Naeru ja unustuse juuli

TIIT HENNOSTE

Millest kirjutada ajakirjanduslike hapukurkide kuul? Hakkasin mõtlema, ja sain aru, et kaks märksõna käivad üle teiste. Naer, ja kurbus sündmuste pärast, mida tahaksin pigem unustada.

Alustaksin Postimehe ja Õhtulehe ümbersuunamisest talvelinnast suvelinna. Esimeseks lubatud päevaks ei tulnud uue koha postkasti midagi. Helistasin lehtedesse. Teiseks päevaks ilmus kasti Õhtuleht. Helistasin. Kolmandaks päevaks tuli ka Postimees, aga see oli Pärnu Postimees. Siis õnnestus kätte saada ka keegi Omnivast. Ja juba neljandal päeval tulid ka kõik vahepealsed vanad Postimehed. Ja lisaks veel teist korda ka kõik vahepealsed Õhtulehed (!). Nii et Omniva tegemised hakkasid meenutama lausa detailideni „Peteri printsiibis“ kirjeldatud lugusid asutustest, kes on jõudnud oma ebakompetentsuse tasemele.

Seega siis Postimees. Kes ei taha Barbie olla, tahab „Barbiet“ vaadata ning kes ei taha vaadata, unistab vähemalt sellest, et nautida seda fantastilist elu jne. Isegi siis, kui seda endale veel tunnistada ei söanda. Jutt on „Barbie“ filmist, mida kirjutise autor teksti järgi otsustades näinudki ei olnud. Aga mis tähtsust sel on, kui rahvas loeb, ütlevad toimetajad. Sest ega ajaleht pole selleks, et anda rahvale seda, mida see vajab, vaid seda, mida see tahab. Tõsi, kohati tekib tunne, et suur osa lehelugejaid on oma tahtmistes jõudnud ajakirjanike lahke abiga uuele arengupeetuse astmele. Eriti kui vaadata pilte sellest, kuidas mulle tundmatute staaride roosa koorekiht ülieksklusiivselt vaatas kaua oodatud „Barbiet“. Ehk oli trükiviga ja pidi olema rõõsa koore kiht? Või äkki on ikka nii, et ei söanda endale tunnistada, et tahaks olla roosa B? Ohjah, ei sobi ma enam Postimehe lugejaks. Vana valge mehe asi.

See tõi pähe kena ja targa inimese Jaak Valge, kes kujutas järsku ette, et ENSV lipu heiskamine Kirjanike Majale on protestiaktsioon Juhan Smuuli bareljeefi vastu. Ja mitte näiteks irvitamine kirjanike ja nende liidu üle. Ja mitte provokatiivne kont Vene propaganda hambusse. Jääb vaid oodata, millal ilmuvad ENSV lipud teiste Nõukogude monumentide juurde ja riputajad-liputajad kuulutavad, et tegelikult on tegu vastalise performance’iga, millest juhmid eestlased lihtsalt aru ei saa. Tahan unustada. Aga naer tuli ka peale lipu fotot vaadates. Nimelt tekkis küsimus, kust said riputajad ilusa korraliku uue välimusega ENSV lipu enam kui kolmkümmend aastat pärast selle riigi surma. Kas toodetakse endiselt ja müüakse kusagil? Ja kus siis? Või oli keegi seda hellalt hoidnud kogu selle aja ja kujutanud aastaid ette, kuidas ta selle kunagi protestiks üles riputab?

Ah jaa, eriti kurblõbusa loo avaldas Eesti Päevaleht. Nimelt tutvustades uurimust, mille järgi populaarsemate uimastite hinnad ei ole Eestis alates 2018. aastast, hoolimata suurest inflatsioonist, eriti muutunud. Asjatundjate sõnul võib üks põhjus olla selles, et enamik uimasteid tuuakse sisse ja seetõttu ei pruugi Eesti kõrge inflatsioon uimastiturgu eriti mõjutada. Samal ajal kinnitab asjatundja Pikaro, et uimastiturg on röövellik koht, kuna müüjate eesmärk on võtta ostjatelt maksimum. Seda oli tõeliselt kosutav lugeda selle taustal, kuidas on tõusnud muude kaupade hinnad. Ja kaupmehed seletavad, kuidas hinnad ajab kõrgeks ennekõike sissetoomine, mitte nende enda ahnus ja röövellik soov võtta näiteks söögiostjatelt maksimum.

Ja lõpuks, lehtedest ellu minnes. Ilm on nigu on. Peaaegu üle päeva tabavad Pärnut vähemalt korra rängad vihmahood, mis meenutavad kangesti troopikat. Tuleb suruda hambad kokku ja korrata endale kümme korda, et kliimasoojenemist ei ole, ei ole, ei ole… Sellist korrutamist harrastati näiteks haiguste vastu võitlemisel juba sajand tagasi. Lugege „Tõe ja õiguse“ neljandat osa. Tõsi, kasu sellest vähemalt tollal ei olnud. Aga vihmaraju taustal oleks huvitav teada, kas kliimasoojenemise vastased puid ja loomi-linde-putukaid usuvad? Sest on näha, kuidas meile on levimas soojema kliima puud ja elukad. Vaat seal toimub tõepoolest see, mida konservatiivid nimetavad Suureks Asendamiseks. Nii et kas soojenemisvastaste arvates neid puid ja elukaid meil lihtalt ei ole või on nende puhul tegu vasakäärmuslaste ajupestud käsilastega? Selles on küsimus.