Painav rahvusküsimus

ARO VELMET

„Liberaalse bloki“ juhitud Eesti on liikumas jõudsalt Siim Kallase kodanike, õigemini kodanluse riigi suunas. Nagu Gustav Kalm viimases Vikerkaares välja tõi, maksustab Eesti aina enam tarbimist ja vähem suuremat tulu teenivaid inimesi. Taasiseseisvunud Eesti alustas 26% tulumaksu ja 18% käibemaksuga, uuest aastat on need maksumäärad võrdselt 22%. Viimased kaheksa aastat kehtis Eestis ka omamoodi veider, ent kokkuvõttes siiski maksukoormust jõukamatele suunav tulumaksuküür. Jättes kõrvale alampalga tõusu ja pankade kasumite maksustamise ettepanekud, tähendavad uue valitsuse maksutõusud põhiliselt hästi teenivate, sissetulekupüramiidi tipus olevate professionaalide poputamist.

Küsimus, kuidas mõjutavad poliitilised otsused eri jõukusega elanikegruppe, on avalikus debatis jäänud tagaplaanile. Kalm näeb probleemi asjaolus, et viimaste aastate jooksul on ajakirjanikud, analüütikud, aga ka poliitikud ise taandanud Eesti poliitilised konfliktid teljele väärtusliberaalid ja -konservatiivid. Tegemist on eksitava vastandusena – abieluvõrdsuse toetamine ei tähenda sugugi rahvusriigi vihkamist –, aga ometi on polariseeritus Eesti avalikkuses kanda kinnitanud.

Nii mõndagi liberaalset kodanikku ärritas Kalmu artiklis vilksamisi esitatud väide: „Kui teised erakonnad ei saa isegi ähvardada EKREga koalitsiooni moodustamise perspektiiviga, ei olegi vaestele soodsam maksupoliitika võimalik.“ Empiiriliselt on sellega keeruline vaielda. EKRE kujutamine põhipahana valimiste ajal koondab liberaalseid valijaid Reformierakonna taha ja EKRE välistamine läbirääkimistel suurendab reformarite jõuõlga veelgi.

Kas EKRE „normaliseerimine“ vääriks küünlaid? Ilmselt mitte. Esiteks on risk liberaalse demokraatia – mitte „väärtusliberalismi“, mis iganes see ka poleks, vaid vaba ühiskonna toimimist garanteerivate institutsioonide alustele liiga suur. EKRE pole teinud saladust, et nad tahaksid liikuda Ungari või Poola tüüpi ühiskonna poole, kus kohtud on poliitilise võimu kontrolli all, avalike asutuste, sh kultuuri ja hariduse rahastamine sõltub sellest, kas nende maailmavaade sobib perekond Helmele jne. Mida selliste panustega mängimine annaks? EKRE majanduspoliitilised vaated on arusaamatu pläust, kus ühelt poolt kuulutatakse end ilmajäetute kaitsjaks, teiselt poolt nimetatakse suure eeskujuna Margaret Thatcherit.

Lisaks on sotsiaalselt tundlikuma poliitika ees palju suuremaid takistusi kui EKRE-vastane sanitaarkordon. SALKi möödunud sügisest pärit uuring näitas, et eestikeelsetele valijatele oli kaugelt kõige olulisem teema julgeolek, ning Reformierakond mängis selle kaardi valimiskampaania ajal edukalt välja. Tugevaim vasakjõud, Keskerakond, on aga jätkuvalt kahvlis. Suurt osa tema valijatest kõnetasid hoopis rohkem majandusteemad, Ukraina sõda aga sundis erakonda tegelema küsimustega, mis võimaldasid ühtedel kriitikutel süüdistada neid kremlimeelsuses ja teistel oma põhivalijaskonna huvide maha müümises, olgu siis teemaks eestikeelne haridus või mälupaikade austamine. Kuni rahvusküsimuse roll Eesti poliitikas ei muutu – ja see on asi, mida Keskerakond üksinda ei lahenda –, on keeruline näha kolmandat teed liberaalse ja paremradikaalse dominandi kõrval.

Viimaks mängib oma osa ka Eesti meediaväli, kus on samamoodi kinnistunud majanduslikult parempoolsed ja (vähemalt Postimehes) kultuuriliselt ultrakonservatiivsed perspektiivid. Kodanlust potentsiaalselt rohkem mõjutavad küsimused, nagu näiteks automaks, saavad nädalavahetuse jutusaadetes pisidetailideni läbi kritiseeritud, samas kui tulumaksukoormuse tõstmist kõrgemalt keskklassilt vaesematele nimetasid ajakirjanikud läbivalt maksutõusuks, nii et silm ka ei pilkunud. Paljude jaotuslike küsimuste uurimiseks pole ajakirjanduses lihtsalt pädevust: näiteks kliimapoliitikat, mis pea igas aspektis mõjutab vaesemat elanikkonda rohkem kui rikkamat, käsitletakse pea eranditult majanduslikus võtmes: kuidas kammitseb või edendab rohepööre ettevõtlust jne. Taolisel foonil ongi sotsiaalsematel teemadel keeruline pinnale tõusta.

Sestap on vasakjõudude parim lootus lähiajal ikkagi pragmaatiline koostöö liberaalses blokis teemadel, kus võidakse üksmeelt leida ja punktivõite võtta. Mõnes vallas – näiteks perepoliitikas – võib leida kattuvusi ka konservatiividega. Ka kohalikus poliitikas on võimalik üht-teist ära teha ning arvestades, et linnaplaneerimine toimub nimelt kohalikul tasandil, siis polegi see nii väike asi. Ent rahvusküsimus ja eksitavad kultuurisõjad painavad edasi. Loodetavasti on need ka poliitstrateegide sihikul.