Suurim julgus on rääkida

MARIA MÖLDER

#MeToo liikumine sai alguse
2017. aastal, kuid kahjuks tuleb nentida, et ahistamisjuhtumid ja üldse võimu kuritarvitamine on endiselt tõsine nii kõrghariduses kui ka muusika- ja kultuurivaldkonnas. Iga naine võib mõne tõsiloo jutustada.

Berliinis tegi džässmuusik Friede Merz hiljuti avalduse, millest on Saksamaal kujunenud taas üks #MeToo laine (vt https://www.musicmetoo.de/). Ta kirjeldab üksikasjalikult õnnetu salasuhte mõjusid endast peaaegu kaks korda vanema meesõppejõuga: võimupositsioonil olev meeste­rahvas kasutas nooremat õppurit emotsionaalselt ära üle kahe aasta ning alles pärast kõrgkooli lõpetamist õnnestus noorel muusikul end suhtest vabaks tirida, kuid seetõttu tuli tal end eemale kiskuda ka Berliini džässmuusika skeenest. Et üks kõrgkoolis õppimise eesmärke on ka professionaalse võrgustiku arendamine, siis tuli tal maksta ränka hinda.

„Mida suurem eavahe, seda suurem on vanema inimese vastutus, et ennetavalt suheldaks ausalt ja läbipaistvalt,“ kirjutab Merz. Teoreetiliselt jah, kuid nagu sellegi juhtumi puhul on manipulatiivsetes suhetes sageli tagajärjeks haavatud hing ja moonutatud minapilt, depressioon ja loomingulise inimese puhul ka loomepaus. Kurb on lugeda, et Merz suisa loobus muusikast, sest „kui sind väärkohtleb muusikaline mentor või muusik, siis saab muusikastki väärkohtlemise vahend“.

Friede Merz esitab ka mõtlemapaneva küsimuse: kas on juhus, et parima mainega institutsioonid mõjuvad sageli vaimsele tervisele halvasti? Tema arvates mitte: üksindusse kalduvad noored, kelle ainuke toimetulekustrateegia on muusika, harjutavad rohkem. Nende muusika võib saavutada suurema emotsionaalse sügavuse. Ent paljud, vastupidi, lõikavad end oma tunnetest lahti ja saavad käsitöölisteks. Paljud saavutavad musitseerides enesega kontakti alles aastaid pärast kõrgkooli, kui on end juhtunust vabaks rebinud.

Õppejõu-tudengi või ülemuse-alluva intiimsuhe ja/või seksuaalne ahistamine ei ole paraku meiegi kõrgkoolides ja kultuuriringkondades võõras nähtus (vt kas või Piret Karro „Ahistajaist õppejõudude välimääraja“, Vikerkaar 2020 nr 1). Ent võimu kuritarvitamisel on ometi ka tavapärasemaid vorme, mida ei taheta tõsiselt võtta, sest – vaadake ometi, millisest ühiskonnast me tuleme! – oleme ju kõigega hakkama saanud, raskustega harjunud nagu vähid keeduvees.

Ka Merz toob oma kogemusest kõige tähtsamana esile psühholoogilise manipulatsiooni ja üksiolekutunde, mis tekib siis, kui ei saa painavast murest rääkida. Kui lõpuks õnnestubki vaikus murda, siis eelistatakse kõrvale vaadata, edasi vaikida ja muu hulgas süüdistada ohvrit, selle asemel et kuulata ja mõista. Juhul kui ebaprofessionaalset halba nõu annavad ka need, kelle töö oleks aidata, on see eriti kurb.

Kahjuks on sama lugu ka teiste võimu kuritarvitamise vormidega: ähvardusi, solvanguid, pisendamist jms eelistatakse mitte näha ja ohvrid tunnevad end üksikuna, ehkki neid on palju rohkem, kui nad oskavad arvata. Nii et tuleb vaid astuda esimene samm, oma murest rääkida ja üksteist leida – siis on hoopis suurem tõenäosus, et saab midagi ette võtta. Ainult omavahel ventileerimisest on ka vähe abi: et midagi süsteemselt vigast, manipulatiivset, võimu kuritarvitavat, diskrimineerivat, ehk isegi vägivaldset ja korruptiivset, paljastada ja paika panna, tuleb teha vähemalt sama süstemaatilist tööd, nii et esialgu võib ka peaga vastu seina joosta. Algul muidugi ei usuta, sest ka halval on liitlasi ja kaasajooksikuid. Aga see võim mureneb tasapisi, kui ohvrid teevad häält ja ilgus tuleb päevavalgele.

Soovitan Friede Merzi avaldust lugeda ja mõelda, kas seal leidub midagi tuttavat: https://friedemerzmusic.com/BLOG. Kas olete psühholoogilist manipulatsiooni kogenud või näinud kaaslasi selle all kannatamas?