Lugu kahest strateegiast

Võimuahjudes küpsetatud arenguplaanid sobivad kokku nagu kõigi aegade sead ja käod ikka.

KAAREL TARAND

Kui mõtlen strateegilise planeerimise peale, kerkivad esimese asjana silme ette kaadrid nõukogude propaganda- ja sõjafilmidest, mida okupatsiooniarmee sõjavangistuses kohustuslikus korras palju vaatama pidi. Neis oli tüüpstseeniks hämar ruum, mille keskel suur laud maailmakaardiga, selle kohal kaarti valgustav lamp ja laua ümber Saksamaa kindralstaabi mundrimehed, kes kaardil lippe ja nupukesi ümber paigutavad. Muidugi oli neis filmides vaenlase mis tahes strateegiline plaan luhtumisele määratud.

Kuidas ja mille tõttu luhtuvad Eesti riigivõimu praegu loomisel strateegiad, on veel vara öelda. Tõenäolisim põhjus on see, et tegelikud strateegid on kuskil mujal kui kindralstaabis ehk valitsuses ning otsustajatel endil ei ole suuremat aimu sellest, mis strateegiates kirjas ning millised teed sõnastatud eesmärkidele lähemale viivad ja millised mitte. Igatahes paistis täpselt nii välja esmaspäeval, 12. oktoobril riigikogus, kui peaminister Jüri Ratas parlamendile ootamatult pani seadusandja päevakorda Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ eelnõu esitlemise poliitilise avalduse vormis.

Tihti öeldakse õnnetute läbikukkumiste puhul, et ajalugu kordab end farsina. Sedapuhku õnnestus peaministril koostöös riigikogu esimehe Henn Põlluaasaga farss teha strateegia arutelust ehk ajaloolise protsessi algusest. Ajalugu sündis seekord farsina ja eks paistab, kuidas ja millena farss end kordama hakkab. Enne seda, kui peaminister oma avalduseks üldse sõna sai, vaieldi riigikogus pool tundi selle üle, kas antud teemat päevakorda võtta saab, miks on eelnõu üleandmiseks valitud poliitilise avalduse vorm, kas peaministrile saab ka küsimusi esitada ning miks asjaosaliste endi sõnul kaua tehtud ja kaalukas kaunikene jõudis rahvaesindajate laudadele ainult napp tund enne arutelu algust.

Pooltund lõppes õnnelikult ja näiliselt toimus arutelu, mille käigus küsijate enamus tunnistas, et ei saa sisulisi küsimusi esitada, kuna ei ole jõudnud dokumendiga tutvuda. Paraku paistis, et strateegia sisuga ei olnud eriti kursis ka selle esitaja, kes eelistas isegi heatahtlikumat laadi küsimustele vastamise asemel parteipoliitilist kraaklevat tooni ning opositsionääridele koha kättenäitamist. Sellega andis ta vastu oma soovi tuge arutelu alguses Jevgeni Ossinovski esitatud seisukohale: „Mina ei arva, et tegemist on niivõrd olulise asjaga, et siin peaks väga kaua jaurama sellel teemal. Vastupidi, minu meelest on tegemist sügavalt mõttetu paberiga.“

Jaurati ikka ära, kuid targemaks ei saadud, sest strateege endid ei olnud kohal, protseduurireeglid seda ei võimaldagi. Selguse huvides kordan, nagu ikka, kui jutt strateegiatele läheb: mul ei ole kahtlust, et Eestis on olemas küllaldaselt algandmeid, mudeldamisoskust ja helgeid päid ühiskonna arengu suunamiseks ja planeerimiseks. Iseasi, kas strateegiate koostajatele üldse mõistlik lähteülesanne antakse. Praegu tundub, et seda ei tehta ja planeerimise asemel käib ilutegemine.

Strateegide parimateks abimeesteks on reklaamiagentuurid ja kommunikatsioonibürood ning loomulikult veebidisainerid läheneva õnnetunni visualiseerimiseks.

Eesti 2035 ja Tallinn 2035

Ühel heal strateegiadokumendil peab meie ajal olema kaks omadust, mistõttu see täiuslik saab. Esiteks optimismist pakatavad pealkirjad, lööklaused ja kujundid ning teiseks arvnäitajad (mida kantseleikeeles ekslikult mõõdikuteks nimetatakse). Esimeses osas on strateegide parimateks abimeesteks reklaamiagentuurid ja kommunikatsioonibürood ning loomulikult veebidisainerid läheneva õnnetunni visualiseerimiseks. Ikoonipuuduse käes ei vaevle riigi arengustrateegia, veel kaunima soorituseni on aga jõutud valitsusega hästi sammu pidava Tallinna linna arengustrateegiaga, mille linnapea Mihhail Kõlvart läinud nädalal linlaste ette viimaseks avalikuks aruteluks suunas. Pealinna disainerid on dokumendist teinud koguni kaardirakenduse, aga ka lausestus ei ole paha. Paar näidet selle kohta, mis strateegia jõustumisel linnas juhtuma hakkab.

„Linna iseloomustab ka loominguline julgus, vabadusiha ja mässumeelsus.“ Ja teisal: „21. sajandil on loovus – uute seoste loomine – põhiline omadus, mis eristab jõukaid ja õnnelikke ühiskondi vaestest ja tagurlikest.“ Peatugem hetkeks ja mõtiskleme, kuhu teel oleme. Pealinnal on vaid üks potentsiaalne oponent, kelle vastu mässata ning kelle ikkest vabaneda ihata. See on riigi keskvõim, mille alalise veendumuse järgi peab pealinlaste (ja Harjumaa) rikkuse ülejäänud Eesti kasuks ümber jagama. Ma ei tea täpselt, kas pealinna strateegid näevad tagurlastena (see sõna muuseas kuulus ka komparteilaste kõnepruuki oponentide märgistamisel) kõiki Eesti linnastumata elanikke ja provintsilinlasi või peavad Tartut siiski toimetulevaks ja seega Tallinna arengut toetavaks abi­rattaks.

Tallinna strateegias ei ole eraldi esile toodud linna rahvaarvu kasvukõverat, aga on märgitud, et 15 aasta pärast on Tallinn loov maailmalinn, mis on Helsingiga kaksiklinnaks kokku sulades 2,5 miljoni elanikuga majandusjõud. Tunnelit ei pruugi olla, kuid igapäevane liikumine üle Soome lahe muudkui sageneb ja mine sa võta kinni, kas need pendelrändajad on rohkem eestlased, soomlased või mõne muu keele emakeelena kõnelejad.

Riigivõimul on aga hoopis teised plaanid. Jaak Valge märkis „Eesti 2035“ esitlemise sõnavõtus rahuoluga, et tänu EKRE-le on riigi strateegias „mõõdikuks“ ka eesti keelt emakeelena kõnelejate osakaal rahvastikus. Sama näitajat loodab riik kasutada ka rahvastiku ja lõimimise strateegias, kuid mida täpselt mõõdetakse ja millist sihttaset praegusega võrreldes soovitakse, ei ole veel selge. Parlament peab selle ja mitme muugi teema puhul otsustama pimedast peast, sest strateegia lisas on mõnegi näitaja kirjelduse asemel lakooniline teade „uue metoodika tõttu lisatakse alg- ja sihttase 2021. aastal“.

Pole raske taibata, et EKRE-le on tegu sisserändevastase hoovaga. Kui näiteks eesti keele emakeelena rääkijate osakaal peaks kasvama, siis saab see juhtuda vaid sisserände järsu piiramise korral, millega peab kaasnema hoolitsus selle eest, et Eestis juba elavate mitte-eestlastest naiste laste arv jääks alla eestlannade omale.

Miks peaks sellist näitajat üldse kasutama? Mida see annab ja kuidas hakatakse seda emakeelsust kindlaks tegema segaperedes? Akadeemik Jaak Aaviksoo pahandas hiljaaegu ERRis seoses riigi planeerimist haaranud ede­tabeli- ja mõõtmiskultusega õigustatult: „Kuidas mõõta mõõdetamatut? Ja siis asutaksegi mõõtma seda, mida saadakse ja osatakse ning millel on mingi seos soovitava omadusega. Siis liidetakse kõik mõõtmised kokku ja tulemused tabelisse, edetabelisse. Esimesed on kõige paremad, edukamad, innovatiivsemad ja õnnelikumad ning viimased on …“

Mil moel muudab elanike õnnetunnet ja koostöövalmidust ning ühiskonna hoolivust ja avatust (strateegias seatud sihid) teadmine, et eesti keele emakeelena kõnelejate osakaal rahvastikus on 15 aasta pärast praeguse 78% asemel näiteks 80%? Ja millise hinnaga see on saavutatud? Alalhoidlike poliitikute unelmate rahvusriigis on loomulikult ainult üks rahvus, tuntud ka kui maarahvas. Loomult kosmopoliitilistele linnadele, olgu suur või väike, äri- või ülikoolilinn, ei saa see plaan sugugi sobida. Ega see pruugi sobida ka kõigile neile Kalevipoegadele ja püsivamalt välja rännanutele, keda riigi plaani järgi kodumaale tagasi meelitatakse, sest paljud neist on leidnud pereõnne muust rahvusest kaaslasega. Rangelt võttes ei saa eesti mees võõramaa naisega eesti emakeelega lapsi soetada.

Kui rahvaesindajad peaksid strateegia ligilähedaselt esitatud kujule heaks kiitma, siis kas see saab kohustuslikuks ainult valitsusele või kõigile kodanikele? Kas igaüks peab peret planeerides teise silmaga jälgima emakeelsuse protsendi hetkeseisu ja vastavalt sellele lapsesaamist kiirendama või edasi lükkama? Või kui ilmneb, et individuaalse perekäitumise üleriigiline summa ei ole kooskõlas strateegias sihituga, siis ennast halvasti, väheväärtusliku või koguni riigireeturina tundma? Selle kõige üle peaksid riigikogu liikmed millalgi, kui on saanud mahti strateegia eelnõu koos lisadega ja soovitavalt tegelike koostajate vahetu abiga läbi töötada, põhjalikult pead murdma, kas klantsitud visuaalide ja hüüdlausete taga varitsevate näitajate järgimine ikka viib eesmärgi suunas või mitte. Võimalikult kiiresti võiks lõppeda ka segadus selle osas, milliseid strateegiaid ja millisel otsustustasandil riigis üldse kehtestatakse ning kuidas tagatakse nende omavaheline kooskõla. Kui selgust pole, on vaid tühjale kärale raisatud aeg ja raha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht