Kui pole kirjakeelt, ei saa ka pidada riiki

AILI KÜNSTLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelmises Sirbis on tutvustatud EKI sõnastikureformi. Seda kajastas ERR ja kolmapäeval ka Postimees, mille peale võib olla jäänud mulje, et nüüd on hirmsasti hädas just õpetajad ja keeletoimetajad, kes ei tea ilma ÕSita enam, mida koolis õpetada või tekstides veana käsitleda. (Tõesti, Sõnaveebis on peale tähenduses ’ajaliselt millestki hiljem’ sõna pärast kõnekeelsuse-märgendita sünonüüm, kuigi seadusetekstis selline kasutus vaevalt kõne alla saab tulla.)

Teatavasti sündis Eesti riigiga samal, 1918. aastal ka esimene ÕS, sest „[e]baühtlasest ja kõikuvast keelekasutusest oldi tüdinud ning ametiasutused ja koolid võtsid raamatu hea meelega vastu“.1 Vaatamata veel elujõulistele murretele vormiti imekiiresti igal tasandil funktsioneeriv kirjakeel. On ikka veider küll, kui abiturient peab Vikerraadio „Keelesaates“ EKI direktorile meelde tuletama, milleks on vaja normeeritud kirjakeelt: selleks, et selle keele tarvitajad üksteise öeldut-kirjutatut mõistaksid.2

Muuseas, direktor Tavast on sõnastiku­reformi küsitavustele osutajatele vastates takerdunud enda välja pandud paeltesse – keel peab vaba olema, pole vaja mingit normeeritud kirjakeelt. Kui küsitakse „mismoodi on õige?“, mõeldakse selle „õige“ all „praegu kirja­keele normingule vastav ja asjalikus keeleregistris kohane“. Küsijad ei pea silmas muud kui normingulähedast kirjakeelt, kuid ei väljendu kirjakeeles – ja EKI direktor ei saa aru, millest nad räägivad (MOTT). Tavast sõdib vastu, et keeles ei ole miski õige ega vale. Jumala tõsi, kuid see väide käib kõigi muude stiilitasandite ja keele erikujude kohta, mida küsijad silmas pole pidanud. Miski saab olla õige või vale üksnes parasjagu heaks kiidetud kirjakeele ÕSis fikseeritud normingute valguses. Kahtlemata puudutab see ka sõnade tähendust: kirjakeeles ei saa praam olla parvlaeva sünonüüm.3

Selle, kas aastal 2021 sobib kirjakeelde mobiiltelefon, mobiil, mobla, mops vm, fikseeribki ÕS, osutades sinna sobimatute puhul stiilitasandile. Muide, ÕSi järgi on komm igati kõlbulik sõna, ühendsõnastikus on see aga märgitud kompveki kõnekeelseks vasteks …

Keelekasutus muutub ja on muutunud saja aasta jooksul ilmunud ÕSidele vaatamata. Kas aga avalikus ruumis ja avaõiguslikus meediaski lokkav mis tahes kõnekeelsus ja õigekirjaignorantsus peab kaasa tooma muutuse kirjakeeles? Tõesti, väga raske on koolis nt ne– ja line-liiteliste sõnade kirjapilti selgeks teha, kui Kose tee ääres seisab pink, kus kirjas, et Lembit Teesalu on „21 kordne Nõukogude Liidu meister, 3 kordne Balti meister jne“. Kui kirjakeele reeglid on kohustuslikud vaid kooli eesti keele lõpueksamil ja välismaalastele, kui nad tahavad paremale tööle saada, muus avalikus keelekasutuses ei vaevuta aga neid järgima – ei peeta vajalikukski –, on üksteisest aru saada järjest raskem. Isegi meie keskse uudistesaate „Aktuaalse kaamera“ subtiitritena esitatu sisu ei anna ennast sageli kätte.

Keelenorminguteta üksnes tegelikku keelekasutust vahendav ühendsõnastik likvideerib kirjakeele. Kui pole kirjakeelt, ei saa anda kooliharidust, ei alg- ega kõrgtasemel, seadusi sõnastada, üldsust informeerida – ei saa pidada riiki. Ja see võiks riigi taastamise 30. aastapäeva künnisel korda minna kõigile Eesti kodanikele ja elanikele, olla kõigi, mitte vaid õpetajate ja keeletoimetajate mure.

1 Tiiu Erelt, ÕS 100. – Oma Keel 2018, nr 1.

2 https://vikerraadio.err.ee/1608222628/keelesaade-koolilopetaja-pilk-eesti-keelele

3 Madli Vitismann, Kinnikeevitatud kõnekeel. – Sirp 23. IV 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht