Kui äärmisest saab keskmine

ARO VELMET

Valimiste aeg on alanud ning kõige olulisem valik, kui uskuda Kaja Kallase kõnet möödunud nädalavahetuse üldkogudel, on „vaba ja avatud ühiskonna või endasse sulgunud ja üksioleva tigeda väikeriigi vahel“¹. Või siis Eesti 200 juhi Lauri Hussari sõnul „edasi või tagasi“ liikuva Eesti vahel, mis, nagu viimaste valimiste järel, enam liberaalse demokraatia teelt ei kaldu.² Lühidalt, valik olevat liberaalsete jõudude ja peamiselt EKRE kehastatud paremääre vahel.

See on muidugi peibutav lugu ja mitte vaid seetõttu, et igale copywriter’ile meeldib võitlus valguse ja pimeduse, headuse ja kurjuse vahel. Nii Tanel Vallimäe kui ka Tõnis Saarts on Sirbis kirjutanud, et „avatuse-suletuse“ ja „liberaalsuse-konservatismi“ telje rõhutamine teeb elu Reformierakonnale väga mugavaks ning mängib ilmselt EKRE-le palju kaarte kätte.³ Reformierakond eelistab kindlasti rääkida rohkem vabadusest ja julgeolekust kui maksupoliitikast ja toimetulekust. Ning nende teemade EKRE-le jätmine aitab viimastel näidata end nõrgemate ja unustatute kaitsjana, vastukaaluna Kaja Kallase elitaarsele ja Tallinna-kesksele poliitikale.

Paraku hägustab lugu valgete ja tumedate jõudude võitlusest ka seda, et „valged“ jõud on viimase valimistsükli jooksul võtnud oma tööriistakasti terve hulga paremäärmuslaste omasse kuuluvaid riistu. Kõige selgem näide on siin Reformierakonna eelnõu peatada ajutiselt Eestis elavate Venemaa kodanike valimisõigus, mida suuresti (ja küllap põhjendatult) tõlgendati kui katset Isamaalt ühte valimiskampaania osa ära näpata.⁴ Ent ka Eesti Pagulasabilt ja Eesti Inimõiguste Keskuselt hävitavat kriitikat saanud eelnõud, milles lubatakse ebaseaduslikult piiri ületanud inimesi massiliselt tagasi saata, laskmata neil varjupaigataotlust esitada, menetleti „valgete jõudude“, mitte EKRE valitsuse ajal.⁵ Ning Isamaa iibeküsimusele keskenduv perepoliitika meenutab kõige enam Martin Helme kommentaare lastetute naiste kui „ühiskondlikult kahjuliku elemendi“ kohta. Inimeste kollektiivne karistamine, naiste käsitlemine eeskätt sünnitusmasinatena – raske on näha, kuidas seesugune poliitika liberaalse maailmapildiga sobib.

Eks mingi maailmavaate esindajatelt täieliku meelekindluse ootamine olegi omamoodi sõgedus. Tegelik elu on keerulisem ja nõuab paindlikkust. Pööret autoritaarsema poliitika poole võiks põhjendada koroonakriisi õppetundidega ning sõjaga Ukrainas. Sellest, et sõda ergutab poliitikuid kasutama julgeolekuargumente ka siis, kui neil julgeolekuargumente tegelikult pole, on kirjutatud üksjagu.⁶ Eesti koroonapiirangud olid aga maailmas ühed liberaalsematest ja (nagu mujalgi) kaotati need esimesel võimalusel ära.

Tõenäolisemalt on Eesti osa ülemaailmsest trendist, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremääre poliitika normaliseerimiseks.⁷ Paremäärmuslike parteide tugevnedes on peavooluerakonnad üle kogu Euroopa võtnud vaikselt üle nende seisukohti, lootes võita tagasi kaotatud valijaid ja kindlustada endale koalitsioonikõnelustel parem läbirääkimispositsioon. Nii sai näiteks konservatiividest Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei välja käidud Brexiti eestkõneleja ja Taani sotsiaaldemokraatidest karmi immigratsioonipoliitika elluviija. Tsentriparteid näevad sageli kultuuri- ja rändesfääri puutuva parem­ääre poliitika ülevõtmist vastuvõetava kompromissina oma juhtrolli säilitamise ja majanduspoliitilise plaani elluviimise nimel.

Paremääre võimuletuleku ärahoidmine peaks muidugi olema tulevaste valimiste üks põhieesmärke, aga see ei saa olla ainuke eesmärk. Esiteks, autoritaarsusse kalduvaid ettepanekuid tuleb kritiseerida ka siis, kui neid esitavad „valged jõud“. Teiseks, tõeline arutelu siit ju alles algab. Nii nagu oleks natuke kurb, kui parim, mida seksi kohta saab öelda, on, et „vähemalt oldi sellega nõus“, võiks ka poliitika osas olla nõudmised natuke kõrgemad, kui „vähemalt on ta liberaaldemokraatlik“.

 

1 Kaja Kallas: koos me võidame niikuinii. err.ee, 17. I 2023.

2 Lauri Hussar: valimistel otsustatakse, kas Eesti läheb edasi või tagasi. err.ee, 17. I 2023.

3 Sirp nr 48, 2. XII 2022 ja nr 50, 16. XII 2022.

4 Reformierakond otsib toetust Vene kodanike valimisõiguse peatamiseks. err.ee, 10. XI 2022.

5 Riigipiiri seaduse muutmise kava tekitab Eesti inimõiguslastes pahameelt. err.ee, 7. VI 2022.

6 Aro Velmet, Kaitsedemokraatia ohvrid. Sirp nr 35, 2. IX 2022.

7 Cas Mudde, The Far Right Today. Polity Press, Cambridge 2019.