Sitikas sammub, kurjus kaob

Õnne ei too ennustaja nõiaköögis, vaid õigesti arvutamine.

KAAREL TARAND

Kvantfüüsik Niels Bohrile on omistatud mõttetera, et ennustamine on keeruline töö ja eriti tuleviku ennustamine. Ennustamise asemel peab hoopis laboris katseid tegema nii kaua, kuni selgus saabub ja tulemus käes. Ometi võtavad ühiskonna suurvaimud ja vastutavad kollektiivid, rääkimatagi tähetarkadest ja puuõõnes posijatest ennustamise raske töö regulaarselt ette. Aastalõpp on ennustajaid täis ning pakkumisega peab kiirustama, sest esimestele jagub rohkem tähelepanu. Õnnetuks viimaseks peab aga iidse tava järgi jääma president, kelle muremõtteil on lubatud rahva ette jõuda alles enne aastavahetuse südaöö kellalööke.

Eesti Pangal ajapiirangut ei ole ja nii serveeriski keskpanga ajutrust rahva niigi kasinale jõululauale sünge prognoosi, et mis juba halb on, see saab minna ainult halvemaks. Majandus kahaneb, langus on pidurdamatu, tööpuudus kasvab, aga palgad enam mitte. Tööjõud on Eestis liiga kallis selleks, et tema najal ettevõtlust harrastada – parem olgu kõik töötud. Kui Eesti peamised eksporditurud, eeskätt Rootsi, Soome ja Saksamaa, end kohe kokku ei võta, variseb Eestis kogu saavutatud heaolu tolmuks. Juba lõppev aasta oli mustavõitu, ainsa heledama laiguna säras seal kasvust ja kordaminekutest tulvil kaitsevägi. Masendav lugu, aga ei tea, kas see ka kehtima jääb või on sama lühikese elueaga kui eelmine ennustus, mille kohta keskpanga asepresident Ülo Kaasik märkis, et „majandusseis on kehvem, kui me veel mõned kuud tagasi arvasime“. Pole ühtki takistust, miks ta ei võiks kevadel arvata, et majandusseis on talvel arvatust tunduvalt parem.

Valitsuskoalitsiooni kiirreageerijad ruttasid keskpankurite sõnumi tuules kohe oma punkte noppima. Isegi riigirahanduse korrastamise eesrindlasest rahandusministri peast lendas seda pitsitanud ideoloogiakübar vilinal prügikasti. Senises retoorikas kirjeldas Reformi­erakond riigieelarves sisuga täitmata maksutõuse erakordse vastutustunde ilminguna. Kui see vältimatu paha nüüd ära jääb, kas siis on tegu täieliku vastutustundetusega ja lühikese laenuleiva järele haaramisega, millest ei saa muud kui õnnetust tulla? Milleks kõik need kuud peksupoisi rollis, kui kavandatud süütegu ära jääb?

Ühele valitsuse patule majanduse hindajad kaudselt küll viitavad, nimelt, et Eesti on loonud rahvusvaheliselt endale rinderiigi kuvandi, mistõttu siia ei tule enam välisinvesteeringuid. Eesti pole enam mitte ainult liiga kallis, vaid ka ohtlik paik ettevõtluseks ja rahateenimiseks. Valitsus ise peab sellist kuvandit aga aegade suurimaks välispoliitiliseks edulooks ning hosiannat laulavad kaasa nii Tallinna kui ka Brüsseli press ja ekspresident Ilves.

Eesti riigi sõjakommunikatsioon on olnud koguni nii tulemuslik, et kõikjal Euroopa riikides ei arutle analüütikud-eksperdid enam selle üle, kas on üldse mõeldav, et Venemaa mõnele NATO riigile, eeskätt Eestile, Lätile ja Leedule sõjaga peale tuleb. Ei, küsimus ei ole kas, vaid ainult millal. Slovakk on arvanud, et Venemaa taasrelvastumine võtab aega kolm, ukrainlane, et viis, ja poolakas, et seitse aastat. Viimasena pakkus kõrgeauline Saksamaa mõttekoda ajavahemikuks 6–10 aastat.

Moskva kuritöökaaslaste Putini ja Šoigu teisipäevane sõjasaavutustega hooplemise etendus võinuks neil tusameelsetel ennustustel küll lõplikult jalad alt niita. Nimelt pildusid kamraadid seal hulgaliselt arve, mida uurides taipab neljanda klassi lapski, et arvutustehetes ei klapi mitte miski. Kui just näiteks ukrainlaste lennukitel ei ole maagilist võimet iseenesest taastuda, nii et iga neist tuleb mitu korda hävitada, nagu Schenkenbergi Ivol tuli korduvalt tappa vürst Gabrieli.

Loogiline on selle salati juurde küsida, mis annab alust arvata, et Venemaa pakub oma majanduse kohta tõepärasemaid andmeid kui sõjanduse vallas. Kui Šoigu ütleb, et Ukraina operatsiooni käigus on Venemaa armeest saanud maailma võimsaim, parim ja moodsaima relvastusega vägi, siis nii ongi? Kui valitsuse ettepanekul kinnitab Venemaa riigiduuma, et riigi eelarvetulu kasvab 22%, sõjalised kulud 66% ja sisemajanduse kogutoodang 3% ning kõik see juhtub ilma makse tõstmata, siis nii ongi? Kui seda uskuda, peaks ju ka Eesti valitsus järeldama, et majanduskasvu võti peitubki eelarveliste sõjakulude kasvatamises. Lahendus leitud! Majanduse kasvule pööramiseks ei ole vaja muud kui anda kogu raha kaitseväele ja -tööstusele. Šoigu retseptis näiteks andis majandusele peamise kasvutõuke see, et aastaga õnnestus Ukrainas mineerida 5000 ruutkilomeetrit, kaevata 2000 kilomeetrit tranšeed ja dekoreerida selle äär pooleteise miljoni tankitõrje-püramiidiga, lisaks veel 45 000 blindaaži ja 150 000 varjendit sõjatehnikale. Midagi sellesarnast Narva jõe äärde kosutaks kindlasti Eesti majandust, või kuidas?

Ennustuse valgel, et arenenud sotsialismi viljastavates tingimustes viib katkematu kasv möödaminekuni Ameerikast, juhtisid Nõukogude Liidu parteijuhid aastakümneid oma majandust. Nad olid meelekindlad ega muutnud erinevalt alati kõhklustest vaevatud kapitalistlikest riikidest iial oma prognoosi. Lõpp oli pidulik ja tõi muuseas kaasa Eesti iseseisvuse taastamise.

Selleks et uue Venemaa ennustused eelkäijate omadest erinevalt realiseeruksid, oleks vaja vähemasti täiuslikku tormi. Moskval peaks olema ainuõigus määrata nafta hinda maailmaturul ja lubada tehinguid ainult rublaga arveldades. Demokraatlik võimukorraldus, valimised, võimude lahusus, kontroll ja tasakaal peaksid üheaegselt alt vedama igal pool, kus tegu vaba ühiskonnaga. Victor Orbán oleks tormisilmas korraga Euroopa keisririigi isevalitseja ja Rooma paavst. Ja nii edasi.

Olen selle sooviga küllap lootusetult hiljaks jäänud, ent palun siiski kõigil, kellel uue aasta ennustused juba ette valmistatud, nendega väljatulemisest loobuda. Selle asemel võiks igaüks hoopis vaadata üle oma mullused ennustused ja neile toetuvad lubadused ning tunnistada puhtsüdamliku ülestunnistuse ja patukahetsuse korras oma ekslikkust, olgu tegu elektri hinna või maksuküüruga.

Rahapuuduses vaevlevale valitsusaparaadile tähendaks ennustamisest loobumine ka suurepärast kokkuhoiukohta. Hulk tarbetut või kasutuskõlbmatut tööd jääb endal tegemata, hulk müra eetrisse paiskamata ja ühtlasi kingitakse nii kõigile valitsuse ekslike ennustuste mõjualas tegutsevatele inimestele, olgu nad ettevõtjad või palgasaajad, hulk aega, mis vabaneb nende ennustuste tõukel valede sihtide seadmise arvelt.

Ennustusruumi täitmiseks piisab täiesti, kui sinna valab kogu ühiskonna tarkuse kontsentraadi aastavahetusel ainult vabariigi president. Õigupoolest võiks ta mõne kärpega (ette tulevad teist masti valimised) uuesti esitada läinud aastavahetuse teksti. Ühtviisi kohaselt kehtivad praegugi väited, et „kurjus ei lahku üleöö, vaid läheb sitika sammul“, et „meie peame läbi elama nii head kui ka halvad ajad“ ja et „kui eesmärki pole, kasvab iga raskus meie silmis mitmekordseks“. Presidendi soovi, et kõik oleksid nõudlikud iseenda ja valitud juhtide vastu, jättis ühiskond küll suurel määral täitmata, kuid sellele vaatamata kukkus välja aasta, mida, nagu president soovis, „hiljem kahetsema ei pea“. Või kui, siis õige pisut ja mõttega, et uuel aastal saab nõudlikkust ja majandust käsikäes kasvatada.

Üks kindlasti täituv ennustus on mul siiski varuks: uuest aastast on Sirbi üksiknumbri müügihind 2.90 ning jaanipäeva järel toimetus neli nädalat kollektiivpuhkusel ja leht ei ilmu, aga see-eest ei ole muud suvised lehenumbrid enam kõhnemad, vaid taas normaalkaalulised ja kokku nii midagi vähemaks ei jää. Õnnelikku lugemist ka uuel aastal!