Rohkem kahvlist kui toidu maitsest

MARIA MÖLDER

Imestan ikka, et kultuuri peetakse poliitikas kõige tühisemaks valdkonnaks (ja muidugi ka pelgalt kuluartikliks), eriti olukorras, kui suur naaberriik kasutab kõiki võimalusi, et meie ühiskonda, rahvast ja ühtekuuluvust lõhestada. Kultuur võiks olla selles olukorras tähtis ja toimiv vastumürk, kuid vaevalt see saab hästi toimida, kui kultuur pole kõigile kättesaadav ja tegijate järelkasv on mitmes kultuurisfääris puudulik.

Eesti Kultuuri Koda korraldas 21. veebruaril valimistel osalevate erakondade kultuuriministrikandidaatide debati. Ilmselt ei ole ma ainuke, kes puhkes homeeriliselt naerma, kui kuulis, et Keskerakonda esindab Anneli Ott. Oti asi oli ametiajal oma valdkonna eest seista, kuid ta ei teinud seda just edukalt, seega võiks Oti nimi olla seletavas sõnaraamatus juba praegu läbikukkunud ministri sünonüüm. Võiks ju arvata, et kaks korda sama reha otsa ei astuta, aga esiteks ei ole see Keskerakonnale kunagi muret teinud ja teiseks on sel parteil kultuurivaldkonnast sügavalt savi.

Tuleb muidugi tunnistada, et enamikul erakondadel on, mõne erandiga. Pool debatil osalenutest ei vastanud esitatud küsimustele ja pidasid täiesti piisavaks rääkida seda, mida sülg suhu toob. Kas nii saab teha ka julgeoleku- või majandusdebatis? Ilmselt vohab pealiskaudsus igas valdkonnas – aga ka see on kultuuriküsimus.

Jah, vestlust juhtinud Gert Raudsepp ja Airi Triisberg olid hästi ette valmistunud ning esitasid erakondade programmidest lähtudes (teatavasti on erakondade huvi kultuuripoliitika vastu ja teadlikkus sellest väga erisugune) teravaid küsimusi, millele eeldatavatel kandidaatidel tuli kiirelt vastata, peamiselt kultuuri rahastuse või vabakutseliste loovisikute ravi­kindlustusega seotud teemadel. See on hea: sai selgeks, kui paljud debatis osalenutest on üldse kultuuripoliitikaga kokku puutunud. Kuid, olgem ausad, on küsimusi, millele ei tulegi minutiga sisukat vastust. Suurte teemade päris lahendus saab selguda vaid poliitilise tahte ja ametnike koostöös.

Airi Triisberg tõi välja, et vaba­kutseliste loovisikute ravikindlustus on hea näide populismist, sest teema on küll jõudnud seitsme erakonna valimisprogrammi, aga konkreetseid samme, kuidas selleni jõuda, pole keegi kirjeldanud. Vähemalt poliitiline tahe on siis loodetavasti olemas. Kas aga lahendada tuleks ainult loovisikute ravikindlustuse probleem või peaks tulema universaalne ravikindlustus kõigile Eesti kodanikele?

Palju räägiti vahenditest, aga kultuurist eriti mitte. Samamoodi võiks toidukriitik hinnata restorani toidunõude järgi ja jätta maitsed tähelepanuta. Ometi selgus, et erakondade esindajad ei räägi kultuurist kõneldes ühte keelt. Ei peagi, aga esmalt tahangi teada, millist keelt minu valitava erakonna esindaja kultuurist rääkides kasutab. Kuidas täpselt raha jaotatakse, on tehniline küsimus, mis on tähtis siis, kui on teada eesmärk. Mind huvitab, millise kultuuri eest potentsiaalne minister on valmis üldse võitlema. Kas ta peab tähtsaks nüüdistantsu, kerge­jõustikku või tugevat rahvamajade võrku? Kas ta on uue suhtes uudishimulik ja avatud või on pärast valimisi taas kuulda, et ka suure institutsiooni juhil on kultuuriministriga kohtuda sama hästi kui võimatu.

Imaginaarsete kultuuriministrikandidaatide väitlus on siiski paras ninnunännuspektaakel, sest asjalikku juttu viitsivad seal rääkida vähesed (tunnustan neid, kes seda tegid!). Kutsun kultuuri­organisatsioone üles korraldama vestlusringe, kui järgmine minister ja riigikogu kultuurikomisjon on juba ametis. Just siis oleks vaja selgeks rääkida, mida mõistetakse siin riigis, omavalitsustes, erakondades ja ametnike seas kultuuri all ning kuhupoole on vaja kõige kiiremini joosta, et pakilised küsimused leiaksid tõesti lahenduse.