Mida hekki?!

MERLE KARRO-KALBERG

„What the heck!“ – „Mida kuradit!“ – hüüatasin peaaegu kõva häälega, kui selle aasta varakevadel Tartust Räpina poole sõitsin ja Võnnu kandis lageraie ohvriks sattunud üle pea ulatuvatesse virnadesse laotud kuusehekki nägin.

See pikk sirge maanteelõik on mulle mällu sööbinud juba lapsepõlvest, kui, kütusehaisust süda paha, ümara liini­bussiga maale vanaema juurde loksusin. Maanteed palistanud sirgetest ja taeva poole sirutuvatest paplitest moodustuv spaleer ja nende all tumeda triibuna kuusehekk oli selle muidu igava­võitu teekonna kõige meeldejäävam maamärk. Aastakümneid hiljemgi tungis see Räpina poole sõites mälupiltide seast väga selgelt esile.

Minu kevadise tugeva ja äkilise reaktsiooni põhjus polnud niivõrd nostalgiline, kuivõrd ehmatus ja kurbus maamaastike vaesumise üle. Nii elurikkuse, teekonna elamuslikkuse kui ka maastiku mitmekesisuse mõttes. Intensiivne põllumajandus on maastikesse kujundanud silmapiirini ulatuvad monokultuurilised põllud, kus ratsionaalsusele allutatud harimisviis elurikkusele ja mosaiikmaastikule palju ruumi ei jäta. Nii pole ka kohta lindudele, putukatele, taimedele ega väiksematele loomadele.

Maastikuarhitekt Sulev Nurme kirjutab juhendmaterjalis „Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid“, et kuusehekke hakati rajama tuulekaitseks ja lumetõkkeks Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel ajal. Eeskätt piirati tuule eest viljapuuaedu. Maanteede äärde ilmusid hekid 1940. aastatel, et pidurdada lume tuiskamist teele. 1940. ja 1950. aastatel maanteede serva rajatud alleed ja puuderead kandsid ka esteetilist mõtet, nii kujundati maanteemaastik maalilisemaks.

Nurme toob välja, et nõukogudeaegsete maanteeservade haljastamise normidega käsitleti lumetõrjeks rajatud haljastust väga detailselt. Eestis kasutati hekke, ka mitmerealisi istutusi probleemsemates kohtades, kus tuisklumi võis tee vaaludena tõkestada. Jälgiti ka sõiduohutust – haljastusega rõhutati kurve, rõhutati ristmikke või tähistati kiiruspiiranguid.

Praegusel ajal on riigitee alade haljas­tustööde juhis küll olemas, kuid selle eesmärk on eeskätt tagada kvaliteet alates tööde ja tehnoloogiate planeerimisest kuni töö lõpetamiseni, ruumi mõju, mitmekihilisus või teekonna elamuslikkus pole mainimist ja käsitlemist väärt.

Transpordiameti pressiesindaja Erki Varma ütleb, et mainitud kohas Tartu-Räpina maanteel, riigitee T 45 äärest kuusehekk eemaldatakse, sest see on üle kasvanud, hekis on kuivanud kohti ja aukudesse on kasvanud võsa. Ta mainib, et seetõttu ei täitnud hekk enam oma eesmärki ning lisab, et tee pole selles kohas enam tuisuohtlik ning vajaduse korral kasutatakse teisi tuisutõkkevõtteid: võrku, lumeredeleid vms. Üldiselt ongi hekkide istutamise aeg maanteede äärde möödas, sest, nagu kirjutab transpordiameti esindaja: „Reeglina hekke juurde ei rajata, vajadusel kasutatakse teisi tuisutõkke elemente.“

Hekkide saatus ja staatus pole linnaski alati roosiline. 1990. aastatel eemaldati linnaparkidest suuresti põõsarinne, sest nii loodeti lahti saada põõsa varju tukkuma jäänud topsivendadest, hekki varjeks kasutavatest pervertidest ja põõsas süstivatest narkomaanidest. Koos põõsastega kadusid ka väikesed linnud, kellele pesitsemiseks kõrged puud ei sobi. Parkidest said iseloomutud üheplaanilised rohealad, kus kasvasid vaid kõrged puud ja pügatud muru. Nüüdseks on ühiskond arenenud, nii et toonased põletavad sotsiaalprobleemid on kas leevenenud või avalikust ruumist nelja seina vahele tõmbunud. Põõsaste ja hekkide taastamine aga edeneb visalt. Uuselamurajoonidesse ja vanade linnaosade uusehitiste ümber rajatakse küll haljastust aina meelsamini, aga kui ringi sõita, hakkavad silma peamiselt elupuud, mida kasutatakse nii andunult ja ohtralt, et elupuud võiks lausa meie uueks rahvuspuuks pidada. Elupuu aga, vastupidiselt oma lootust süstivale nimele, pakub elurikkuse toetamiseks üsna kesiseid võimalusi. Hekindus vajab igas plaanis ja mõõtkavas ülevaatamist, nüüdisajastamist ja jälle ausse tõstmist.