Perekond pereväärtuste küüsis

ANDRES MAIMIK

Piritalt kesklinna poole sõites jääb silma üks plakat. Roosades toonides interjööris askeldab rõõmsasuine-punapõsine-blondipäine aaria tõugu perekond. Sellise pildiga võiks reklaamida ükskõik millist toitu või köögitarvikut, aga tekst „pereväärtused on euroopalikud väärtused“ pildi all sedastab hoopis teistsuguse tõlgendusvälja.

EKRE eurosaadik Jaak Madisson uhkeldab, et tegemist on tema initsieeritud kampaaniaga, millega valmistutakse rahvahääletuseks abielu definitsiooni üle. Kui liberaalid nimetavad euroopalikuks väärtuseks sallivust, erinevuste toetamist, õigust elada sellist elu, nagu igaühele sobib, siis rahvuskonservatiiv tuletab meelde, et Euroopa tsivilisatsioon püsib hoopis vanamoodsamatel tugisammastel.

Kellele ei meeldiks perekond? Võib-olla on mõned paadunud poissmehed, elus kibestunud üksiklased, maisest irdunud mungad või siis inimesed, kes on kannatanud süsteemse koduvägivalla käes ja elanud üle erakordselt raske lahkumineku. Nagu tõestab Nick Hornby menuteos „Ühest poisist“ („About A Boy“), kalduvad ka totaalset sõltumatust eelistavad isendid salaja lähedust otsima, soovivad hoolitseda ja vastutada omade eest. Muidugi tuleb ette, et perekond käib ajudele kõigi oma ebapraktiliste sekeldamiste, lollakate rituaalide, tarbetute kingituste ja mitte kuhugi viivate jututeemadega.

Muidugi on väljakutse päevast päeva reibast entusiasmi säilitades lapsi kasvatada, vanurite eest hoolitseda, olme pärast muretseda, hoida üleval sooja ja inspireerivat suhet partnerite vahel. Ja kui veel sitt ventikasse peksab … „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma“ laulab seepeale Singer Vinger. Aga miski ei asenda seda vajalikkuse tunnet mõttetuse ookeanis, kui sa kedagi toetad, hoiad ja katad, kui sa kellegi kõrvale sooja voodisse poed või näed väikseid abituid pambukesi inimeseks vormumas, kasvamas ja arenemas. Selle nimel kannad ära selle tohutu kohustuse- ja vastutusekoorma.

Kui aga keegi hakkab rääkima „pereväärtustest“, siis lähen üleni kupla. Selles kontekstis ei kujuta pere halbadest valikutest parimat kooseluvormi, vaid poliitilist võitlushüüdu. Selle sõnaga kujundatakse perekonnast ideoloogiline platvorm, millega õhutada ühiskonnnas poliitilistes huvides vastasseise. Pereväärtuste-inimesed on justnagu monopoliseerinud perekonna mõiste, otsustanud ära, mis on see „õige“, „puhas“ ja „korralik“ perekond, loonud hindamis­skaala, milline peretüüp vastab kõrgetele standarditele ja milline mitte. Sõnaühendi „traditsioonilised pereväärtused“ tõttu saab apoliitilisest ja privaatsest pereelust rahvusliku tähtsusega missioon. See on superego, kes tähelepanelikult jälgib, kui palju sul lapsi on ja kellega, kellega koos elad ja milline on teie kooselu vorm. Aktsepteeritud perekonna alla kardetavasti ei mahu vabaabielud, samasoolised paarid, polüamoorsed suhted, üksik­emad ja -isad, vallaslapsed, kärgpered. Karta on, et selle konservatiivse katusmõiste alltekstiks on ka traditsioonilised soorollid, kus naiste pärusmaaks on vanad head Kinder, Küche, Kirche, sellal kui mees majandab ja valitseb, ehitab ja kaitseb, nagu muiste (muu hulgas tegeleb pereväärtuste propagandaga).

Kerge silmakirjalikkuse moment tuleb juurde, kui kerida läbi pereväärtuste eest võitlejate elukäik. Sealt ei leia just ülemäära moraalseid majakaid, eeskujulikke eluaegseid abielusid, vaid pilt on sama kirju kui eesti rahval üldiselt. Abielu püha institutsiooni on seostatud armastusega vaevu paar sajandit ja inimkonna ajaloos on olnud tegemist ikkagi majandusliku, mõnikord ka poliitilise liiduga. Kurtuaasses luules on õige armastus see, mis jääbki teostamatuks, abielu seab õnnetute armastajate realiteedi paika. Sellest johtuvalt võiksid perekonnasõdalased olla hoopis tänulikud, et keegi üldse end sellise vanamoodsa formaadiga tahab siduda, olgu nad siis vastas- või samasoolised. Miks ei võiks tänapäeval lasta leivad ühte kappi panna kõigil inimestel, kellel on teineteise vastu vastavad emotsionaalsed, majanduslikud või poliitilised huvid? Kui perekond on piisavalt tugev, elab ta kõik need „pereväärtused“ ka üle.