Rikas linn, vaene linn

Ida-Virumaad õitsvaks ja jõukaks teha ei ole Eesti riigi võimuses.

KAAREL TARAND

Valitsuse vahetumine kergitas taas esiplaanile probleemi, mille kallal on Eesti riik juba 30 aastat hammast proovinud, intensiivne mälumine ei ole aga kaasa toonud ühegi järjekindlalt allamäge liikuva põhinäitaja suunamuutust. Mure­lapse nimi on Ida-Virumaa, mis üha kindlamini näib liigituvat mitte enam kompleksseks, vaid nurjatuks probleemiks. Erinevalt eelmisest on uues koalitsioonilepingus välja pakutud paar tähtaega põlevkivitööstusega lõpetamiseks ning lubatud paisuvate hädade leevenduseks külvata maakonda välispäritolu raha Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist. Kuna probleem on nurjatu, siis sünnib sellest „lahendusest“ tõenäoliselt uusi ja ettenägematuid hädasid ning õiglust ja õnne Ida-Virumaale siiski ei saabu.

Maakonna omavalitsusjuhid jõudsid uuele võimule ka juba saata kirja, kus teatavad, et valitsuse pakutust jääb väheks. Kirjas on mitu mõtlemisviga, aga nõudmised suured. Nimelt leitakse Ida-Virumaal, et lisaks üleminekufondi raha välistavalt ainult Ida-Virus kulutamisele peaks valitsus hankima maakonnale veel 750 miljonit eurot laenuraha, millega arendada teadmata toodangut pakkuvat ettevõtlust. Peale selle ei taha idavirulased enam riigikassasse sotsiaalmaksu tasuda ning arvavad, et kõik piirkonna ettevõtete makstavad keskkonnatasud peaksid jääma maakonda. Üldine veendumus on, et tootmisviisist sõltumata peab elektrit Eestis edaspidigi tootma peamiselt Ida-Virumaal ja kui põlevkivi kasutamine keelatakse, siis antagu selleks harrastuseks praegustele jaamadele samaväärne kogus biomassi, mille kasutamisele ei olevat „lähitulevikus alternatiivi“.

Kõik see mõjub vägisi ähvardavate punaste joontena, mistõttu on asjakohane ka vastuküsimus: mis te siis ka teete, kui nõutut ei saa? Lähiajalugu näitab, et ikka ainult sedasama, mida siianigi. Ida-Virus on kaua kultiveeritud teadmist oma erilisusest, umbes nagu arvasid kolhoosnikud iseseisvuse taastamise päevil (meie toidame rahvast). Ida-Virumaa valgustab rahvast, on arvamus, ja lisaks elektriarvetele peab kogu maa osalema ka elektritootjate eluviisi ja heaolu kinnimaksmises. Euroopa abiraha tagastama ei pea, aga riik ei saa võtta laenu nii, et maakond saab raha, maakond maksab ka tagasi. 750 miljonit eurot tähendaks laenukoormuse kasvu Ida-Virumaa iga elaniku kohta 5600 euro võrra, arvestamata intresse. Kui aga arvestada, et pool maakonna elanikest on ülalpeetavad, langeb iga sissetulekuga hinge peale 11 000 kuni 12 000 laenu­eurot. Idavirulaste eeldus on loomulikult, et tagasimakses osalevad kõik Eesti maksumaksjad. Kas poleks siiski sünnis neilt ka selle kohta kõigepealt valimistel nõusolekut küsida?

„Alternatiivitu“ biomassiga on eraldi häda. Narva elektrijaamade katlad suudavad seda vastu võtta erakordselt suures koguses, aga tingimusel, et pool kütteainest peab ikka olema põlevkivi. Teiseks, kas ollakse valmis biomassi eest maksma vähemalt sama hinda, mida välismaised konkurendid praegu näiteks puidugraanulite eest maksavad? Kui turvaline see plaan varude poolelt üldse on, kui arvestada ühiskonna kasvavat survet metsamajanduse mahu piiramiseks Eestis? See või järgmine valitsus peab metsanduse arengukavas sellele kindlasti järele andma.

Ühesõnaga, Ida-Virumaal valitseb vankumatu teadmine, et valitsus peab seal energeetikutele heapalgalisi töökohti looma aegade lõpuni. Valitsus ei loo aga turumajanduslikus Eestis töökohti mujale kui avalikku sektorisse, äris on see ettevõtjate teha. Isegi kui looks, siis energiasektoris oleks see asi ikka hapuvõitu. Tegu on hõlpsasti automatiseeritava tootmisalaga. Poliitikas saadab taastuvenergiale üleminekut igal pool maailmas valijaile meeldiv jutt uute töökohtade tekkest, kuid uuringud näitavad, et see ei pea paika ei tuule- ega päikeseenergia puhul. Ka Eesti maastikku muutvate elektriparkide juures ei ole näha massiliselt tuulikuvahte ega paneelipuhastajaid.

Ida-Virumaa häda ei ole põlevkivi ega energeetika, vaid see, et inimesed ei taha seal kehva kvaliteediga keskkonnas elada ka siis, kui mingit tööd on. Tallinna, kuhu juba aastaid suubub põhiosa Ida-Virumaa väljarändest, võib siinkohal kõrvale jätta. Sealsed suuremad linnad Narva ja Kohtla-Järve ei paku konkurentsi ka Tartule ja Pärnule ning vahe käriseb järjest suuremaks. Võrdlus näitab, et Tartu ja Pärnu eelarves on elaniku kohta palju rohkem raha kasutada ja selle eest head eluruumi kujundada. Tartlased ja pärnakad talluvad hoopis kõrgema hinnaga maatükkidel kui idavirulased ning nende eluasemel on väärtus. Maa-ameti andmetel oli mulluste korteritehingute ruutmeetri mediaanhind Kohtla-Järvel 86, Narvas 401, Pärnus 1302 ja Tartus 1613 eurot. Tartu linn kogub elaniku kohta maksutulu aastas üle 900 euro, Narva vaevu 500.

Niisiis ei peaks Ida-Viru tulevikku kujundades esitama küsimusi energia­majanduse tuleviku ja kliimapoliitika kohta. Õigem küsimus on, kas saab Narva ja Kohtla-Järve ümber ehitada võistlusvõimelise elukeskkonnaga moodsateks linnadeks ning nende elanikud rikkaks teha. Vastus on, et ei saa, sest selleni jõudmine võtaks aastakümneid ja pöörase koguse raha, mille maksmisega peaks kogu elanikkond nõus olema, pealegi koliks virelemisperioodi vältel piirkonnast ära igaüks, kes vähegi saab. Kas saaks ehk kahest jõuetust ühe elujõulise kokku panna? Seegi on ebatõenäoline.

Sirbis on neil teemadel aastaid kirjutatud ja see, mida minagi kümnendi eest ennustasin, kurvastavalt tõeks osutunud. Rahvaarvu vähenemine ja elanikkonna vananemine Ida-Virumaal jätkub. 30 aastaga on 220 000st elanikust alles jäänud 134 000. Rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi järgi elab aastal 2040 Ida-Virumaal veel vaid 96 000 inimest. Narva linnapea Katri Raik nimetab Narvat häbenemata pensionäride linnaks. Tõepoolest, vanemad kui 60aastased moodustavad 33% linna elanikkonnast ja täpselt sama seis on Kohtla-Järvel. Pärnu vastav näitaja on 28% ja Tartul 24%, kusjuures nende külge viimase reformi käigus liidetud maavaldadeta oleks näitajad veelgi paremad.

Eakate (65+) osakaal Ida-Virumaa rahvastikus ületab 2040. aastal 40% ja kuni 14aastaste oma on langenud 9,4%ni (mullu vastavalt 25,1 ja 13,5 %). Iga ettevõtja oskab neist näitajatest järelduse teha. Iga tööturult lahkuja kohta siseneb praegu pool, 20 aasta pärast vaid veerand töötajat. Millist pikaajalist äri selle peale ehitada, kui immigrante ka ei lubata juurde tuua?

Igal juhul ei pääse ükski valitsus ilma mingisugusegi Ida-Virumaa päästeplaanita. Valida on kas lõputud reanimeerimiskatsed sündmuspaigal või ulatuslik evakuatsioon, soovijate abistamine kolimisel elukõlblikumatesse piirkondadesse. Tunnetel ei ole selles valikus kohta, maksab ainult külm rahaline kalkulatsioon. Kumma variandi Eesti jaksab kinni maksta, kumb on odavam? Kumb on investeering ja kumb lihtsalt musta auku kulutamine?

Narva patriootide lohutamiseks tuleb lõpuks ikka öelda, et kõige selle juures, mis paratamatult juhtub, on Narva erand, sest ega ju iidne piirilinn kuhugi kaduda saa. Jah, Narval on võimalus, kuid see on teisel pool piiri. Millal aga astub ametisse valitsuskoalitsioon, kes suudab mustkunstnikuna „väärtuspõhisest välispoliitikast“ loobumata normaliseerida suhted idanaabriga nii, et miljonid piiterlased saaksid aktiivselt hakata osa võtma Narva ülalpidamisest?

eurot elaniku kohta, 2019 Narva Tartu Pärnu K-Järve
maksutulud, sealhulgas 522,3 906,2 795,8 677,7
.. üksikisiku tulumaks 516,2 875,2 756,3 657,3
.. maamaks 4,6 15,9 31,9 5,7
.. reklaamimaks 1,4 4,7 2,6 0,3
.. teede ja tänavate sulgemise maks 0,1 1,9 0,7 0
.. parkimistasu 0,1 8,5 4,3 0
kaupade ja teenuste müük 83,5 172,4 183,0 123,7
toetused 584,6 537,2 514,1 523,5
muu 0,2 7,3 5,6 12,1

Tabel 1. Toetusi kõrvale jättes suudab Tartu ühe elaniku kohta linnaeelarvesse koguda ligi poole rohkem raha kui Narva. Allikas: Riigi Teataja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht