Kodutusõbralik linn

MERLE KARRO-KALBERG

Ligi kümme aastat tagasi võtsin eesmärgiks käia läbi kõik Tallinna tühermaad. Toona oli neid palju rohkem kui praegu. Nende isetekkeliste võserike seest avanes pealinnale hoopis teine vaade, Tallinn läbi tühermaa-prillide oli päris roheline, võiks öelda, et täitsa Euroopa rohelise pealinna vääriline. Elurikkust jagus seal kõvasti: ööbikud laksutasid, jänesed kalpsasid, hiireherned ja ussikeeled meelitasid liblikaid ja mesilasi. Pealinna roheliste soppide elurikkuse osa oli ka inimloom. Igal tühermaal võis lõpuks jõuda mõne lobudiku või telgini, mille ümber oli näha inimelu jälgi: lõkkease, tühjad pudelid, kilekotid ja lääpa vajunud tugitool. See kõik muutus pikapeale natuke kõhedaks. Kummaline küll, et kui kohtad teist inimest metsas, siis kisub suu naerule ja muidu reserveeritud eestlane hõikab juba kaugelt tervituse, aga kui kuuled teist inimest põõsas krabistamas linna rohelises oaasis, siis tõmbuvad kõik närvid pingule ning tardud olukorra hindamiseks paigale. Pealinna häda ja viletsus oli toona taandunud paikadesse, millest kiirustatakse enamasti mööda ja mis kipuvad olema justkui nähtamatud nagu ka inimesed, kes olid neis paigus omale pelgupaiga leidnud.

Värskest rahva- ja eluruumide loendus­tulemusest saab teada, et Eestis on ligi tuhat koduta inimest, kel puudub isiklik või üüritud eluase või mõni muu alaline majutusvõimalus. Kalk statistika ütleb, et koduta inimesi on Eestis hinnanguliselt 1060, neist 73 protsenti on mehed ja 27 protsenti naised ning nende keskmine vanus on 52: meestel 53 ja naistel 50. Veel lisab statistikaameti uudis, et koduta inimestest 53 protsenti on vene, 38 protsenti eesti ning üheksa protsenti muust rahvusest. Need on kiretud arvud, mis ei räägi midagi kodutuks jäämise põhjuste kohta ega ava, miks on kellegi valik või paratamatus kohandada ajutiseks eluasemeks vana keldriauk või vett läbilaskev päevi näinud telk.

Kodutus pole ainult ankrupunkti puudumine, vaid ka seisund, mis viib sotsiaalse tõrjutuseni, kust tagasitee on okkaline ja meenutab tihti Sisy­phose pingutusi. Liina Lelov uuris kodutuks jäämist 2013. aastal Tartu ülikoolis kaitstud lõputöös. Ta toob välja, et kodutusel on mitmesuguseid põhjuseid, enamasti annavad sellesse oma panuse töö kaotus, alkohol, üürivõlad, perekonnatülid, oskamatus keerulisi olukordi lahendada, palju sõltub ka lapsepõlvest. Kuid ka see pole täielik põhjuste nimekiri. Ühes intervjuus sõnab kodutuks jäänud mees, et me kõik oleme kodu kaotamisest vaid ühe välja maksmata jäänud palga kaugusel. Ka Lelov toob välja, et isegi ideaalses ühiskonnas pole võimalik kodutust välja juurida, see oli ja on ühiskonna osa.

Kodutust aitavad vähendada laialdased ja targad sotsiaalsed tugi­süsteemid, mitte ainult rahalised, vaid ka teadmiste ja oskuste ning distsipliini õpetamine. Kuid millised on siis ruumilooja võimalused kodutut toetada? Milline on kodutusõbralik linn?

Linnaruum kipub püsiva elukohata inimesse suhtuma üsna vaenulikult. Parkides, tänavatel ja bussioote­paviljonides kasutatakse pinke, mis on disainitud selliselt, et sinna pole võimalik pikali visata. Näiteks on istumisalus käepidemetega jagatud kitsasteks osadeks või kavandatud sellise kaldega, et sinna pikali heites veered lihtsalt maha. Tihti soovitakse eemaldada linnaruumist üldse kõik pingid ja olesklemiseks sobilik, sest kui probleem pole silma all, siis järelikult pole seda olemas. Siiski mõeldakse ka sõbralikumate lahenduste peale.

Näiteks arhitekt Reed Watts disainis Londonisse ühele inimesele mõeldud vineerist magamiskapslid, et inimesed ei peaks ööbima tänaval lageda taeva all. Käsitsi ja kruvideta kokkupandav neljaruutmeetrine kuubik pakub veidikenegi privaatsust ja turvatunnet. Kodutute varjupaikadeks on kohandatud kasutuseta ööklubisid, tühje metroo­jaamu ja olelusvõitlusele alla vandunud kaubanduskeskusi. Pakutud on, et öömajaks võiks disainida magistraalide äärde püstitatud hiiglaslikke reklaamtulpasid, ning unistatud ulualust pakkuvatest kabiinidest, mida saab kinnitada majade fassaadile. Isegi kui kodutust ei saa likvideerida, saame ka ruumis väljendada sõbralikkust ja toetust, sest pea liiva alla pistmine ja probleemi vältimine ei ole lahendus.