Parem parteitu peos kui …

Kohaliku võimu valimist tähistab parteiliste illusioonide tulevärk.

KAAREL TARAND

Kohaliku omavalitsuse volikogude valimiseni on jäänud pool aastat ning normaaloludes oleks vilgas kampaaniaelu juba lahti läinud. Tänavu kipub pandeemia kogu avaliku tähelepanu endale tõmbama ning kohalikust elust, mis omavalitsuste korraldada, ületavad uudisekünnise vaid üksikud konfliktid, mille lahendus ei olegi pahatihti täielikult kohalike otsustajate võimuses.

Nelja aasta eest fikseeriti seadusega omavalitsuste liitmine eesmärgiga teha need nii oskuste kui ka raha poolest senisest tugevamaks ja iseseisvamaks. Vähem riiki, rohkem kohalikku, kõlas üldmõte. Küllap nii mõnelgi pool on ka juhtunud, et valda-linna juhitakse tegusamalt ja targemalt, kuid keskvõimu lubatu on pärast liitmist suurel määral realiseerimata. Väga vaevaliselt, kui üldse, liiguvad raha, kohustused ja ülesanded omavalitsuse kätte. Paljudes küsimustes ei saa härjal sarvist haarata, kui ka tahaks ja oskaks, olgu tegu koolikorralduse, hoolekande või avaliku ruumiga. Ikka on puudu mõni valitsuse või parlamendi otsus, mis võimaldaks omavalitsusel elanike huvides midagi senisest paremat pakkuda. Ikka on omavalitsuses liiga palju käskivat ja keelavat riiki, pigem saamatut riiki, mille otsustuskogud kas julguse puudumise või soovimatuse tõttu oma võimutükikestest loobuda ei suuda.

See paneb tulevastel valimistel osalevad kandidaadid väga ebavõrdsesse olukorda. Kohalikel valimistel võistlevad kohtade pärast volikogus erakondade nimekirjade kõrval ka valimisliitude omad. Mõnelgi pool on neil varem hästi läinud, kuid kehtiv poliitilise võimu korraldus soosib üleriigilisi erakondi ning närvutab kohalikke ideoloogiavabamaid ühendusi.

Esiteks on küsimus rahas, mida riigikogus esindatud erakonnad on riigieelarvest endale jaganud küllalt helde käega. Jõukamate erakondade kontole on valimiskampaaniaks kogunenud juba ligi miljon eurot ning ka majanduslikult kehvemas seisus erakonnad on lõpuks suutnud oma püsikulud kokku tõmmata ning osa võlga tagasi maksta. Ükski valimisliit ega üksikkandidaat kulutamisvõistluses erakondadega edu ei saavuta.

Teiseks valitseb tohutu ebavõrdsus küsimuses, mida valijatele üldse lubada saab. Nii mõnelgi omavalitsusel on aastaid menüüs mõni ehitamist ootav suurobjekt. Pärnus on see sild, Tartus kultuurimaja, Tallinnas haigla, rääkimata rohepöörde tõukel võib-olla sündivatest suurtest ettevõtetest. Nende ühisjooneks on, et suurobjektidele on riputatud külge riiklik tähtsus, sest oma rahaga omavalitsused neid rajada ei suuda ja raha küsitakse riigieelarvest ning Euroopa Liidu abivahendite kassast. Selle üle langetavad otsuse aga riigikogus esindatud erakonnad ning eriti need, kes parasjagu valitsuseks liitunud. Järelikult saavad erakonnad kampaanias lubada, et hangivad suurte lubaduste katteks raha mujalt („sest meie omad on võimul“), ükski valimisliit sama lubada ei saa, sest kui tahes hea ei oleks ka projekt, ei pruugi Toompea otsustajad seda olupoliitilistel kaalutlustel toetada. Või siis jätavad asja määramata ajaks venima. Miks peaksid valijad selles olukorras eelistama neid kohalikke, kellel juurdepääs riigivõimu südamesse ja rahakotti puudub, aga mitte erakondlasi, kes saavad kampaanias (teinekord ka petlikult) kinnitada, et neil on samasse kohta lai otsetee olemas?

Kogu võim parteitutele! Protestihääl on ainus, mis võib mõjutada erakondi omavalitsuse sõltumatust ja rahastamist kasvatama.

Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja / Scanpix

On üsna selgelt näha, et erakondade kampaaniataktika hakkab juba kuju võtma. Värske näitena on valitsusliitu kuuluvad erakonnad asunud järjekordselt lahendama venekeelse kooli tulevikku. Haridusminister Liina Kersna andis teada, et ministeerium on kokku kutsunud praktikutest koosneva töörühma, mis koostab novembriks haridussüsteemi eestikeelsele õppele ülemineku kava. Jah, novembriks, mis on eriti mugavalt seatud tähtaeg. Omavalitsuste enamust see teema üldse ei puuduta, sest seal ei ole ka praegu venekeelseid koole. Aga Tallinna, Ida-Virumaad ja mõnda paika veel puudutab see vägagi teravalt. Valitsuskoalitsioonis sõbralikult koos võimu nautivatele Reformierakonnale ja Keskerakonnale sobib ühtviisi hästi venekeelse kooli teemal trummi põristada. Nad ei ole varjanud oma erimeelsusi ses osas ja valimiste lähenedes saab konflikti mõlema poole valijate ees võimendada koguni valimiste põhiküsimuseks. Ja lubada võib mida tahes, sest mingigi plaan avaldatakse alles valimiste järel. Venekeelne kool sobib valimiste põhiküsimusena ka muudele parlamendierakondadele, kuigi nende võimalused end konflikti põhiosalisena näidata on piiratud. Valimisliitudel jääb üle vaid mõne erakonna positsiooniga nõustuda, aga välja paistetakse siis üsna kasutu ja mõjutu väikevennana.

Natuke samasugune on lugu nn riikliku tähtsusega kultuuriehitistega, mille nimekirja koostamine ja hääletamine venib valimiste-eelsesse aega ja kannab seega juba ette kampaaniapitserit. Võimalik, et otsus, mida ja millises järjekorras kultuurkapitali ehitusraha eest rajada, kujuneb vähemasti riigikogu kultuurikomisjonis konsensuslikuks, kuid riigikogu täiskogus leidub ikka mõni kohalikel valimistel kandideeriv saadik, kes enne otsustamist saab näidata oma heroilist võitlust mingi ehitise poolt, mis lühikesest lõppnimekirjast välja jääb. Valimiste foonil võib üsna kindlalt ennustada, et nimekiri sünnib „riigimehelikult“ ja „regionaalset aspekti“ silmas pidades ehk üks ehitis Tallinna, teine Tartusse, kolmas kas Narva või Pärnusse (pigem Narva, sest seda on Keskerakonnale hädasti vaja) ning neljas kuskile maavalda. Seejuures ei oma mingit tähtsust, kas riigikogu otsus on ka rakendatav. Sõna ongi taas tegu.

Pisut kaudsemalt on riigi rahakotiga seotud võimalikud suurinvesteeringud nii mõneski vallas. Parteid saavad neiski küsimustes olla konstruktiivsed, ehitamise ja arengu poolt, valimisliitudele jääb üle esindada kohalikku vastuseisu, mida on lihtne näidata vaimupimeda tagurlusena. Lähiajalugu kinnitab, et suure tülita ei saada läbi ühegi suurema ettevõtte planeerimisel. Kuigi igal pool nõustutakse sellega, et Euroopa Liidu raha on hea ja aitab piirkonda, meeldiks inimestele näha seda raha pigem mittetootlikus sfääris. Värske näitena valis Lääne-Nigula vallavõim n-ö riigivastase positsiooni, kui otsustas riigile kuuluva Enefit Greeni tuulepargi rajamise taotlusega mitte nõustuda ning vajalikku eriplaneeringut mitte läbi viia. Valda jäävad tulemata raha ja töökohad, säilinud risustamata loodusvaated valla kassasse aga ühtki senti ei tekita.

Kust ka ei alustaks, iga teema vähegi põhjalikumal käsitlemisel jõuab ruttu tõdemuseni, et rahapakk on riigi keskvõimu ehk võimuerakondade kontrolli all ja nemad otsustavad, kas ja millisel omavalitsusel on sellele lootust. Ainult erakonnad parlamendis võivad soovi korral muuta maksuseadusi, seadustada mõne uue kohaliku maksu või jaotada linnade-valdade kasuks ümber rohkem riigimakse. Valimisliitudel pole ses osas vähematki võimu, kuid sellest hoolimata peaks kohalike valimiste keskne teema olema just maksud. Nagu kriisiaeg eriti teravalt välja on toonud, on suurem osa omavalitsustest rahapuuduse tõttu pikaajaliselt hädas ühe oma põhiülesande täitmisega. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus määrab omavalitsuse põhiülesandeks sotsiaalabi- ja teenuste pakkumise ning vanurite hoolekande. Piisavat rahalist katet selleks tööks omavalitsustel ei ole ning inimese elukohast ja kogutud isiklikust varast johtuv ebavõrdsus on põlistunud fakt. Riigi keskvõim on seda häbenematult sündida lasknud ning ühegi valimisliidu võimuses ei ole riigikogu erakondi tegudele sundida.

Üht saavad valijad omavalitsuse valimistel siiski teha, kuigi protestikäitumisel ei ole ülesehitavat iseloomu. Igale kohalikule parteilasele tuleks selgelt ja kindlalt ütelda, et ükski neist ei pea saama ühtki häält, kuni ta erakond pole teinud valitsuses ja parlamendis algust maksuseaduste muutmisega nii, et omavalitsustel oleks oma ülesannete kvaliteetseks täitmiseks piisavalt raha. Seni saab parimalgi juhul usaldada ainult kohalikke parteituid juhte, keda päriselt huvitab kohaliku elu korraldamine, aga mitte ainult parteivõimu taastootmine „jaga ja valitse“ printsiibil.