Kõiges on süüdi feminism

LEA LARIN

„Feminismist?“ – „Jälle!“ Kas seda kõike on vaja jälle üle korrata? See „kõik on ju teada“ ja sellest on „nii palju räägitud“. Jah, on tõesti palju räägitud, tüdimuseni korratud, aga XXI sajandil on Eestis ikka veel olukord, kus avalikus mõtteruumis on vastuvõetav käsitleda naisi valdavalt rahvuskehandi taastootmist võimaldava instrumendina. Sünnitusmasina mõtteviisi esindajateks on tavapäraselt vanemad mehed ja kui küsida poolretooriliselt „kas vanamehed on ikka veel vihased, et naised piisavalt ei sünnita“, vastab kauge kaja: jah-jah-jah …  Gilead, noh.

Kui naine on kord juba lapsed saanud, siis on tal Eestis pagana raske töö- ja pereaega ühitada, sest paindlikkus tööasjades ja igasugu ampsud võivad küll käes olla diginomaadidel, kuid siin töötavad paljud naised ametites, kus säärasest elust võib vaid und näha. Euroopa esirinnas palgalõhega olemegi osalt struktuurse ebavõrdsuse tõttu: naised töötavad ametites, kus makstaksegi vähem (õed, hooldajad, kassiirid, lasteaiaõpetajad, õpetajad jne). Praeguse viiruskriisi tingimustes on õed ja hooldajad rabanud haiglates puhkuseta ja puhkust ka ei paista. Kuid mida vastatakse nende nõudmisele, kui tahetakse saada kõrgemat palka ning suurendada riiklikku koolitustellimust neisse ametitesse? Tutkit, vastab riik. (Olen solidaarne ka nn meesteametite pidajatega: samavõrra nörritav on, et valitsuse arvates on päästjate palk samuti just see koht, kust kokku hoida, ja üleüldse on praeguses olukorras eelarve strateegiline eesmärk kokku hoida 60 miljonit, mängides muu hulgas vastamisi õpetajate palga ja laste huvihariduse, nõrgemate arvelt, eneseupitus, ja seda kõike küsitava väärtusega puuslikku – eelarve tasakaalu – kummardades.)

Maailma Majandusfoorumi iga-aastase soolise lõhe ettekande järgi on Eesti aastaga kukkunud 20 kohta.

Sünnitusmasina staatusega kaasneb muidugi ka kodumasinastaatus, sest ikka eesti komberuumi kohaselt jätkates: kord aastas saabub naisele autasuks emadepäev, mil lapsele antakse koolist kaasa kena laululeheke sõnadega „ema kui kodumasin“ – koristaja on mu ema, kokk ja õmbleja on tema jne. Jah, kahjuks on Eestis kodutöö naiste õlul, nagu ka hoolduskoormus ja distantsõppe rõõmud. Kui enne und korra väsinult rahvusringhäälingusse kiigata, kogemaks illusiooni, et ollakse eluga kursis, saab eetrist-ekraanilt kuulda, mida tähtsat on meestel öelda.

Kuidas on see võimalik, et avalik-õiguslikus ringhäälingus veavad tähtsamaid ühiskonnasaateid eranditult mehed? Halloo, meil on naine president, naine peaminister ning valitsusest pool naised. Seega tavapärane argument, et „ei leia naisi“, ei pea kohe kuidagi paika. Kui on võimalik leida naisi kõige kõrgemal tasandil riiki esindama, siis peaks rahvusringhääling sellega ammugi hakkama saama.

Kui keegi arvab, et naiste esindatus ühiskondlikus debatis ei olegi tähtis, on mingi feministide pseudoteema, siis meenutan, et üle poole ühiskonnast ei saa olla nähtamatu ei eksperdi, subjekti ega allikana, tema hääl kuulmatu, suu tummalt kinni. Kui naised ei ole esindatud igal tasandil poliitikas, firmajuhtide hulgas ja helendaval ekraanil, siis annab see selge sõnumi, et selles ühiskonnas ei ole naine ega naiste arvamus tähtis.

Samuti ühtib naiste kaasatusega see, kuidas meedia üleüldse naisi kohtleb, kui nad on esindatud, siis mil viisil nad on esindatud. Kahjuks keerab eesti ajakirjandus alatasa ette patroneeriva, patriarhaalse või lausa misogüünse palge. Soost sõltuv kajastusviis (naissubjekti puhul nii pildis kui sõnas ennemini negatiivne, igal võimalusel käsitletava naiselikku olemust rõhutav), ennekõike aga visalt püsiv kivinenud harjumus susata teemast sõltumata teksti juurde poolpalja naise pilt. Ja seda ükskõik kui tõsise teema puhul. Elame Eestis, kus parlamendis istuvad koosseisust koosseisu onu Heinod ning meeskriitikutel on kombeks naisautorite teostele ja neile endile äsada paariskülgede ja seeriaviisiliste lugude kaupa.

Aga … kuhu jäi pealkirjas lubatud feminism? Ja miks meil siis naised ikkagi ei sünnita? Selles on, teadagi, süüdi feminism.