Tagasi peenhäälestuse juurde

Ukraina õhus kaotas Venemaa ise seda taipamata sisuliselt tuumariigi staatuse.

KAAREL TARAND

Kindlaim kinnitus, et vaenlast väravate taga ei ole ega sinna ka ei tule, on Eesti riigikogu viimaste nädalate tegevus ja jutuaine. Kui rahvaesindajad usuksid südame salasoppides NATO ja Venemaa vahelise sõja akuutsust, siis peaks midagigi meelelt keelele jõudma. Isegi valitsuskoalitsioon ei nõua opositsioonilt sisepoliitilise rähklemise katkestamist, kuna kogu riik ja rahvas peab keskendunult otsustavaks lahinguks valmistuma ning vastutustundlik oleks tegeleda kõige muuga peale pommivarjendisse jooksmise harjutamise alles pärast sõda.

Iseenesest on eluterve, ratsionaalne suhtumine tõsielusündmuste loogiline tagajärg. Aina raskem on toita oma hirme iga päevaga kasvava faktikuhja all, mille koondnimetus on kollektiivse lääne kõigutamatu tehnoloogiline ja majanduslik üleolek Vene kääbusest. Analüütikutel, mõttekodadel ja kaitseplaneerijatel, kes sörgivad reaalsusel tihtipeale kaugel sabas, läheb faktidega kohanemiseks veel aega, mistõttu suvisel NATO tippkohtumisel tõenäoliselt kinnitatakse nn uus kaitseplaan, mis on aegunud juba enne jõustumist. See omakorda tähendab, et ülepaisutatud kaitsekulu read riikide eelarves jäävad sinna veel aastateks ja maailma parimatest relvapoodidest soetatakse mägede viisi kasutuks osutuvat kaupa ning peetakse armeede palgal ülearuseid inimesi, kellele leiduks tsiviilmajanduses hoopis paremat rakendust.

Mõned faktid olid soovi korral teada ammu enne Venemaa täiemahulise sõjategevuse algust. Näiteks tõsiasi Iraagi sõjast, et kuulsusrikka Vene tanki hävitamiseks ei pea tingimata kasutama õhuväge, vaid piisab jalaväelase kergerelvastki. Iga uue relvatüübi ja -süsteemi lisandumine ukrainlaste varustusse kinnitab Venemaa relvade konkurentsivõimetust ja see tee on peaaegu lõpuni käidud. Isegi Venemaa juhtkond ei räägi viimasel ajal enam analoogita uute imerelvade peatsest rindele jõudmisest ning otsustava pöörde saabumisest „sõjalise erioperatsiooni“ käiku.

Asi algas ju pisiasjadest, väikestest saavutustest, mida ettevaatlikumad käsitlesid isoleeritud üksikjuhtudena, juhusliku sõjaõnne ja -kavalusena, mis väiksemale lokaalset edu tõid. Mõnikord saadi rivist välja tankikolonn ja tippsaavutusena uputatud laevastiku lipulaev. Iga selline üksikakt on aga toonud kaasa ulatuslikud muutused Venemaa sõjaplaanis, pärssinud ühe või teise väeliigi kasutamist. Nüüd ei viitsi enam keegi Javelinist või Bayraktarist laulda ega lastele õhtuti pajatada õudusjutte Venemaa kübersõdalaste hordidest, kes võivad iga hetk kogu maailma interneti ära hävitada.

Tõenäoline on, et kõigest toimunust veel kõike ei teata, sest maailma parimgi uuriv ajakirjandus ei ole kõikvõimas ja Venemaa tunnistab oma kaotusi alles viimases hädas. Miks ei võiks näiteks olla, et mõni USA rannikuvetes aastaid „uinunud“ Venemaa allveelaev on kogemata veega täitunud või siis seletamatutel põhjustel lõpetavad järjest töö ehk muutuvad kosmoseprügiks Venemaa arvukad satelliidid? See oleks viimane täpp i-le, sest eelviimane on juba pandud.

Peaaegu kahesaja aasta eest loodud „Kasakate hällilaulus“ kirjutab Mihhail Lermontov vanast sõjamehest, kes uinutab last mõttega, et õel tšetšeen võib ju Tereki ääres roomata ja mõõka ihuda, aga ega ta sinu püssi vastu ei saa. On omajagu irooniat selles, et Venemaa nimetas oma hüperkiire, midagi enamat kui ballistilise raketi just Kindžalliks, kuigi Lermontovi tõlgenduses on see kehvem, vastasele alla jääv relv. Ja nii läkski: ukrainlased on neid nüüdseks juba vähemalt seitse tükki alla lasknud. Nagu kaitseuuringute keskuse juht Indrek Kannik intervjuus Postimehele on osutanud, „tõstatab see küsimuse, milline on üldse venelaste võimekus opereerida taktikalise tuumarelvaga“. Vastus on lihtne: ei olegi võimekust.

Võimalik, et Venemaa juhtkond ei ole selle sündmuse pöördelist tähendust veel mõistnud, sest kogu tähelepanu on koondatud maatasa triigitud väikelinna Bahmuti „vabastamisele“. Kuid sõnum on siin selge. Venemaal võib küll olla suur tuumaarsenal, aga kui puuduvad vahendid tuumapommide kohaletoimetamiseks, siis võib ju selle kuhja otsas istuda ja kurja häält teha, kuni pommid hapuks lähevad, kuid kõik teavad, et Venemaa on tuumariik vaid paberil, olgu doktriiniks esmalöögiõigus või mitte. On vaid aja küsimus, millal see argument ka läbirääkimiste lauale jõuab ning viib lõpuks alalise liikme staatuse kaotuseni ÜRO julgeolekunõukogus, sest alalised ja vetoõigusega on seal ikka ainult suured poisid, päris tuumariigid.

See sõda on olnud ammu liiga ulatuslik ja kestnud liiga kaua. Seetõttu ei ole selles midagi imelikku, et meiemeelne maailm ootab ja soovib kiiret lahendust, milleks peaks olema ukrainlaste kohe-kohe algav edukas suur­pealetung ja Venemaa väehulkade purustamine lahinguväljal. Paljud arvavad, et Ukraina edu võti on sõjakavalus, võime vaenlast üllatada kohas ja viisil, mida too kõige vähem oodata oskab. Viimaste nädalate sündmuste, ennekõike õhutõrjesüsteemi Patriot võidukate duellide tõttu Kindžalliga ei peaks Ukraina „üllatusi“ mitte ainult kaardilt ja vägede koondumispunktidest otsima, vaid tõenäolisena tuleks nimekirja lisada ka võimalus, et suurpealetung jääb ära, sest venelased pakivad oma kodinad ja varastatud kraami kokku, sealhulgas Ukraina presidendi Zelenskõi äsja Krimmis natsionaliseeritud korteri, ja põgenevad suurema võitluseta. Seda on juba nähtud Kiievi ja Harkovi all ning Hersoni oblasti lääneosas. Tundub võimatuna? Mitte sugugi, see hakkab aina enam paistma Venemaa parima šansina riigina üldse alles jääda, sest sõda käib juba ka Venemaa põlisel, mitte ainult annekteeritud territooriumil. Või mis seal Belgorodi oblastis iga päev toimubki? Tavaline terrorismivastane politseioperatsioon? Aga terroristid tegutsevat ju ainult mandunud lääneriikides?

Sõjaasjanduses on ukrainlased senini olnud sõnapidajad mehed. Iga kord, kui on lubatud vastupealetungile minna, on seda ka tehtud. Kui nüüd Ukraina sõjaväeluure juht Budanov teatas, et relvi on piisavalt ja kõik pealetungiks valmis, oli see suuremeelne või viisakas viimane hoiatus, et venelasel on valikut veel ainult taganemise kiiruse ja vastavalt ohvrite hulga osas.

Selles olukorras ei tohiks ka hukka mõista neid suurriikide poliitikuid ja diplomaate, kes vähemasti mängivad mõttega ja annavad signaale, et rahu­läbirääkimised ei ole välistatud. Venemaa poolt vaadates paistavad läbirääkimised ja kui tahes alandav rahuleping kapitulatsiooniakti ainsa ja aina ahvatlevama alternatiivina. Samamoodi peaks Kremli juhtivate kurjategijate peas aina tugevamalt tiksuma mõte enesetapust kui paremast eluplaanist, võrreldes aastatepikkuse puurisistumisega Haagi kohtumajas. Nagu erukindral Ben Hodges äsja lääneriikide alternatiivitud kavatsused ja motivatsiooni on sõnastanud: Ukraina võit on ainus, mis hoiab ära suurema ja kulukama nuhtluse ehk vaba maailma sõja Hiinaga. Sõda kaugel Aasias on aga vaja ära hoida veel paarkümmend aastat, kuni Hiinal ülearune aur seest välja visiseb ning ta jõuab lõpuni analüüsida Venemaa hävingu asjaolud.

Ainus tõrvatilk ses meepotis on, et paljud riigijuhid, sealhulgas Eesti omad, ei saa pärast sõja lõppu enam teha erakorralisele ajale kohaseid suuri tegusid, vaid peavad kohanema ning leppima korralise ajaga, mil kriise ei ole ning hallis argipäevas nokitsetakse kuulsusetult demokraatia pisidetailide kallal.