Kõik on valesti

Isegi õigesti arvutatud reiting ei anna mingit teavet selle kohta, mida ühiskond riigivõimult ootab.

KAAREL TARAND

Iganädalane lõputult korduv reitingupäev, mille ajakirjandus võimendab nüri järjekindlusega päeva tähtsaimaks uudiseks, viib tuju ära. Erakondade populaarsuse pealiskaudne mõõtmine ning iseenesest korrektselt läbi viidud küsitluse tulemustele tähenduse omistamine on mitmes mõttes väär mis väär. Hoolimata sellest, et midagi sisukat nende ajas kõikuvate suhtarvude toel teada ei saa, on neil oma mõju avaliku arvamuse kujunemisele ja seisukorrale: nii neile, kes mõõdavad, kui ka neile, keda mõõdetakse.

Esiteks on küsitletavate ees kõigest piiratud valik. Tavapärane küsimus on, millist erakonda toetaksite, kui riigikogu valimised toimuksid homme. Vastusevariantide hulgas on ka võimalus öelda „mitte kedagi“ või „ei oska öelda“, kuid reaalses vastamisolukorras ei tundu need vastajale samakaalulistena mõne erakonna nimega. Kuna paljud tahavad end ka tagatud anonüümsuse korral ikkagi positiivse hoiakuga informeeritud kodanikuna näidata, ollakse vastates pisut ebasiirad. Erakonnad aga saavad seetõttu kätte summaarselt suurema arvestusliku toetajaskonna kui valimistel tegelikult.

Näiteks kevadel läbi viidud uuringus tegi Norstat kindlaks, et sügisesel volikogude valimisel kavatseb osaleda vähemalt 75% valimisõiguslikest elanikest ja ainult 10% ei lähe kindlasti hääletama. Seni vabas Eestis toimunud kohalikel valimistel ei ole valimisaktiivsus iial ulatunud 75% lähedalegi. Kui oktoobris osutub, et valima jõudis lõpuks vaid pool hääleõiguslikest elanikest, peab järeldama, et tervelt veerand vastanutest lihtsalt valetas küsitlejale. Valimiseelsetel kuudel ei ole ju juhtunud midagi sellist, mis nii suurt hulka valijaist osalemast takistaks või totaalselt meelt muutma oleks sundinud. Kes ja millise jutuga kavatseb kandideerida, oli kevadel laias laastus sama selge kui nüüd. Mõnel pool on ainult värvipritsmeid juurde tulnud. Mis annab alust eeldada, et iganädalases erakondade toetusuuringus inimesed siiramad on ja oma tegeliku kavatsuse avaldavad?

Lubada võib kõike, aga loevad ainult need lubadused, mis reitingut ülesmäge tõukavad.

REUTERS / Brendan McDermid / File Photo

Teiseks ei saa küsitlustest teada, millistel motiividel inimesed, kes on siiski ausalt vastanud, üht või teist erakonda eelistavad. Kas nad toetuvad teadmistele ja analüüsile, on uurinud erakondade programmi, ilmavaadet, valimislubadusi? Pigem mitte, sest see kirjavara on oma jampslikkuses jõukohane lektüür vaid poliitilise elu kutselistele uurijatele ja sundkorras lugemine ajakirjanikele. Kas eelistus on omakasupüüdlik või rajatud üldise ühiskondliku kasu taotlusele? Seda uuritakse küsitlustes harva, veenvalt või usutavalt oma eelistust põhjendama ei pea. Nagu ei saa teada ka, millistel põhjustel või tingimustel inimene oleks valmis oma senist eelistust muutma.

Samuti ei selgu küsitlustest, kas vastajad saavad aru oma hääle osast lõpptulemuse kujunemisel, seda erinevalt majoritaarse süsteemiga maadest, näiteks Ühendkuningriigist. Seal on nn taktikaline hääletamine laiatarbekaup ja kandideerija selgitab ise valimistel aktiivselt, et näiteks tema hääled peab hoopis konkurendile X andma, selleks et välistada ühisel jõul Y. Eestis ei ole iial keegi palunud talle pakutavat häält konkurendile viia, küll jutustavad nn suured erakonnad alatihti, kui mõttetu ja kasutu on anda hääl väiksematele, kes ju niikuinii künnist ei ületa.

