Maja ja putukad

Metsamaa hoonestamine Tartu südalinnas liigub aeglaselt, kuid kindlalt õiges suunas.

KAAREL TARAND

Arhitektuurivõistlus sai läbi, võitja on selgunud ning Tartu linn pika sammu võrra lähemal kesklinna atraktiivseima ala taashoonestamisele, millega on lubamatult kaua ehk aastakümneid venitatud. Kunstimuuseumi hädaolukord on ju kestnud pea pool sajandit ning lootus asja parandada mitu korda põrmu varisenud.

Rahvusvaheline võistlus oli hea ja konkurentsitihe, žüriil valikuvõimalusi palju, sest hindamiseks laekus kokku 102 tööd, s.o peaaegu sama palju kui 17 aasta eest Raadi tühermaale Eesti Rahva Muuseumi rajamise võistlusel (108 tööd). Seega oli rahvusvaheline huvi kaugelt vaadates otse sõjaka Venemaa piiril ehk NATO operatsioonitsoonis paikneva vähetuntud väikelinna maja joonistamise vastu muljetavaldav. Kui ikka sadakond kutselist kollektiivi näeb mitu kuud vaeva, seejuures üsna tagasihoidliku võiduvõimalusega, ei saa neid kõiki küll kuidagi kahtlustada keskpärasuses, haltuuritsemises või ideevaesuses.

Ometi ei vaibunud ka pärast võistluse tulemuste väljakuulutamist kaebehääled, mis on protsessi saatnud juba 2010. aastast, kui kehtestati kesklinna taashoonestamisele suuna võtnud üldplaneering. Mitu raundi leppimatuse puhanguid seisab enne hoone avamist veel ees. Neile, kes on jäägitult veendunud, et südalinna kultuurikeskust ehitades teeb Tartu linnavõim valel ajal ja vales kohas valet asja, ei pakkunud kahes põhiküsimuses selgeid vastuseid ei võidu- ega ükski teine töö. Nimelt: kuhu ja millal sirguvad loodusesõpradest tartlaste lohutuseks 50 uut vana ja haiget puud nüüd mahavõetavate asemele ning kuhu teisaldatakse need kümmekond sotsiaalse põhjakihi esindajat, kes on tänaseni seda kvaliteetset linnaruumi aktiivses kasutuses hoidnud ning kelle õigustest ei tohi mingil juhul üle sõita? Nad peavad lapsevanematele kasvatustöös hoiatava õppevahendina alati saadaval olema. Ja ega volikogu tohi käituda nagu nõukogude võim, mis paadialusema rahva ehk toonases kantseleikeeles alalise töö- ja elukohata passirežiimi rikkujad tavatses kuskile kolkasovhoosi silma alt ära saata. Ei, nüüd ei ole nad rikkujad, vaid osa elurikkusest ning on üllatav, et nende toetuseks ei ole aktivistid veel Tartu Parmude Kaitse mittetulundusühingut asutanud.

Kuigi kultuurikeskuse avamiseni läheb veel mitu aastat ja teele võib tekkida mitmesuguseid välismaist päritolu takistusi, nagu viimastel aastatel on juhtunud pandeemia, tarneahelate katkemise ja sõja näol, on võimatu ette kujutada, et Tartus leiduks jõude, kes suudaksid langenud otsused tühistada ja kogu protsessi peatada. Võib-olla mõni siiski proovib, aga midagi tõsisemat saab ette võtta ja tühistamisideedele linlaste toetust hankida alles kahe aasta pärast, kui toimuvad järgmised volikogu valimised. Selleks ajaks on ehitusprojekt valmis, tõenäoliselt ehitushangegi korraldatud ning käivad sobiva nurgakivi otsingud.

Südalinna kultuurikeskuse rajamine oli Reformierakonna peamine valimislubadus juba 2017. aasta valimistel ja siis uuesti 2021. aasta sügisel. Oma toetushääle sellele plaanile andis mõlemal korral 37% Tartu valijatest, tunduvalt enam erakonna varasemast normaalsaagist. Vastuhäälte hulka saab vaid oletada, sest ühegi erakonna lubaduste hulka ei kuulunud Tartu igaveseks kunstimuuseumita jätmine ning muude suurehitiste eelistused kogusid vähem hääli. Arvata veel praegu, et kultuurikeskuse rajamiseni on jõutud mingeid kõverteid pidi, enamuse tahte vastaselt ja demokraatia mängureegleid eirates, on lihtsalt mõtlemisviga.

Protsessis endas on mõndagi õpetlikku, mida tasub tähele panna nii kohaliku kui ka keskvõimu poliitikutel ja muudel otsustajatel, sest ega ühiskonnale ja kultuurile vajalike suurhoonete rajamine lõpe ka siis, kui riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekiri taas ammendub.

Kui küsida, miks ei ole kultuurikeskuse arendamine liikunud optimistide kavandatud algses tempos, siis paistab ilmseim vastus kätte demokraatia protseduuride ning igaühe õiguste, kohustuste ja vastutuse väärkäsitlusest. Pole imestada, et seda juhtub ka heade mõtete linnas, kui tegu on üleriigilise moega, mille järgi kompromiss ja konsensus tähendavad vähemuse tahte realiseerumist ning enamuse soovide hülgamist. Mitte-minu-tagahoovis-mõttelaadi esindavatele, sageli väga väikesearvulistele, ent seda kärarikkamatele rühmitustele on avalik võim lõputu kaasamise ja arutamisega liiga kaugele vastu tulnud ning sellega andnud neile ebaproportsionaalselt suure võimaluse otsuseid mõjutada. Kui see omamoodi terrorism on kuskil läbi läinud ja eduelamus saadud, innustab see mujalgi proovima. Sel kõigel on oma hind, mida aga ei pea kinni maksma venitajad ja takistajad, vaid kõik maksumaksjad, ning seda kulu ei ole kombeks kokkugi arvutada. Aga peaks.

Tartu kultuurikeskuse eeltööde raames on tellitud ja läbi viidud rabavalt palju uuringuid ja analüüse, mille vajalikkus on pehmelt öeldes kaheldav kas siis seetõttu, et see, mida uuriti, oli asjatundjatele juba niigi teada või on tegu spekulatsioonidega, mis toetuvad kiiresti muutuvatele ja vananevatele andmetele. Iga uuring, mille võim tellib tõestamaks, et ta ei ole kaamel, sisaldab alati mõnd eksperdi väidet või oletust, mis kontekstist välja rebituna muutub kaamelikarvaks ehk malakaks vastalise käes.

Ka lõpututest ideekorje-, kaasamis- ja selgitamiskoosolekutest on ammu saanud sotsiaalhoolekande erivorm, kus kehtib reegel, et mida järjekindlamalt vastaline oled, seda rohkem koosolekuid tehakse. Kuna avalik võim peab kõigi vastu kena olema ning maksimaalses lubatud ulatuses kodanikele meelehead valmistama, saab kui tahes sõge aktivist mingit plaani torpedeerides endale tasuta kohvi- ja küpsisepäevi aastateks ette planeerida. Ja tuleb see muidugi nende „omal süül“ passiivsemate kodanike arvelt, kel pole sama palju vaba aega, sest nad on pühendunult hõivatud oma põhitöö, uue teadmise ja ühiskonna lisajõukuse loomisega.

Vastavalt kehtivale moeliialdusele tähendab arhitektuur tänapäeval kõige enam rääkimist õhust, veest, lindudest ja loomadest, putukatest ja taimedest, aga mitte ehitamisest, nagu mõiste algupära järgi peaks eeldama. Ka Tartu kultuurikeskuse võistlustööd ja žürii seisukohad ei ole sellest patust vabad. Võidutöö „Paabel“ (selle nime edasisest kasutamisest võiks loobuda, sest ülikoolil on juba paarkümmend aastat oma Paabel) valimise põhjendus kubiseb sellistest fraasidest nagu „elurikkuse erinevad tasandid“ või „aktiivselt kasutatavad rohealad“ ja jääb mulje, nagu hoone põhiväärtuseks ei olegi kunsti- ja lugemissaalid, vaid putukate teekonnad ja puuviljaaed, veesilmad ning kõrvalised looduslikud rohealad. Kõik ikka elurikkuse nimel. Arhitektide pingutustele vaatamata leidis nõudlik žürii ühena kavandi viiest puudujäägist, et „elurikkusele on projektis palju mõeldud, kuid roheelamuste osa vajab edasi töötamist“. Küllap kõrge komisjon teab, mis on roheelamus, kuid sellele arhitektuuriterminile ei leia mina seletust otsingumootori ega sõnaveebi abil.

Ma ironiseerin siin ikka hea, mitte paha pärast. Moeteemadega liialdamine võib hakata iseendale vastu töötama ja ega vist Tartu linnavalitsuski ei soovi, et heade mõtete linn hakkaks näima pigem heade putukate linnana, kuhu üleilmne turistide voog tuleb eeskätt vaatama ujuri ja vesivaksiku elurikkust, aga mitte Pallase kunstnike loomingut. Ja jube mõeldagi, mis saab siis, kui kuuldused Tartust kui maailma kõige putukasõbralikumast paigast jõuavad Aafrika rändrohutirtsudeni.

Üks aga on kindel: järgmist uut maja ei saa enne, kui eelmine valmis ehitatud, mistõttu peaksid kultuurikeskuse kiiret valmimist palavalt toetama ka kõik need, kel südames unistus mõnest muust sama tähtsast hoonest.