Petetud lootuste trikoovoor

Kultuuripaleede ehitamiseks käivitatud reegliteta mäng soovitud lõpptulemuseni viia ei saa.

KAAREL TARAND

Läinud sügisel, kui poliitilisse päevakorda ujus mõte hakata riigikogus ja ennekõike selle kultuurikomisjonis taas koostama riikliku tähtsusega kultuuriehitiste pingereastatud nimekirja, hoiatasin, et see on tee, mille lõpul õnnelikke on vähe, haiget saanuid aga palju (Kulka ehitab aina vähem, Sirp nr 43, 1. XI 2019). Hoiatus läks kurtidele kõrvadele ja sel nädalal lõppes ettepanekute esitamine. Kultuurikomisjoni teatel laekus ettepanekuid 29 ehitise või nende kogumi rajamiseks, aga seal hulgas on ka osalisi kattumisi.

Juba praegu on selge, et enamik neist, kes ettepaneku esitamisega vaeva nägid, on juba petta saanud, sest kuigi kultuurikomisjon oli sõnastanud üldsõnalised nõuded, mida ettepanekutes peaks kajastama, ei ole teada, kuidas kavatsetakse parlamendis neid hinnata. „Kultuurikomisjon tutvub esitatud ettepanekutega 2020. aasta sügis­istungjärgu alguses ning kavandab edasise protseduuri,“ kõlab lakooniline teade. Järelikult ei tea ükski ettepaneku tegija, millise taseme ja milliste reeglitega võistlusel ta üldse osaleb ja langeb sellega otsustajate täieliku meelevalla alla, sest nad võivad soovi korral otsuse langetada ka hoopis muude kui sisuliste kriteeriumide järgi. Teada on aga see, et riigikogul ei ole kavas muuta ei hasartmängumaksu seadust ega ka kultuurkapitali seadust, millega on öeldud, et nende seaduste järgi kultuuriehitistele antavat raha on soovidega võrreldes väga vähe ning kui pingerida teha ka kolme või nelja nimega, siis on sellega kaetud vähemalt 25–30 aastat tulevikku ja ülejäänud 25 soovijat peavad terve inimpõlve oma purunenud unistuse kilde vahtima.

Reeglite puudumise tõttu ei olnud toimunud viisil võistluse korraldamine ühegi osavõtja suhtes aus ja nii tekkis esitatud ideede võiduvõimaluste ebavõrdsus juba stardihetkel. Esiteks on eelis kauem ette valmistatud ning põhjalikumalt läbi töötatud projektidel, mille puhul on selleks kasutatud ka avalikku raha ja asjatundjate teadmisi. Näiteks on muuseumide ühishoidlate projekt (mille vajadus meie vanavara säilimise tagamiseks on ilmselge) olnud kultuuriministeeriumi all töös juba mitu aastat. See sisaldub arengukavades ja tööplaanides ning jääb vaid küsida, miks see veel mingit parlamendi otsust vajab. Teiseks, kui otsitakse midagi, millel on riiklik, ülemaaline tähtsus, siis on loomulik eelistada projekte, mis on töös riigiasutustes, mitte omavalitsustes. Kuid mis kõige tähtsam, reeglite puudumise korral võib määravaks osutuda hoopis iga projekti suhtekorraldustöö, lobitöö parlamendi liikmetega. On määratu vahe, kas riigikogu kultuurikomisjoni ette ilmuvad hüpnotisöörina näiteks Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt või Olustvere kooli direktor Arnold Pastak ja Oleviste vanempastor Siim Teekel. Või siis hoopis mõnda põlualusesse opositsioonierakonda kuuluv abilinnapea. Mida suurem (ja riiklikum) on institutsioon ettepaneku taga, seda rohkem punkte ta parlamendis kogub.

Asjaosaliste silmadega vaadates on igal pakutud mõttel sisu, aga püüdkem kujutleda, mismoodi hakkavad püstitatud ülesannet käsitama ja lahendama riigikogu liikmed esmalt kultuuri­komisjonis ja hiljem täiskogu istungil. Seadusandja ei pääse mööda juriidilistest definitsioonidest ja otsust langetades peab kõigile rahvaesindajatele olema ühtviisi selge, mida tähendab otsuse aluseks seatud tingimus, et nimekirja pääseb „ehitistega, mis on olulised kogu Eesti kultuurile, aitavad kaasa Eesti kultuuri, sealhulgas rahvuskultuuri järjepidevuse tagamisele ja kultuurivaldkonna terviklikule arengule ning soodustavad kultuurivaldkondade vahelist koostööd“. Peaksid olema mingid mõõdetavad tunnused, mille alusel ehitised tabelisse panna. Aga millise joonlauaga mõõta kaasaaitamist Eesti kultuuri, sealhulgas rahvuskultuuri, järjepidevuse tagamisele? Ja kui on öeldud „sealhulgas“, siis millise protsendiga kaaluda rahvuskultuurilist komponenti? Milles avaldub kultuurivaldkondade vahelise koostöö soodustamine? Kas mõõdetakse ürituste või külastuste-kontaktide arvu? Ning lõpuks: kus on tuleviku tarbeks selgelt kirjeldatud kultuurivaldkonna tervikliku arengu vajadused, kui töö valdkonna põhisuundade arengukavaga on juba raugenud ning parlamenti ei paista see dokumendi­kavand iial jõudvat?

Kõik eelöeldu tõendab, et riigikogu liikmed hakkavad pingerida koostama pimedast peast, meeldimise järgi. Kindlasti mõjutab valikuid ka teadmine, kui suurt rahasummat otsust tehes jagatakse. Muu meelelahutustööstuse kõrval on ka hasartmängurlus tänavu kõva hoobi saanud, nagu näitab maksulaekumine. Olen varemgi osutanud, et Eestis ei ole juba aastatetagusest finantskriisist saadik erilist mängukirge märgata. Mille alusel võiks riigikogu või miks mitte ka rahandusministeeriumi analüütikud teha ennustuse, et hasartmängimine pöörab tõusuteele ja mis aastal see juhtub? Kui loota uutele põlvkondadele, siis peaks hasartmängimise propageerimise ja õpetamise nii kiirelt kui võimalik lülitama üldhariduse õppekavadesse ning teisalt toetama igakülgselt mängimist pakkuvaid ettevõtteid, et neist kujuneks meie tulevikumajanduse selgroog. Kuni mängurlus ja vastavalt ka maksulaekumine kiratseb, ei saa ette näha, et kui kultuurkapitali kaudu praegu finantseeritavate ERMi ja EMTA hoone kulu mõne aasta pärast tasa saab, siis oleks järgmise kahe jaoks võimalik kulutada rohkem kui 8–10 miljonit eurot aastas. Seda on täitsa palju, kui järjest rahastada rahaliselt väiksemaid projekte. Niipea kui pingerea etteotsa nihutada üks suur ja kallis, tähendab see järgmisele ooteaega kümme või enam aastat ka siis, kui projekt on juba hästi ette valmistatud. Nii kaua ootel olev projekt aga jõuab vananeda nii arhitektuuriliselt kui ka insenertehniliselt. Rääkimata potentsiaalse kasutaja-külastaja ootustest.

Kõige problemaatilisem kogu eesseisva menetluse puhul on selle võimalik ideoloogiline laetus. Nagu ikka, peaksid riigikogu liikmed ka kultuuriehitiste pingerida koostades kasutama oma vabamandaati, ise otsustama, ja miks ka mitte oma väärtushinnangute ning valdkondlike tarbimiseelistuste alusel. Tegelikkuses aga määravad parlamendis sündivat endistviisi fraktsioonide ja sedakaudu erakonnajuhtide suunised ning valimiseelsed kalkulatsioonid, milline on „meie“ ja milline „nende“ sihtrühm. Tähendab, kuigi täitev­võim püüab selgi korral tõenäoliselt seletada, et tegu on parlamendi algatusega, millesse valitsus ei sekku, sekkub ta varjatult vägagi ning väga mitme valimistsükli ajaks võetav kohustus saab olema praeguse valitsuskoalitsiooni nägu. Mille alusel võiks loota, et võimumängude püsitavad kõrvale heidetakse ning kõigi erakondade konsensust mitte ainult ei otsita, vaid see ka leitakse? Pole erilist kahtlust, mida võimukoalitsioon eelistab, kui valida on usuorganisatsiooni ja nüüdiskunsti pühakoja rahastamise vahel.

Riigikogu kultuurikomisjonil on enda tekitatud probleemide ületamiseks ka nüüd, kui ettepanekud koos, häid võimalusi. Näiteks võiks arutada, kokku leppida ja teada anda, et ideede hulk lausa karjub mitte senistes raamides otsuse, vaid seadusandliku initsiatiivi järele. Ma olen 20 aastat kuulnud jutte sellest, et kultuurkapitali seadust ei saa ega tohi selle tõttu puutuda, et tarvitseb vaid seadus muutmiseks avada, kui kõik ära vussitakse. Prooviks siis õige järele, kas ikka nii läheb. Kultuurkapitalilt läbi aja abi saanute hääled annavad kokku mitu kohta parlamendis ja põhiosas (ehituskomponendi erandiga) toimiva süsteemi lõhkujad võivad juba järgmisetel valimistel kandideerimise unustada. Teiseks võiks õppust võtta maailmas toimuvast ja kohalikust kogemusest kaasava eelarve tegemisel. Praktika kinnitab, et esindusvõimu juurde nõuandjaks kutsutud rahvakogud (kodanike assambleed) võtavad oma tööd tõsiselt ja on konsensuse otsingul palju leidlikumad kui rivaalitsevad erakonnad. Praegu on kultuuriehitiste sõelumisse kaasatud valdavalt ainult pakkuja, aga mitte praegune ja tulevane tarbija-nautija ehk nõudluse pool. Teist poolt ära kuulamata saab parimalgi juhul teha ainult pooliku otsuse ja siis seda terve inimpõlve kestel pommina jala küljes kaasa vedada. Milleks?