Tarbija veab valitsust jälle alt

Majandusprognoos lausa karjub vajaduse järele riigi väikse maksukoormusega midagi ette võtta.

KAAREL TARAND

Esmaspäeva varahommikul sattusin Vikerraadiost kuulma Toomas Pauli lühimõtisklust, kus ta selgitab kolme sünoptilise evangeeliumi kokkulangevusi ja erinevusi detailides. Paul osutab, et Jeesuse kõnede ehk alustekstide edastajad ei teinud stenogramme, vaid referaate, ning seda oma ideoloogilistest veendumustest lähtuvalt. Nii näiteks laseb Matteus Jeesusel mäejutlusel öelda, et õndsad on need, kelle vaim on vaene, sotsiaalsete hädade suhtes tundlikumal Luukal on väljajutluses vaim kõrvale jäetud ning õndsaks kuulutatakse „teie, vaesed“.

Täpne, mitte juhuslik oli Pauli külvitöö ajastus, sest samal päeval avaldasid rahandusministeeriumi analüütikud majandusprognoosi, baasteksti, mille alusel valitsus koostab Eestile riigieelarve järgmiseks aastaks ning strateegia nelja aasta peale ette. Nagu arvata võis, asusid kolm koalitsionääri, täpsemalt nende poliitikapreestritest juhid, analüütilist alusmaterjali igaüks omamoodi tõlgendama veel enne, kui läbirääkimisteks Sagadi mõisa maha istuti (tagajärjed ei ole loo kirjutamise hetkeks teada). Kuid eriarvamusel ollakse detailides, üksmeelel aga soovis kulutada rohkem ja olla vaeste ja rõhutute parim sõber, sõltumata sellest, kas kulule katet on või mitte.

Analüütikute prognoos toetub faktidele ja kehtivatele seadustele. Poliitikasoovitusi asjatundjatelt ei oodata, sest poliitika ei ole mingi täppisteadus, vaid soovunelmate ühisosa läbirääkimine. Sellest on kibe kahju, sest prognoos ei näita juhtide soovitud tulemust, vaid hoopis vähemat. Ja sellest hoolimata püsib valitsuses hoiak „las jääda nii, kuis on“. Kuna analüütikud on suure hulga muutujatega valemid arvutisse valmis pannud, oleks ometi nii lihtne küsida, mis juhtub riigi tulu, tööhõive ja majanduskasvuga, kui liigutaksime muutujate, näiteks mõne maksumäära väärtust. Seda peaks küsima kõigil ebapiisavalt finantseeritud valitsemisaladel, kuid ennekõike tuleks seda teha riigivõimu teostavates erakondades. Teatavasti teevad erakonnad oma poliitilistele uitmõtetele vaid meeldivuskontrolli arvamusküsitluste abil, mitte ei telli asjakohast majandusanalüüsi.

Majandusprognoosis on mõtlema ja küsima panevat igal leheküljel. Üks näide: „Haigekassa netovara maht käesoleva aasta alguses oli 239 miljonit eurot. Arvestades piiranguid selle raha kasutamisel, ei ole Haigekassa järgmisel aastal finantsiliselt jätkusuutlik“ (lk 19). Ja teine: „Omandimaksud (Eestis maamaks, Tagatisfondi osamaksed), mis toetavad maksusüsteemi efektiivsust ning mida loetakse kõige vähem majanduskasvu pärssivateks maksudeks, moodustavad 2020. aastal 0,8% kõigist maksudest. 2018. aasta andmetel oli see Euroopa Liidu madalaim (EL keskmine oli 6,4%). Omandimaksude osakaal kahaneb prognoosi kohaselt 2024. aastaks 0,7%le“ (lk 30).

Mäletatavasti lubas peaminister Jüri Ratas aasta eest, et algatab suure maksudebati. Oktoobris 2019 kinnitas ta ERRi eetris, et „sellise maksukoormusega ei suuda me pakkuda sarnaseid teenuseid edasi“, ning lubas kevadeks 2020 valmis saada oma erakonna ettepanekud maksupoliitika muutmiseks. Selle asemel hakkas ta hoopis nähtamatu vaenlasega võitlema ja on maitse küsimus, kas nimetada debatilubadust peaministri suurimaks või lihtsalt argivaleks.

Majandusprognoosist toodud tsitaadid aga lausa karjuvad vajaduse järele riigi väikse maksukoormusega, mis väheneb pealegi lähiaastail veelgi, midagi ette võtta. Kui jääda kindlaks põhimõttele, et tervishoidu rahastatakse solidaarselt sotsiaalmaksust ning kehtiva määra järgi ei saa vajalikku tulu kokku, siis on lahenduseks kas suurendada sotsiaalmaksu terviseosa pensioniosa arvelt, tõsta maksumäära või veeretada aina suurem osa tervisekulust igaühe oma kanda. Peaminister võib igal hommikul iga haigla ees käia „eesliinitöötajaid“ kättpidi tänamas ja tunnustamas, kuid raviteenust selle tõttu juurde ei tule ja õige pea pole kellegagi kätelda. Väike maksutõus oleks poliitiliselt kõige seeditavam, mis sest, et ettevõtjad natuke pahandaksid. Kui ravikindlustusmaks oleks praeguse 13% asemel 15% töötaja brutopalgast, siis tähendaks see tööandjatele keskmiselt palgalt 30 eurot lisakulu kuus, mis ei tapaks ühtki ettevõtet, kuid annaks haigekassale aastas juurde ligi 250 miljonit eurot. Pealegi poleks viiruse küüsis Eestis, kus tervishoiu kättesaadavus ja selle kvaliteet on kõrges hinnas, keeruline kokku leppida, et näiteks kolmandik maksutõusust jääb töövõtja kanda.

Suutmatus maksustada omandit teeb Eestist Euroopas raskesti mõistetava veidriku. Eesti kui Euroopa Liidu jõukuselt kehvemapoolne riik on edukas ja julge rikkamatelt solidaarsuse ehk abiraha nõudmisel, aga viisakas ja mõistlik oleks olla siis solidaarne ka oma elanikkonna maksustamisel. Meile mitmesuguste ilmaimede ehitamiseks antav abiraha tuleb ju vähemasti kaudselt ka sakslaste, hollandlaste jt omandimaksudest. Pealegi, kui omand on piisavalt maksustatud, annab see omanikule ka signaali omandi väärtusest, elavdab turgu ning sunnib inimesi omandit aktiivselt majandama, mitte laskma sellel jõudeolekus alla käia.

Mina maksan näiteks kümne hektari metsamaa eest kuskil perifeerias 80 eurot aastas ja see pisendab solvavalt minu arusaama selle omandi tegelikust väärtusest. Ma ei oleks riigi peale sekunditki vihane, kui mulle öeldaks, et järgmisel aastal pean maksma viiekordse hinna ehk 400 eurot, sest emotsionaalne väärtus, mille oma metsast saan, ületab mäekõrguselt ka selle maksusumma. Ja ma arvan, et ei ole oma tunnetes üksi. Tähtis on, et valitsus veenvalt põhjendaks, milleks ta (maamaksu puhul omavalitsus) maksuraha kavatseb kulutada. Kui minu panusest omavalitsuse eelarvesse läheks kas või osa kohaliku kooli õpetaja heaks või puuduva perearsti leidmiseks, oleksin igati rahul. Kui see tooks aga vallavalitsusse uue ametniku, kes „menetleb“ või „teeb tegevusi“, siis kindlasti mitte.

Selge see, et võimalikud uued maksud või praeguste määra kasvatamine ei tähenda avalikule võimule 100% lisatulu. Kui inimese maksukoormus suureneb, aga sissetulek mitte, siis jääb järelikult vähem raha tarbimiseks. Aasta eest suvisest majandusprognoosist kirjutades („Tarbija veab valitsust alt“, Sirp 6. IX 2019, nr 35) spekuleerisin, et ehk on Eestis tarbimise tipp käes ning selle osakaal SKTs hakkab muutunud hoiakute mõjul iseeneslikult vähenema. Paraku ei saa seda nüüd kontrollida, sest mulle ootamatu liitlasena tarbetu tarbimise ohjeldamisel astus mänguväljale viirus.

Värskes majandusprognoosis on vägagi kõnekaid fakte. Ainuüksi selle aasta II kvartalis kasvasid inimeste hoiused tavapärasest 800 miljoni võrra enam. Välismaal suudeti ses kvartalis kulutada 300 miljonit vähem kui mullu. Siseturismi hoogustumine ei kompenseerinud senist välisturistide panust. Ka valitsuse jaotatud lisaraha tarbimiseks ei aidanud taset hoida ning aasta kokkuvõttes jääb reaalne kogutarbimine mullusele alla 5%. Olgu põhjuseks arukus või hirm, kulutamist ohjeldati. Kogu majandusprognoosi optimistlik lähtekoht on see, et haiguspuhang võidetakse ja majandus saab takistamatult edasi areneda. Kuid ka selle õige lähtetingimuse juures ei nähta prognoosis ette eratarbimise reibast kasvu lähiaastail ja SKTs vajub selle osakaal 2019. aasta 48,5% pealt 45,5%ni aastal 2024.

Jälle on siin küsimus valitsusele: on see muutus hea või halb? Kui halb, siis mida ette võtta? Vähendada veelgi tarbimismakse ja loota lisatulu käibekasvu arvelt? Jagada inimestele võlgu võetud tarbimisraha, mida me lapsed kinni maksma hakkavad? Seda viimast teed paistavad koalitsionäärid minevat, sest mida muud kui tarbimise õhutamist tähendavad kinnitused, et koalitsioonilepingut täidetakse ning raha „leitakse“ nii erakorraliseks pensionitõusuks, laste- ja peretoetuste suurendamiseks kui ka tarbimiskupongide jagamiseks.

Vale ja põhimõttelage tee, sest tegu oleks laenuraha lausjagamisega ka neile, kes seda ei vaja (Eestis leidub nii jõukaid pensionäre kui ka lastega peresid). Ettevõtteid ja majandussektoreid toetatakse valikuliselt ja näiteks turismisektorile on juba öeldud, et laustoetamine ei tule kõne alla. Lisaraha tarbimisse suunamisel varitseb pealegi oht, et raha saajad jätkavad ettevaatlikult ning tarbimisraha ei jõuagi majandusse, vaid kuhjub inimeste säästukontole. Kui lõpuks piirid lahti lähevad, võivad aga lapsed, kes kui vangis eland, kogu säästu välisreisidele ära viia. Ja jääb ainult võlg kaela nii rikastele kui ka vaestele, kedagi õndsaks tegemata.

Eratarbimine 2004 – 2024

	2004–2018	2019	2020	2021	2022	2023	2024
1. Eratarbimise reaalkasv %	3.4	3.1	-4.9	2.7	2.5	1.9	2
2. Tarbijahindade kasv %	3.3	2.3	-0.2	1.4	2.2	2.1	1.9
3. Keskmise netopalga kasv %	7.9	7.5	1.1	0.4	4.5	4.8	3.9
4. Eratarbimise osakaal SKTs %	50.7	48.5	47.4	47.6	46.7	46.3	45.5

Allikas: rahandusministeerium