Õpetajate toetuseks

PILLE-RIIN LARM

Nii leebe, nii ontlik. Teistsuguste sõnadega ei oska iseloomustada haridustöötajate hoiatusstreiki, mis toimub/toimus täna, 10. novembril. Ilmselgelt on püütud vältida õpilaste hariduslünki ja võimalikult vähe häirida perekondade rütmi. Tunniajane hoiatusstreik on pigem valitsusele mõeldud märguanne, väike sõbralik müks!

Hoopis värvikamalt ja jõulisemalt streigivad Leedu õpetajad. Viis aastat tagasi hõivasid nad streigi käigus haridus- ja teadusministeeriumi hoone (ning sundisid ministri tagasi astuma). Tänavune streik kuulutati välja septembri lõpus. Õpetamise asemel hakkasid paljud pedagoogid Vilniuse poole marssima, tuldi isegi 300 km kauguselt Klaipėdast. Jalgsimatk kulmineerus 12. oktoobril suure meeleavaldusega: nõuti palgatõusu, klassides õpilaste arvu ja õpetaja töökoormuse vähendamist. Kui palgatõusu sooviti alguses 20% sel aastal ja 30% järgmisel, siis nüüd oldi valmis kompromissiks: 15% palgatõusu jaanuaris ja 15% septembris. Pärast meeleavaldust algas streigi nn passiivne faas, mil õpetajad läksid tagasi klassi ette, poliitikud pidid aga olukorda analüüsima ja sobivad otsused vastu võtma. Paraku ei poolda Leedu seim õpetajate kompromissettepanekut ning pakub palgatõusu vaid 10% + 10%. Leedu haridustöötajate ametiühing sellega ei lepi ning kutsub õpetajaid üles 22. novembril taas streiki alustama. Liituma on oodatud teisedki ametiühingud.

Eesti haridustöötajate liidu kompromissettepanek on märksa mõõdukam kui leedulastel: soovitakse õpetajate alampalga tõstmist järgmisel aastal vähemalt 8% ning järgmiseks neljaks aastaks niisuguse kollektiivlepingu sõlmimist, mis tagab iga-aastase palga alammäära tõusu. Ka alushariduse õpetajate (lasteaiaõpetajate) töötasu peaks jääma seotuks alammääraga ning omavalitsustele tuleks tagada selleks vajalik lisarahastus. Poliitikutele tuletatakse meelde nende endi lubadusi.

Küsimus ei ole mõistagi ainult praeguste õpetajate palgas. Küsimus on selles, mis saab edaspidi: õpetajate järelkasvus ja tulevastele õpilastele antavas hariduses. Tõepoolest on kaalul Eesti (hariduse) tulevik. Mitte ilmaasjata ei liitunud 26. oktoobril riigikogu ees õpetajate meeleavaldusega teadlased, päästjad, arstid, tervishoiutöötajad, insenerid, raudteelased jpt. Statistikaameti andmed näitavad, et kümne aasta jooksul võib minna pensionile enam kui kolmandik praegustest õpetajatest. Lisanduvad nende nooremad kolleegid, kes lahkuvad muul põhjusel. Uusi tulijaid on tunduvalt vähem kui lahkujaid, juba praegu on koolides õpetajaid puudu. Kvalifikatsiooninõuetele vastavaid pedagooge ei ole raske leida mitte ainult reaalainete puhul ja väikestes kohtades, vaid ka suuremates linnades näiteks eesti keele või muusikatunde andma – arusaadav, sest õpetajale esitatavad ootused ja selle eest makstav tasu ei ole kooskõlas. See on peamine põhjus, miks eelistatakse valida mõni muu amet. Praegu on viimane hetk midagi ette võtta.

Kui ministeerium eelistab tasakaalu saavutada teisel moel – tippspetsialistidele väärika tasu maksmise asemel vähendada neile esitatavaid nõudmisi ehk lapsi võibki õpetama hakata kes tahes –, tuleks see ausalt välja öelda.

Ühiskonnas suhtutakse õpetajate streiki mõistmise ja toetusega. Haridus- ja teadusministeerium tundub suhtuvat teisiti: osutus hoiatusstreigi väidetavale ebaseaduslikkusele ja lahke lubadus streigis osalejaid mitte karistada mõjuvad alandavalt, katsena õpetajate välja­astumine ära hoida ja meedia tähelepanu kõrvale juhtida. Minister kaotab seeläbi nende usalduse, kelle eest peaks seisma.

Kui määratleda tüüpiline õpetaja, siis on see ilmselt naine vanuses 55–64 aastat, on hiljuti osutanud statistikaamet. Huvitav, kui kaua võtaks sel õpetajannal aega jalgsimatk Kambjast rahvakoolide memoriaali juurest Toompeale?

Aitäh Tiiu Sandrakile Leedu olukorra vahendamise eest.