Vaesumise neliaastak

Sõja peavad kinni maksma ennekõike avaliku sektori asutused ja töötajad.

KAAREL TARAND

Rahandusministeeriumi teisipäeval avaldatud suvine majandusprognoos tekitas mõõduka kergendustunde neis, kes riigi majandusliku käekäigu vastu huvi tunnevad: lähitulevik ei olegi nii õudne, nagu paistis varakevadise ennustuse järgi. Muutus õiges suunas on siiski nii väike, et teema info avaldamisele järgnenud päeval juhtkirjadesse ei jõudnud.

Inflatsiooni ning säästude hädaga pillamise tõttu laekuvad riigikassasse hästi nii käibemaks kui ka sotsiaalmaks ning ministeerium on seetõttu valitsusele kulutamiseks arvestanud kevadega võrreldes rohkem raha. Pildi paranemisest hoolimata ei saa majandusprognoosi siiski ülearu rõõmustavaks pidada. Reaalväärtuses on majandus sisuliselt seisma jäänud, kuigi sisemajanduse kogutoodangu tänavune kasv peaks olema 1%, järgmisel aastal 0,5% ning sealt edasi Eestist jõukamate riikide puhul tavaline 2-3%. Pessimistide rõõmuks nendibki ministeerium, et reaalpalk taastub alles 2025. aastaks. Palgasaajad elavad neil aastail keskmiselt vaesemalt kui 2019. aastal, kui nad ei kompenseeri palgaraha ostujõu vähenemist säästude kasutussevõtmisega. See ei aita aga teatavasti sugugi kaasa inflatsiooni pidurdumisele ja ega säästud ole ka ühtlaselt elanike kontodele jagunenud. Pensionäridel läheb palgasaajatest paremini, sest pensionid on indekseeritud, suureneb maksuvaba tulu summa ning lisaks kuulub valimisaasta menüüsse alati ka nn erakorraline pensionitõus.

Ma ei kahtle selles, et rahandusministeeriumis osatakse arvutada ja kehtivate seaduste rahalise mõju piires ka õigesti ennustada. Juba aastaid on ametnike enesekaitseks prognoosi aluseks kasutusel just selline metoodika, mis jätab ennustusest välja kõik poliitilise, ennekõike juhuslikul ja ennustamatul hetkel vahetuvate valitsus­koalitsioonide magusad lubadused, mille majanduslikku mõju eelarve kulupoolel ei ole lubajad vaevunud kokku arvutama. Seetõttu loob ministeeriumi prognoos riigi rahanduse hetke­olukorrast ja lähitulevikust ebatäieliku, pooliku mulje.

Prognoosi teine nõrk koht on see, et hoolimata ametnike jõupingutustest olla asjalikud, neutraalsed ja objektiivsed, sugenevad ennustusse või vähemasti selle kokkuvõtlikesse esitlustesse siiski ministeeriumi parajasti juhtiva ministri ja tema erakonna poliitilised sõnumid, mis muu jutuga mõistlikult kokku ei sobi ja mõjuvad kohati nii, nagu Eestis põhiseadus ei kehtikski. Avaliku sektori palgasaajat ja asutusi huvitab aga ennekõike just ennustusest välja jääv osa, see, kas ja kuidas soovib valitsus riigieelarvet koostades hoida oma vahetut vastutusala ehk avalikku sektorit ja selle asutusi elus ning tööandjana konkurentsivõimelisena. Vastust peab veel ootama, sest kuigi ametkonnad on järgmise aasta riigieelarvega tegelenud juba mitu kuud, käivituvad läbirääkimised ministrite vahel ja valitsuses alles nüüd, kui prognoos käes.

Ootuspäraselt ja küllap põhiosas õigustatult nenditakse prognoosis, et Eesti avatud majanduse käekäik sõltub peamiselt üleilmsest olukorrast, teguritest, mida Eesti ise eriti mõjutada ei saa. Kuid mõni tekstis loodud otseühendus tekitab siiski küsimusi ja kahtlusi. Prognoosi kokkuvõttes on kirjutatud: „Ülikiire hinnatõus kiirendab küll palgakasvu, kuid elanike ostujõud väheneb 2022. aastal siiski oluliselt. See on sõja hind.“ See on hoopis demagoogia. Mingi häda serveerimine paratamatusena mõjub leplikkusele ja alandlikkusele õhutava religioonist laenatud võttena, kusjuures patustega kõrvuti peavad kannatama ka süütud ja antud juhul näib, et koorem ei jagune kandjate vahel sugugi ühtlaselt ja õiglaselt.

Esiteks meenutan, et praeguse globaalse inflatsioonilaine käivitaja ei olnud Moskva sõjardite otsus minna Ukrainat maa pealt pühkima. USA majanduse juhtimisel anti inflatsioonile kiirust juurde läbi terve 2021. aasta. Kui isegi öelda, et USA majanduses arvestati sõja tõenäolise puhkemisega juba möödunud aasta lõpul, ei põhjenda see varasemat. Veel aastavahetuse paiku ei seletanudki ükski analüütik, keskpankur ega valitsus­juht hinnakasvu Venemaa kurjade kavatsustega. Vastavalt maitsele näidati süüdlasena kas keskpankureid ja nn rahatrükki või siis valitsuste üleliigset innukust majanduse viiruse ja pandeemia põhjustatud seisakust või langusest väljaaitamisel abipakettide ja raha­külviga. Soov taastada elanikkonna tarbimisvõime ja sellega majanduse elujõud pöördus aga õige pea soovitule vastupidiseks ning hinnad hakkasid tarbijatel eest ära jooksma. Seega võiks pigem öelda, et kuigi tänavu annab absoluutselt kõike ebanormaalset looduses, inim­käitumises ja majanduses panna Venemaa algatatud ja täiemahuliseks tõmmatud sõja süüks, oleks ausam öelda, et inflatsiooni taganttõukajaks oli ikka valitsuste soov pandeemiast piinatud tarbijad tagasi „normaalsusse“ aidata.

Ka Eesti elanike ostujõud hakkas vähenema eelmisel aastal ja valitsuse silmis koguni nii dramaatiliselt, et söösteti maksumaksja rahaga appi ka kõigile neile, kes abi ei vajanud. Tõsi on, et tarbija­hinnaindeks saavutas Eesti euroajastul seninägematu kasvuhoo alles tänavu kevadel ja lihtne on öelda, et see on sõja mõju. Kuid pigem on tegu sellega, et kõik ettevõtted ei suutnud ühesuguse kiirusega reageerida ehk, nagu majanduskeeles öeldakse, energia ja muude tootmissisendite kallinemist lõpphinda üle kanda. Nüüdseks on seda väidetavalt tehtud ja ettevõtjate ning analüütikute imestuseks tarbijad uued hinnad leplikult alla neelanud.

Edasi käib kõik õpiku järgi: kui hinnad kasvavad, kasvab ka palgasurve ja eriti siis, kui tööpuuduse näitaja on madalapoolne. Erasektori töökohtadel saab palgaküsimusi läbi rääkida iga päev ja nagu statistika kinnitab, edukalt. Avalikku sektorit aga tabab palgatõus heal juhul korra aastas ning mingigi positsioon palgakasvu nõuda on vaid seal, kus kõige kõvemini tööjõupuuduse järele karjub. Teiseks ei saa avaliku sektori asutused pakutavate teenuste lõpphinda kulude kasvu ise sisse arvestada, sest tarbijale on need tasuta ning tulupool ei ole enda, vaid valitsuse teha.

Seega, erasektori palgasaajatel on hoopis paremad võimalused oma tarbimis­võime ja ostujõu säilitamiseks kui avaliku sektori palgasaajatel, millest järeldub, et viimaste kanda jääb ebaproportsionaalne osa „sõja hinnast“. Ikka kõigi valitsuse erilise hoole all olevate päästjate, õpetajate, medõdede ja kultuuritöötajate kanda. Kui valitsus räägib kindlas kõneviisis sõja hinnast, siis oleks õiglane kehtestada selle kulu katteks kõigile tulusaajatele ka proportsionaalne sõjamaks, mitte seda ainult avaliku sektori rahast välja pitsitada.

Aga kehtivad maksuliigid ja -määrad on pühad ning see kinnitatakse üle ka rahandusministeeriumi majandusprognoosis: maksutulu (inflatsiooniline) kasvab, kuid maksukoormus suhtena SKTsse püsib stabiilselt 32-33% vahemikus vähemasti 2026. aasta lõpuni. See on vägagi poliitiline ja sisutühi seisukohavõtt, mille peale ametnikud iseseisvalt ehk rahandusministri surveta küll vaevalt tuleksid. Praegune rahandusminister on ametis veel maksimaalselt pool aastat. Nii mõnigi erakond tahab võtta või on sunnitud lähenevate valimiste eel võtma maksudebati ka päriselt üles, sest asjatundjate koor laulab juba paar aastat üksmeelselt Eesti maksusüsteemi jätkusuutmatusest. Mis tahes valitsus on aastaid tõestanud, et Eesti maksu­koormuse senine tase ei ole avaliku sektori ülesannete täitmiseks piisav. Rahapuudusel on saanud kannatada teenuste kvaliteet ja närbuvad riigi olemasolule elutähtsad institutsioonid hariduses, kultuuris, meditsiinis jm. Ainus alternatiiv maksukoormuse kasvatamisele on finantseerida avaliku sektori ellujäämist kallineva laenurahaga ja sealgi tuleb lagi üsna ruttu vastu.

Mis tahes valitsus on aastaid tõestanud, et Eesti maksu­koormuse senine tase ei ole avaliku sektori ülesannete täitmiseks piisav.

Rahandusministeeriumi majandus­prognoosi ülesanne ei ole näidata, kuidas kõige paremini oma riiki ülal pidada, aga sealt tuleb selgelt välja, et praegusel viisil hästi ei saa. Ei saa isegi kesk­päraselt. Milline on poliitiliste otsustajate vastus?

PS. Millegipärast ei ole ministeeriumide venekeelseid veebilehti ikka veel kinni pandud. Kaua võib?