Kurnatute vastulöök

ARO VELMET

Kes on veetnud oma elus mõnegi päeva korteriühistu juhatuses, mõne ülikooli hingekirjas või pidanud maid jagama linnaplaneerimisametiga, teab, et kõige parem viis liiga nõudlike kolleegide vaigistamiseks on nimetamine asjaga tegelemiseks loodava komisjoni liikmeks. Kõigepealt öelda, et „mõistagi on tegu suure probleemiga“, rõhutada kaasamise ja demokraatliku otsustamise vajalikkust, anda mõista, et neile antakse suur vastutus ja sestap hinnatakse nende panust väga – ning saata nad seejärel kuudeks tühja tuult tallama. Nimetagem seda strateegiat komisjonikurnamiseks.

Strateegia on seda edukam, mida pühendunumad on komisjoni liikmed. Komisjoni jõudvad küsimused ongi tavaliselt keerulised ja töömahukad. Kuidas ehitada rattateed, et see ei segaks vaegliikujaid ja lapsi? Kas õppetooli täites tuleks eelistada sadu tuhandeid grandieurosid sisse toovat teadlast või õpetajat, kes loeb ära viis hädavajalikku loengukursust? Poolte ära kuulamine, diplomaatia, kompromisside otsimine nõuab komisjoni liikmetelt aega ja emotsionaalset energiat. Kaotatakse unetunde ja kulutatakse elukaaslaste närve. Lõpuks tuleb komisjon välja peensusteni viimistletud ettepanekutega, mis kiidetakse üldkoosolekul kiidu­avaldustega heaks.

Ent ajal, mil viis liikuvusaktivisti on planeerinud ühe rattatee trajektoori, on linn ehitanud valmis juba mitu neljarealist magistraali. Pika analüüsi alusel tehtud otsuse järel palgata ülikooli tubli õppejõud selgub, et dekaani sõber doktorantuuri aegadest otsib uut töökohta ja ootamatult muutuvad kutsungi parameetrid just talle sobivaks. Ja muidugi on igas kortermajas üks mölakas, kes keeldub majandusaasta aruandele alla kirjutamast ja halvab sellega kogu ühistu töö, kuniks ta oma tahtmise saab. Komisjonikurnamine on edukalt lõpule viidud.

Komisjonikurnamine on võigas poliitikategemise viis, kuna see kasutab ära inimeste soovi teha asju põhjalikult ning kaasavalt nende endi tasalülitamiseks. Kui seda võtet sageli kasutada, kaob organisatsiooni liikmetel usaldus igasuguse komisjonitöö vastu ja nad hakkavad kahtlustama, et kui neil palutakse midagi analüüsida, mõni ümarlaud kokku kutsuda või mingi küsimus läbi arutada, raisatakse lihtsalt nende aega ja juhitakse tähelepanu eemale reaalsetelt võimukeskustelt. Ka juhtide endi otsuste kvaliteet langeb. Nad ei saa enam head ülevaadet sellest, mis organisatsioonis päriselt toimub ning kui neil on tegelikult vaja liikmetelt tagasisidet, aetakse neile suvalist pläma. Nagu paljude pragmaatiliste juhtimisstrateegiatega läheb, on ka komisjonikurnamine lühikeses plaanis kasulik ja pikas plaanis katastroofiline.

Komisjonikurnamisele võib vastata mitmel viisil. Mõned inimesed otsustavad hakata „ettevõtlikeks“ ja loovad ise suhteid võimukeskustega, et kohvitassi taga dekaanile või ametnikule selgitada, kuidas tegelikult asju tegema peaks. Teised resigneeruvad ja üritavad strateegilise planeerimisega võimalikult vähe tegeleda.

Strateegiline vastuhakk on kolmest võimalusest keerulisim, sest nõuab paljude inimeste koostööd. Siin tuleb esmalt tähele panna, millised on organisatsiooni tegelikult prioriteedid: missuguste teemade kohta öeldakse küll, et need on „üliolulised“, aga ainult komisjoni töötundide, mitte reaalse ressursijaotuse arvestamisel. Teiseks tuleb mõista, millised küsimused vajavad tõesti rohkem läbikaalumist ja milliste puhul on aeg lõpetada arutlemine ja jõuda tegudeni. Näiteks, kui organisatsiooni tippjuhtide hulgas on vähem naisi kui inimesi nimega Jüri, pole vaja kutsuda kokku järjekordset võrdse kohtlemise komisjoni, vaid lihtsalt palgata rohkem naisi.

Viimaks aitab omavaheline suhtlemine ja ühine tegutsemine. Kui terve kollektiiv otsustab, et nad boikoteerivad mõttetuid komisjone, hoiavad üksteist kursis intrigaanide sahistamisega ja keelduvad aega raiskavasse arutellu laskumast, siis pole ka juhtkonnal võimalik oma hoolimatust lõputute uuringute ja läbirääkimiste taha peita. Vähemalt on juhid sunnitud välja ütlema, et neid päriselt ei huvitagi haridus, jalakäijad või korras maja. Selle tunnistamine võib juba üht-teist valla päästa.

Komisjonikurnamist on viimastel aastatel kogenud paljud, ka väljaspool ülikoole ja korteriühistuid. Ning tundub, et õpetajad, keskkonnakaitsjad ja teadlased ei viitsi enam seda mängu mängida.