Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel. Kuidas suhtuda?

Sirp

Sõda Ukrainas on paigutanud täiesti uude raami senise loomingulise ühistegevuse võimalused ja vajadused nii riikide, organisatsioonide kui ka üksikisikute vahel.

---

ILONA MARTSON, tõlkija 

2014. aastal, kui algas sõda Venemaa ja Ukraina vahel, muutus vene keelest tõlkimine mulle ootamatult vastikuks. Ebameeldivaks nii füüsiliselt kui vaimselt. Oli päris pikk periood, kui mul ei olnud mingit soovi tõlkimisega tegeleda. Aga ma sain sellest järk-järgult üle – muide, suuresti tänu sellele, et lõpetasin Vene telekanalite vaatamise. Võtsin nii-öelda osalise meediapuhkuse. Oli abiks küll.

Nüüd, kus käimas on kaheksas sõja-aasta ja tegevus on aktiveerunud, on see minu jaoks vana mure. Pigem tajun ma tõlketööga edasi tegelemist kui väikest isiklikku võitu. Sest kelle huvides oleks, et see vene kirjandus mulle vastikuks muutuks ja ma ei vahendaks eestlastele Šalamovit, Ulitskajat, Teffit, Harmsi, Kotšergini, Klimovat? Eks ikka neile, kelle huvides on Venemaa kui sissepiiratud kindluse doktriin.

Kirjanduse tõlkimine on läbi ajaloo olnud universaalne, poliitikaülene suhtlusvahend, mis ühendab ja lähendab rahvaid. Aga need, kes eelistavad Venemaa võimsust demonstreerida „väikeste võidukate sõdade“ kujul, ei soovi sugugi, et nende oma inimesed suhtleks välismaailmaga. Isolatsioonis olevate kodanikega on nimelt palju lihtsam manipuleerida. Koroonaaeg on kahjuks olnud selle parimaks tõestuseks.

Käisin viimati Moskvas möödunud aasta septembris Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) kongressil. See on kongress, mis toimub kahe aasta tagant maailma eri paigus ja ühendab lastekirjandusega tegelejaid üle maailma. Tavaliselt on sellel kongressil üle tuhande osavõtja, sedapuhku jõudis pandeemia tõttu kohale käputäis. Ja pole ka ime – Vene viisa saamisega käis selline tsirkus, et iga vähegi alalhoidlikum lääne inimene oleks sellele ammugi käega löönud. Enamik muide lõigi ja enamik paneele toimus seetõttu virtuaalselt. Aga kohale minna tasus. Kas või sellepärast, et korraldajatele näidata: ei, te ei ole isoleeritud. Me saame aru küll, mis toimub, aga me ikkagi oleme siin.

Seega – mina arvan, et tuleks üritada kultuurisuhteid venelastega jätkata. Kui riiklik programm on kinni, siis isiklikud suhted jäävad ju ometi. Iseküsimus on, kuidas seda teha praegu. Kust leida õigeid sõnu, mis meid ei lahuta, vaid liidavad?

Liiatigi tuleb vene kirjandusest rääkides aru saada, et see pole enam ammu seotud üksnes Venemaaga ega isegi mitte üksnes venelastega. Vene kirjandust kirjutatakse Hollandis, Šveitsis, Iisraelis, Eestis, USAs, Itaalias, Soomes, Inglismaal ja mujal. Ma ise olen tõlkinud venelaste kõrval ka juudi, poola ja armeenia rahvusest autoreid.

Armeenlanna, võrratu Narine Abgarjani uut raamatut tõlgin ma ka praegu, samal ajal kui minu sünnilinnale Kiievile langevad pommid. (Tõlgin ja mõtlen, et kas ma suudan vanaisa ja vanaema haua üles leida, kui järgmine kord sinna lähen. Või on surnuaed nii segi küntud, et ei leiagi enam üles? Või on uusi inimesi liiga palju peale maetud? Ja küll on hea, et minu kallid vanavanemad ei näe, mis praegu Ukrainas toimub.)

Aga minu küsimus on ikkagi see: miks tõlgitakse nii vähe kaasaegset ukraina kirjandust eesti keelde? Aiman vastuseid, aga ausalt öeldes ei tee need meile au. Meile, eestlastele. On aeg silmad lahti teha ja näha, et ukraina kirjandus on olemas. Parem hilja kui mitte kunagi.

---

JOOSEP SUSI, kirjandusteadlane ja spordiajakirjanik

Olgugi et tippspordi – ja kõigi kultuurivaldkondade – sanktsioone ei ole mõtet vaadelda johtuvalt nende mõjust valdkonnale või isoleeritult, iseloomustab tippsporti loomuldasa tugev poliitiline laetus, mis teeb Venemaa alustatud sõja olukorras vastuse väga lihtsaks: Venemaa ja Valgevene sportlased, võistkonnad, ametnikud tuleb tingimusteta eemaldada rahvusvahelisest spordielust. Spordiüldsus on seni reageerinud võrdlemisi ühtselt ja konkreetselt ning vaikselt selles suunas ka liikunud. Arvestades, et profisport on tähtsusetu nähtus – milles omakorda seisneb selle ülemaailmne menu ja olulisus –, annab Venemaa võistluskarussellist eemaldamine võimaluse vene sportlastele pühenduda sellele, mida nad inimese ja kodanikuna peaksidki tegema: Putini režiimi ja Ukraina sõja vastu protestimisele.

Nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides põhjendatakse tippspordi rahastamise vajalikkust rahvusliku eneseteadvuse ja uhkustundega haakuva sümboolse tähenduse abil. Tippspordi üks vahest positiivsemaid tulemeid ongi rahvus- ja kogukonnatunde põlistamine. Just tribüünidel ja televiisori või raadio ees võistluste ennastunustav jälgimine on aidanud kaasa mitmele suuremale murrangule: võib mõelda näiteks 1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniirile, kus esimest korda julgesid sakslased pärast Teist maa­ilmasõda uhkustundega oma riigi lippu lehvitada. Lääne-Saksamaa võit finaalis Ungari üle (nn Berni ime) andis tõuke Saksamaa (majanduslikule) tõusule ja edaspidistele sündmustele Ungaris.

Venemaa on sporti kasutanud Putini režiimi legitimeerimiseks kogu aeg. Nii on Venemaa viimasel kümnendil võõrustanud kõige enam olümpiakavva kuuluvate spordialade tiitlivõistlusi: sporti kasutatakse lakkamatult ja varjamatult – või siis lapsikult varjates – diktatuuri poliitiliste eesmärkide teenistuses. Seejuures on iseäranis totter, et maailma kõige suuremad spordi­organisatsioonid on varem teinud suuri jõupingutusi, et Venemaa ja teiste totalitaarsete režiimide eesmärkidele õlg alla panna. Et venelased saaksid kodus istuda, tunnetada riigi suurust, pakkuda rahvuslikku ühtsustunnet, elada uhkustundega kaasa Venemaale! Olümpialiikumise juhi Thomas Bachi ja Vladimir Putini sõbralikud käepigistused on spordihuvilistele arginähtus.

Venemaale ei saa praegu lubada seda sümboolset ja režiimi toetavat relva, mida ta on viimasel kümnendil laialdaselt kasutanud. Küsimus seisneb muu hulgas kollektiivses moraalses vastutuses. Ükskõik millise riigi kodanikuna me ei jaga mitte üksnes selle riigi võite (nt spordis), vaid ka patte ja kuritegusid. Ei saa õndsalt ülevustundega kaasa elada mõne suusataja võitudele ja sedakaudu ka tunda riigi üle uhkust, aga rämedate sigaduste puhul öelda, et sellega pole meil midagi pistmist, et see on mingi võõras režiim ja et sport peab olema poliitikast lahus. Loll jutt!

Praegu saab moraalselt respekteerida ainult seda Vene sportlast, kes Putini režiimi ja sõja hukka mõistab. Aga võistlustele teda lubada ikkagi ei tohiks, vähemalt juhul, kui ta esindab kas otseselt või varjatult Venemaad. Sest nagu näitavad viimased aastad, siis sportlaste osalemine Venemaa olümpiakomitee lipu all on rahvuslikule ühtsustundele – millele paljuski toetub ka Putini režiim – mõjunud hoopis hästi: vaadake, meile tehakse liiga, aga meie võidukad sportlased ja meie riik on sellest üle! Niisiis on paljud toredad Vene sportlased ka võrreldes teiste kultuurivaldkondade esindajatega täbaramas seisus: näiteks võiks opositsiooniliste kirjanike-kunstnike loominguga dialoogi pidada ju küll. Pealegi, eks ole ka tippsportlase eneseteostuse aeg väga lühike.

Võrreldes paljude teiste kultuurivaldkondadega on spordisanktsioonid vahest kõige ulatuslikumad just liht­inimestele. Kehtestatud sanktsioonid jõuavad nendeni vahetult. Saavutussport on ülemaailmset menu nautiv reeglipärane sündmuste ahel, mis põhineb kaasaelajates tekitataval korduval emotsioonil. Aga ühtäkki ei näe enam ühtegi oma riigi/rahva esindajat: Venemaa spordi eemaldamisega rahvusvahelisest spordi­elust ei sanktsioneerita üksnes riiki ja selle spordisüsteemi, see viiakse ka tugitoolisportlaseni, tavalise venelaseni. Talt on võetud väikekodanlik luksus jõudehetkel televiisori ees higiseid kaasmaalasi ergutada.

Ühesõnaga, totaalne isolatsioon! Spordiajaloos pole selline ulatuslik ühe riigi spordielu boikott sugugi esmakordne. Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi vastane boikott apartheidi ajal, kui (tõsi, pärast aastatepikkusi vaidlusi ja arutelusid) kehtestati väga ranged sanktsioonid. Selle boikoti mõju nõrgestas ebajärjepidevus ja ebaühtlus. Küll aga võiks mõelda sellele, et paiguti sanktsioneeriti ka neid teiste riikide sportlasi, kes sanktsioonidega ei liitunud. Minu meelest võiks vähemasti moraalselt hukka mõista ka kõik meie riigi sportlased, spordiametnikud, klubid, alaliidud, kes suhtlevad Venemaa spordiga.

Õigus tippsporti teha ja sellele kaasa elada on täiesti tühine võrreldes ukrainlase õigusega oma kodus rahus elada või üldse elada. Kui kogu Venemaa spordi ja kultuuri boikoteerimine sõja lõpu päevagi lähemale toob või päästab (või võib päästa) mõne inimelu, siis tuleb seda kahtlemata teha! Pealegi, kummaline oleks ju seegi, kui Vene sportlased esindavad uhkusega Venemaad, kelle tõttu Ukraina sportlane sporti teha ei saa, sest peab sõdima või varjendis istuma.

---

MEELIS KUBITS, Kultuuripartnerluse Sihtasutuse juhataja

Kultuurisuhted Venemaaga tuleb panna pausile. Kui kauaks ja millises mahus täpsemalt, sõltub paljuski sellest, mis saab edasi. Midagi head ei saa. Kas kultuurivahetuse peatamine peab olema absoluutne ja laienema kõigile? Jah, ainult nii on sel mingigi mõte. Erandiks olgu vaid humanistlikel kaalutlustel meile sõbralikele inimestele peavarju pakkumine, kui neid ähvardab tagakiusamine või nende elu on ohus.

Kuid on ka häid uudiseid. Embargo ei ole igavene, kuna sõltub otseselt Venemaa sisepoliitilisest arengust. Kõigile, kuid eeskätt korraldajale ja loojale on parem, kui pausi kestus on markeeritud, alustuseks kalendriaasta. See võtab maha asjatud lootused ja pinged. Eks siis 2023. aasta 24. veebruaril vaatab kogu demokraatlik maailm olukorra üle ja otsustab. Riigi otsus kaitseb eeskätt korraldajat. Võtab ta näiteks teha siin mõne populaarse kontserdi, millele müüakse hulk pileteid, kuid paar päeva enne tulude noppimist kuulutatakse ajakirjanduses sellele boikott. Kelle probleem? Maksumaksja oma kindlasti mitte. Seega on ajutine reegel kõigi huvides.

Esimene kontraargument on juba kõlanud „kultuur on väljaspool poliitikat“. See ilusti kõlav ebakompetentne väide kehtib sõnades, kuid sõna ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne. Kultuur, eeskätt selle tipptegijate seisukohad, otsused ja teod ongi poliitika. Eriti eredalt on need seda kriiside ja sõja ajal, kui maailma vaadatakse mustvalge televiisori ekraanilt. Praegu ei näe ma värve ja halle toone. Pealtnäha süütu väide „noored muusikud ei ole milleski süüdi“ on üpris arrogantne. Meie oleme paremad ja meie ei pea selle eest maksma! Aga sportlased, ettevõtjad, lihttöölised tehastes, õpetajad ja arstid, transamehed ja kirikuteenrid, mida nemad on võrreldes noorte muusikutega halba teinud? Sergei Dovlatov vastab teile: „Kirume lõputult seltsimees Stalinit ja loomulikult asja eest. Ometi tahan ma küsida – kes kirjutas neli miljonit pealekaebust“?

Kas keegi on nii väljaspool poliitikat, et ei tee tööd, maksa makse, ei käi valimas, ei protesti valimistulemuste varastamise järel? Ma kahtlen selles. Meile söödetakse ette narratiivi, et kuskil punkris istub üks hull mees, kes jõudis sinna kahekümne oligarhi kaasabil, kedagi ta ei kuula ja võimule tuli eile.

See ei ole päris nii. Venemaa presidendi toetus on kakskümmend aastat olnud püsivalt suur ja sugugi mitte ainult meediatsensuuri või opositsiooni tasalülitamise tõttu. Kuidas neid asju tehakse? 2010. aasta septembris toimus Peterburis vene intelligentsi kohtumine peaminister Putiniga. Kohtumine oli juhuslik, pühendatud heategevusele, aga rokkmuusik Juri Ševtšuk rikkus peo ära. DDT liider esitas peaministrile avalikult ebameeldivaid küsimusi, mida oli isegi 2010. aasta kohta „liiga palju“. Juri on mulle ise hiljem öelnud, et seejärel tabasid teda eri vormis ähvardused, möllust meedias ja telekanalite blokeerimisest ei maksa rääkidagi. Mida tegid sel ajal teised vene rokistaarid, kes praegu koostavad videopöördumisi „Ei sõjale!“? Boriss Grebenštšikov, Andrei Makarevitš ja teised Venemaa suurimad nimed istusid kahe nädala pärast Moskvas koos president Medvedeviga maha ja sõna otseses mõttes irvitasid Ševtšuki üle. Makarevitš läks niikaugele, et teatas tele-eetris, et tema on Medvedevi valija ja Ševtšuk ei kuulu tema lähemate sõprade hulka, mistõttu teda ka kohtumisel ei olnud. See oli valiku koht. Mašina Vremeni asutaja nägijaks saamine võttis neli aastat, hetkeni, kui Krimm ära virutati, siseriiklikult vinti peale hakati keerama ja lõppesid ka Makarevitši esinemised „Kutsuvas tulukeses“ ning KVNi žüriis.

Vene intelligents on neil päevil teinud sadu avaldusi, kus nad vabandavad Ukraina rahva ees sõnadega „jah, mina olen süüdi“. On vist liigne lisada, et just nemad teavad, mida tähendab tagakiusamine ja ähvardused, sissetulekutest loobumine. Ma ei usu, et nad on esimeste seas, kes tormavad meile luuleõhtuid korraldama. Küllap kannatavad vaikides kodus.

Ukraina maksab oma iseseisvuspüüdluste eest ränka hinda. Selle riigi juhid, teiste seas kultuuriminister, on palunud maailmalt abi, mille üks väljundeid on Venemaa boikoteerimine igal võimalikul tasandil. Kelle poolel me siis oleme, kui isegi selle lihtsa palve täitmine meil üle jõu käib? Eluaegne Eestisse sisenemise keeld oleks tulnud Filipp Kirkorovile, Eesti Eurovisiooni kommuuni ebajumalale, kehtestada juba 2020. aasta septembris, kui ta Lukašenkat avalikult toetama asus, kuigi Valgevene rahvaliikumise sümboliks kujunenud valgevene tüdrukuid piinati ja vägistati. Seda ei ole hilja teha nüüdki. Kogu asja mõte on solidaarsus, just see, milleks paraku valitsused valmis ei ole.

---

HELEN SILDNA, Tallinn Music Week’i ja festivali „Station Narva“ juht

Sõnumivahetus Ukraina kolleegiga: „Enamik muusikuid on rindel, jah, minuga on kõik hästi, istun maa-aluses varjendis. On oluline, et ka kultuuri­valdkond toetaks hetkel meie otsust kaitsta oma riiki.“ Sõnum sõbralt ja festivalikorraldajalt Venemaal: „Ma ei ole enam keegi. Mul oli kaks festivali, mul oli tiim. Püüdsime arendada kultuurisuhteid Euroopaga. Saime aru, et tööst Moskvas ja Peterburis ei piisa, olime just alustanud ka väiksemates linnades. Järelikult ei teinud me piisavalt … Nüüd ei ole mind enam kellelegi vaja. Tunnen vaid häbi ja loodan, et meie lastele andestatakse.“

Need näited on pärit viimaste päevade vestlustest sõprade ja kolleegidega. Sellist kõikematvat ahastust ei ole ma oma elus varem näinud – ei ole sõda nii lähedalt varem kogenud.

Olen sündinud muusikute peres. Nii ERSO, kus töötas minu isa, kui ka Estonia teater, kus minu ema, olid Nõukogude ajal vähesed kollektiivid, kes said välismaal käia. Kui muusikutel oli Helsingis või Pariisis jalutamiseks vaba aeg, tuli liikuda rühmades, iga rühmaga kaasas keegi, kes jälgis. Hoolimata riskidest peideti kohvritesse kirju, mis anti üle väliseestlastest sugulastele-tuttavatele, et edastada sõnumeid läände. Kirjades anti teada, et vastupanuliikumine ja vabadustahe on elus. 1988. aasta loomeliitude pleenumi eestvedajad olid just kultuuriinimesed. Kultuur oli kanal, mille kaudu jõudsid peidetud signaalid tundliku vastuvõtjani. Tänu kunstivormidele omandasime oskuse lugeda ridade vahelt, kohvripõhja peidetud kirjade kaudu edastasime sõnumeid läände ja teisitimõtlejatele üle Nõu­kogude Liidu.

Praegune olukord on teistsugune ja aeg on teine, aga raudne eesriie on juba langenud. Venemaal on suletud või kontrolli all enamik meediaväljaandeid, piiratud on inimeste ligipääs ühismeediale, riigist ei välju enam rahvusvaheliste liinide transpordivahendid. Õudustest Ukrainas teame meedia vahendusel, infot Venemaa linnade tänavatel toimuva kohta enam naljalt kätte ei saa. 24. veebruarist on ligi 50 linna tänavatel protesteerinud tuhanded inimesed, iga päev pekstakse neid kurikatega laiali, trahvitakse, ähvardatakse. 17 000 Venemaa kultuuritegelast on kirjutanud alla avalikule kirjale, kus ei nõuta üksnes sõjategevuse peatamist, vaid mõistetakse ühtlasi hukka ka Krimmi annekteerimine 2014. aastal ja kogu Venemaa võimu valelik tegevus. Üle miljoni Venemaa inimese on kirjutanud alla avalikule petitsioonile.

Mida meie saame teha? Toetame Ukrainat – loomulikult, igati! Aga kas peaksime säilitama suhtluse ka inimestega Venemaal?

Sanktsioonid on mõistagi vajalikud ja institutsionaalne koostöö peatatakse. Venemaa esindusüritused ja säramine maailmalavadel ongi praegu kohatu. Konkreetse tegevuskava asjus jääb aga otsustus valdkonnale endale. Vabadus on mõistagi vastutus. Kogemuste jagamine ja eri vaatenurkade kaalumine koos kolleegidega on ääretult väärtuslik.

Vastutust tajun siin ka ülejäänud Euroopa ees. Arvan, et Eestil, kaasa arvatud meie kultuuritegijatel, on unikaalne võimalus olukorda maailmale selgitada. Saame edastada infot, kuidas Ukrainat toetada, rõhutada, et see sõda puudutab meid kõiki, aga võib-olla selgitada ka seda, mis toimub Venemaal. See annab lootust ka maailmale, kui nähakse, et Venemaal on teisitimõtlejaid, kes tulevad tänavale. Usaldusväärsete allikatega suheldes saame vahendada väärtuslikku informatsiooni, mis võib jääda esmapilgul märkamata ning mida Venemaa püüab me pilgu eest peita. Meenutagem, et 1980ndate Eestiski tegid just kultuuritegijad muutuste nimel järjepidevalt tööd ning edastasid sõnumeid maa­ilmale.

Tõenäoliselt ei ole praegu õige hetk kutsuda siia vene muusikuid, luuletajaid ega kunstnikke. Loodan, et seda, mis peatatud, saab pildi muutudes jätkata. Iga kultuuriorganisatsioon teab ja tunneb oma Venemaa partnereid ning oskab neile silma ja südamesse vaadata – nii saab dialoog ka jätkuda. Oht on, et isoleeritus teeb jõuetuks ja röövib lootuse.

Soovin veel, et oleksime kolleegide suhtes mõistvad ja toetavad. Selleks, et pakkuda Eesti inimestele vaimujõudu, peame ise olema tugevad. Pandeemia on meid räsinud, kriis ajab kriisi taga. Vähim, mida teha saame, on üksteist toetada, pakkuda hinnangute asemel mõistmist ja hukkamõistu asemel arutelu, rohkem empaatiat ja kannatlikkust märgata nüansse.

Kultuuril on kriisides tähtis roll. Kes peale Eesti inimeste teaks seda paremini? Kultuuri abil saab mõtestada, luua tähendust ja märgata seoseid, tuua inimesi kokku ja ühendada. Kultuuriga saab teha peidetu nähtavaks, hoida ja anda lootust.