Tümpsa teeb veel rohkem tööd

TAMBET KAUGEMA

Kaks nädalat tagasi imbus avalikkuse ette uudis, et Eesti Päevalehe ja Delfi ühistoimetusest on koondatud eelviimane kultuuritoimetaja (nimi toimetusele teada) ning viimane, kes sinna veel järele on jäänud (nimi toimetusele samuti teada), jätkab tööd nädalalõpulehe LP toimetuse koosseisus. Need selle­sügisesed vangerdused tähendavad seda, et kultuuritoimetust kui struktuuriüksust selles ajakirjandusväljaandes enam ei ole.

Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald lükkas muidugi ümber kurjad kuuldused, nagu tahetaks nende sammudega kultuuriajakirjandust tappa – vastupidi, need struktuurimuutused aitavat hoopis kaasa selle osatähtsuse kasvule. „Kõikide seniste muudatuste eesmärk on kultuurilugude ja kultuuriajakirjanduse kasvatamine Eesti Päevalehes, LP-s ja Delfis. Meil on selge plaan, kuidas kultuurile – nii läbi uudiste, arvamus- ja olemuslugude, reportaažide, podcast’ide, ürituste jne – veel rohkem tähelepanu pöörata. See on juba lähiajal kõigile lugeda, kuulata, vaadata. Me peaks olema rumalad ja lühinägelikud, kui tahaksime kultuuriajakirjandust kahjustada,“ kinnitab Soonvald.^* Tahan siiralt uskuda, et nii ilusti see kõik tõesti ka läheb, ent esialgu kipun nõustuma ühe netikommentaatoriga, kes kõnealuse uudise kohta on arvanud: paratamatu, et kui sissetulek väheneb, tuleb kulusid kärpida, aga nii ebausutavat (tegelikult oli siin üks teine sõna, aga see kõlaks pisut solvavalt, ehkki õiglaselt) juttu ajama ei kohusta seejuures küll keegi.

Muidugi, Sirbi toimetajana võiksin salamisi tunda kahjurõõmu, et üks konkureeriv väljaanne on võtnud nõuks endale kultuurivaldkonna käsitlemise osas ise jalga tulistada. Täiesti võimalik, et ameti tõttu on minu tutvusringkond tavapäratult kultuurikeskne, ent õige mitmelt inimeselt olen kultuuritoimetuse kaotamise uudise peale kuulnud, et nüüd on kadunud viimnegi põhjus, miks Eesti Päevalehte tellida. Seda isegi olukorras, kus kultuurilehekülg on (vähemalt esialgu) tegelikult alles ja igas argipäeva numbris ilmub endiselt üks-kaks kultuuriteemalist artiklit. Ent mainekahju on juba sündinud. Mis puudutab minu võimalikku kahjurõõmu, siis olen kaljukindlalt seda meelt, et mitmekesine ja ühtlaselt hästi toimiv kultuuriajakirjandus tuleb kasuks kõigile, kes sellel künklikul põllul askeldavad, lugejatest ja kuulajatest-vaatajatest rääkimata.

Mõistagi on kultuuriajakirjandus mingis mõttes luksuskaup, mistõttu on ennegi nähtud, ja sealjuures päris tihti, et kui olud lähevad kitsamaks ja kusagilt on tarvis koomale tõmmata, siis pöörduvad otsustajate pilgud esimeses järjekorras väljaande kultuuritoimetuse poole. Eelistatuim optimeerimisviis on see, et mingi osa kultuuriajakirjanikke koondatakse ja need vähesed, kellel õnnestub oma tool ja kirjutuslaud säilitada, teevad nagu Orwelli Tümpsa veel rohkem tööd. Kusjuures see juurde kogunev töö ei pruugi ühenduda kultuurivaldkonna olemusliku sisuga, vaid sisaldada rohkem äärealal sehkendamist. Arvatakse, et kultuurikülgede sisukate tekstidega täitmise kõrvalt võiks toimetaja vahel filmida näiteks ka seda, kuidas näitlejad mõne eriti menuka lavastuse lõpul aplausi saatel laval kummardavad, et siis see videolõik nende rõõmuks, kes saali ei mahtunud, väljaande veebi­lehele üles riputada. Või tuleks kultuuri­toimetajal jõudu mööda varustada väljaande meelelahutusrubriiki „Trillala-trullala24“ infoga, kes kultuuritegelastest on moodustanud uue kuuma suhtepaari. Kahtlase väärtusega sisu­turundusartiklite kirjutamine võiks samuti aeg-ajalt kuuluda tema töö­kohustuste hulka.

Asjaolu, et Eesti Päevalehe ja Delfi ühis­toimetuse viimane alles jäänud kultuurimohikaanlane pandi kokku meelelahutuslikku laadi nädala­lõpulisa toimetusega, vihjab minu arust üsna otse, et selle otsuse teinute meelest on kultuurivaldkond osa suurest meelelahutusmasinavärgist, ei enamat. See, et peale mitme muu funktsiooni on kultuuriajakirjanduse püha kohus kultuurielu mõtestamine, ei paista tehtud otsuse valguses tähtsust omavat, nagu ka see, et selle ülesande täitmiseks läheb toimetuses tarvis valdkonna asjatundjaid.

* Merilin Pärli, Päevaleht likvideeris kultuuritoimetuse ja koondas eelviimase toimetaja. – ERRi kultuuriportaal 2. XII 2020.