Valimisseadusi on lugenud ja õppinud tühine osa rahvast, rääkimata sellest, et tuntaks üksikasjalikult riigikogu või volikogu töökorraldust ning seda, millised on üldse ühe saadiku võimalused mingeid muutusi algatada või läbi viia. President Kersti Kaljulaid kritiseeris riigikogu avaistungil peetud kõnes teravalt riigikogu liikmeid, kes on oma õigused aastate jooksul täitevvõimule ära andnud ja võtnud sisse koha sõiduki tagaistmel, kus juhtimistööd tegema ei peagi. Ei ole lõpuni õige, et üks saadik midagi teha üldse ei saagi. Saaks küll, kuigi see nõuab pingutust ja teadmisi. Aga milleks pingutada, kui selle eest preemiat ei saa ja kolleegid teenivad logelemisega sama palga välja? Mõnusam on ju aidata kaasa sellele, et kinnistuks populaarne veendumus, et rahvaesindajast ei sõltu midagi ja ta ei saa midagi teha, kuid tema eksistents on siiski põhiseaduses ette nähtud. Reitingud on seega üks vahend kehtiva olukorra igikestvaks taastootmiseks. Milleks poliitilised või riigiehituslikud reformid, kui olemasolev näib paratamatuna? Parem siiski mitte korraldada küsitlusi selle kohta, kas ja millist muutust võimu ülesehituses ja vastavalt reitingumenüüs võiksid inimesed soovida. Kord kümne aasta eest juba tuli välja, et rahvas tahaks riiki reformida, ja siis pidid erakonnad kõvasti vaeva nägema, et see soov kanaliseerida ja summutada.

Ka hinnatavate ehk erakondade poolele on regulaarsel reitingu seisust teatamisel oma mõju. On tõenäoline, et erakondadega liitunute kogumass ei ole eeltoodud küsimustes elanikkonnast arvestatavalt teadlikum. Teine asi on erakondade ladvikuga, kus inimesed jagunevad lihtsameelseteks ja küünikuteks. Esimesed võivad siiralt uskuda, et reitingusotsioloogia peegeldab tegelikkust ning parteide poegadest-tütreist paremaid armastavad palavalt tuhanded. Teised kasutavad reitinguid mõnuga omavahelises mängus positsioonilise edu saavutamiseks ja võimalike uute konkurentide tuleku eos välistamiseks.

Iganädalane reiting põlistab teadmise, et väljakul on need ja ainult need, kes seal alati on olnud. Meedia hoiab rahvast erakondade reitingust informeerides neid pidevalt avalikus valgusvihus ja seda koos värvide, kaubamärkide ning käilakujudega. Reiting aitab pildil olla ja teha erakondadest mütoloogilised kujud, Olümpose jumalad, kelle arv on lõplik. Iga väiksem või alles alustav uus poliitiline grupeering teab, kui palju aega ja vaeva nõuab see, et oma nimi küsitlusse sisse saada. See võib olla sama raske kui nn raskekahuritega samasse valimiseelsesse teledebatti pääsemine.

Reiting aitab põlistada ka valijaskonna usku, et suured on alati suured ja väikesed alati väikesed. Seda juttu rääkida meeldib eriti Kesk- ja Reformierakonnale, mis sest, et ajaloost on võtta ka väidet kummutavaid fakte, näiteks Res Publica tühja koha pealt saavutatud hiilgav valimistulemus või kolhoosirahva põrmu langenud erakonna visa ülesmäge rühkimine EKRE kaubamärgi all. Isamaal on aga oma väikemehe reitingu põhjendamiseks hoopis omamoodi seletus: valimiste vaheajal peabki toetus olema väike, sest just see kindlustab hea valimistulemuse.

Halvim reitingute puhul on see – sellele on hiljuti tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler –, et valitsus langetab otsuseid kujutletava avaliku arvamuse alusel. Tema osutus käis küll pandeemia kohta, kuid kehtib parteielus seda hullemini. Võimulepääsemiseks on vaja olla populaarne ja kas ollakse või mitte, näitab reiting. Seetõttu ei keskendu erakonnad mitte ühiskonna, vaid reitingu mõjutamisele soovitud suunas. Iga plaani ja poliitilise idee tähtsaim ülesanne on parandada reitingut, mitte inimeste elu. Kõigepealt püütakse kujutleda, mis inimestele meeldiks, seejärel pakutakse mõte välja ja vaadatakse, kas ja kuidas reiting muutus. Küsimus ei ole, mida teha, vaid kuidas meeldida. See seletab ka, kui kerge käega heidetakse kõrvale või programmist välja plaanid, mis avalikustamisel kriitika alla satuvad. Õigupoolest võiksid erakonnad loobuda mahukamate programmide kirjutamisest, vaid lubada valijale lihtsalt, et teeme kõike seda, mis teile meeldib, see tähendab, parandab meie reitingut.

Kogu mu jutt ei ole mõeldud ühiskonnateaduste ja eriti sotsioloogia halvustamiseks, vaid kaitseks. Asjaolu, et pealiskaudne mõõtmine ja selle tulemused inforuumis domineerivad, juhib rahvast küsitluste ja sotsioloogiliste süvauuringute vahele võrdusmärki tõmbama. Ja sama käib ka tellija kohta, olgu selleks erakonnad otse või avaliku võimu asutuste kaudu. Reiting on hoopis toredam toode kui näiteks inimarengu aruanne või teadusuuring. Kuni küsimuse „Mida rahvas arvab?“ asemel saab küsida „Mida rahvas minust arvab?“, erakonnad ühiskonna kohta midagi teada ei saa. Kui äkki ei pakuks neile enam võimalust igal nädalal reitingukarikast rüübata ja pimeduses joobuda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht