Poliitika – see olen mina

Valitsus etendab nädalast nädalasse halba näite­mängu, millel ei ole ametiülesannete täitmisega mingit seost.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vähe on eesti keeles sõnu, mis küll sõnastikes seletatud, kuid mille argi­kasutus ujuks nii laial hallil alal ja tähistaks mis tahes liiki inimkäitumise veidrusi, nagu sõna „poliitika“. Sõnastiku järgi on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist või riikidevahelisi suhteid mõjutavate otsuste langetamine sihikindla tegevusena, vastav tegevusala. Selle seletuse kohaselt tehakse poliitikat eeskätt esindusdemokraatia raames moodustatud esinduskogudes kollektiivselt ja hääletusele pandu üle otsuseid langetades.

Tegevusala või -valdkonnana defineeritult asub poliitika ühes peres meditsiini, teaduse või riigikaitsega, ühe suure erinevusega: teistel tegevusaladel kehtivad tegutsema pääsemiseks nõuded, eeskätt hariduslikud. Arstid ja advokaadid, teadlased ja ohvitserid peavad ametisse pääsemiseks olema läbinud erialase ettevalmistuse, mille saab ülikoolidest, kus õppetegevuse kvaliteeti pidevalt kontrollitakse ja hinnatakse, sh kohalikust ja võimalikku sõbrakäendust sisaldavast sõltumatult. Et ametiredelil edeneda, peab ülikooli diplomile lisaks pidevalt end koolitama, tegema kutse­eksameid, kirjutama väitekirju ja neid kaitsma ning igapäevatöös järgima ka oma ala eetikakoodeksit.

Poliitikud ise räägivad, et ka poliitika on professionaalne tegevus, kuid ei ole ühtki haridusasutust, kus koolitataks noor inimene poliitikuks. Puudub ka professiooni sisukirjeldus, kutsestandard. Tööandja (meie oludes kodanikkond) ei saa kuidagi objektiivselt mõõta kellegi ametisse sobivust, ei ole ühtki latti, millest üle hüppamise võime järgi valimistel kedagi palgata või palkamata jätta. Valijad saavad ikka alles tagantjärele teada, kas valitu on võimeline „langetama otsuseid sihikindla tegevusena“ või mitte ja kas ta ametis olles ka midagi juurde õpib, olgu lugedes või kogedes.

Põhiseadusega on nii meil kui ka mujal fikseeritud, et poliitilistele ametikohtadele peab kõigil kodanikel olema võrdne juurdepääs: ei mingit diskrimineerimist (näiteks hariduslikku). Kuid kas on siiski õige, et oleme jätnud vastutaval ametikohal töötamiseks vajaliku ettevalmistustöö üsna heitlikult ja süsteemitult tegutsevate mittetulundusühingute, nimelt erakondade kanda? Vähemasti parteide kulu­aruannetest ei ole näha, et seal järjekindla koolitamisega tegeletaks, õpetataks riigi toimimist, juhtimist, rahvusvahelisi suhteid jms.

Ametlik vastus sellele küsimusele on, et probleemi ei ole, sest valija saab iga nelja aasta tagant hinnata, kas ameti­koha täitja tegi poliitikat, otsustas sihikindlalt suuri asju või siis kukkus läbi. Ühelgi muul elualal ei lasta kellelgi neli aastat praaki teha või siis üldse tegeleda millegi muuga, kui ametijuhend ette näeb. Arst ega õpetaja ei saa öelda, et kõik, mida ta heaks arvab teha, ongi meditsiin või haridus. Nn professionaalne poliitik aga saab.

Läbi 2020. aasta on pensioni II samba pooldajaid ligi poole rohkem kui vastaseid.

Allikas: Kantar Emor

Viimane nädal on seda järjekordselt kinnitanud. Sihikindlalt riigi toimimist ja kodanike heaolu mõjutavate otsuste langetamise asemel on nädala jagu lihtsalt sõnasõda peetud. Järelikult kuulub nii avalikkuse eest varjatult kui ka meedia vahendusel sisutühja sõnasõja pidamine Jüri Ratta ja Martin Helme meelest lahutamatult poliitika mõistesse. Kuid kõrvaltvaataja silmis on see vaid raisatud aeg ja raha, sest tegevuses puudub sihikindlus: ei vaielda põhimõttelise valiku, vaid kolleegide käitumise ning kõnepruugi üle.

Iga juhi ametioskuste juurde kuulub kriiside ennetamine, mitte ainult neist edukalt ja võitjana väljatulemine, sealhulgas kommunikatsiooni, nii omavahelise kui ka väljapoole suunatu abil. Jüri Ratas seda silmanähtavalt sugugi ei oska ja tal on eeldusi ajalukku minna riigi kõige saamatuma peaministrina. Ei olnud ettenägelikkust. Ei olnud oskust suhelda ja kompromisse teha enne, kui tuli räästas. Võimuihast pimedana laskis ta juba oma väidetavalt suurepärasesse tegevusjuhisesse ehk koalitsioonileppesse külvata sisse tüli ja kriiside seemneid ning umbrohtu, mis kohe ka kenasti idanema hakkasid ja praeguseks on söögi­kõlbmatute viljade (või on need hoopis kellegi väljaheited?) vapralt söömisest saanud peaministri igapäevatöö. Kuidas maitseb? Hapu näo järgi otsustades ei maitse, aga mis teha, kui muud ei oska.

Martin Helme kirjeldas teisipäeval „poliitilise kiusuna“ Eesti presidendi põhiseaduses kirja pandud ametiülesannete täitmist ehk pöördumist riigikohtusse selleks, et kindlaks teha nn pensionireformi vastavus põhiseadusele. Otsus tuli ja selgus on majas. Siit peab aga järeldama ka, et rahandusministri käsitluses on kiusamises midagi poliitikale igiomast. Eks seda, et „poliitika ongi selline“ oleme siinmail parteirahva suust kuulnud juba paarkümmend aastat.

Võtan eelöeldu kokku: imestada pole siin midagi või kui, siis nende üle, kes ikka veel imestada jaksavad. Kui me kodanikena sajandi algusest saadik ei ole osanud ega soovinud ametisse palgatavatelt juhtidelt (poliitikutelt) ameti­oskusi ehk professionaalsust nõuda, siis võiks ju olla ka selgeks saanud, et kui meie „poliitikat“ ei defineeri, siis teevad nemad seda ise. Nii kõlabki Jüri Ratta sõnaseletus, mis seisab üsna kaugel sõnastike pakutust: „Poliitika – see on kõik, mida ma teen, mida iganes ma ka ei teeks, ja et ma ei tea, mida ma teen, siis on tagajärjed ka ettearvamatud.“

Kogumispensioni seaduse muutmine (meenutan, et riigikogus hääletati see seaduseks peaministri ja valitsuse usaldusküsimusena ja ainult tänu sellele säilis valitsuskoalitsioonis peaministrile ametis jätkamise kindlustanud distsipliin) on riigikohtu teisipäevase otsuse valguses poliitika eesmärgipäratuse hea näide. Koalitsiooni seatud eesmärk (kui see ei olnud teesklus) oli reformiga anda kodanikele rohkem vabadust neile vanaduspõlves hea elu tagama pidanud säästude üle otsustamisel. Riigikohus rõhutas otsuses, et ei hinnanud plaani sisu, vaid kontrollis ainult võimalikke põhiseaduse riiveid, ning andis mõista, et formaalselt õige võib olla nii tark kui ka rumal plaan.

Rahvas on oma otsuse aga juba teinud, nagu võib näha Kantar Emori pensioniseire uuringust. Oktoobri andmete järgi kavatseb pensioni II sambaga jätkata 51% ja mitte jätkata 27% elanikest. Kui jätta kõrvale need, kel seisukoht puudub (21%), saame II samba pooldajate ja vastaste suhteks ligikaudu 2 : 1 ehk enamuskoalitsiooni kava toetab vaid kolmandik elanikest. Milline jõupingutus vähemuse kaitseks! Aga kas see ka vähemusele tulevikus õnne õuele toob? Pigem mitte.

Uuringu lühikokkuvõttes on kirja pandud teave: „II sambaga jätkamist pooldavad rohkem noored, suurema sissetulekuga ja kõrgema haridusega elanikud. Erinevused sihtrühmade vahel on väga suured, näiteks alg- või põhiharidusega vastajate seas on II sambaga jätkajaid vaid umbes kolmandik vastajatest.“ Teisisõnu, kohustuslikku kogumispensioni peavad mõttekaks ja turvaliseks need inimesed, kes ühiskonnas paremini toime tulevad, oskavad tänu pikemale haridusteele maailmas toimuvat ning iseenda suutlikkust objektiivsemalt hinnata ja kellel on eeldatavasti ka parem finantskirja­oskus.

Oma seni kogutud väikese summa võtavad seega välja peamiselt vähese hariduse ning sellega paratamatult kaasneva väiksema sissetulekuga inimesed, kes ühtlasi näivad arvavat, et on investeerimises osavamad kui reegleid teinud riigivõim, jõukam ja haritum osa kaaskodanikest ja eriti aplad pangad. Sellel on kurvad tagajärjed nii nende endi, aga ka kaugel tulevikus tegutsevate valitsuste ja maksumaksjate jaoks. Põhiseadusliku vanadusabi peab neile, kes oma niigi napi pensioniraha on ette ära kulutanud, ikkagi andma.

Valitsuskoalitsiooni sõna ja tegu pensionireformis kujuneb seega dia­met­raalseks vastuoluks. Sõnades sotsiaalset kihistumist vähendada püüdev võim on nüüdseks kehtestanud reegli, mis kihistumist ja majanduslikku ebavõrdsust tingimata suurendab. Kas see oli teadlik poliitika või juhtus kogemata? Eelöeldu taustal see lihtsalt juhtub ning samalaadsed asjad jäävadki juhtuma, kuni poliitika võib olla ükskõik mille tegemine ning poliitikud ükskõik kui vähe informeeritud ja juhtimiseks ning kaalutud, teadmistel rajanevate otsuste tegemiseks ette valmistamata inimesed. Need, kes on õnneliku lapse- ja noorpõlve veetnud erakondade noorte­kogudes ja töömehe­põlve alustanud munitsipaal­tentsiku auväärsel ametikohal.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht