Väiksed sammud vales suunas

Vabas maailmas ei ole ka sõnavabaduse kuldajal kuskile kadunud võimu himu seda piirata.

KAAREL TARAND

Trahv tühistati ja õiglus võitis. Justkui. Eesti Ekspressi ajakirjanikud Sulev Vedler ja Tarmo Vahter jäid riigikohtu otsuse alusel karistuseta teos, mida nad ei olnud toime pannud. Asi seegi, kuid riigi­kohtu seletus, miks jäid ajakirjanikud seekord nuhtlemata, on ühekordne ega anna alamatele kohtutele väga tõenäoliselt edaspidigi ette tulevate samalaadsete juhtumite lahendamiseks kindlat juhtnööri. Selmet riigiprokuratuurile selge sõnaga öelda, et võimuliialdus oli lubamatu ega tohi iial korduda, läks riigikohus paljusõnalisuse ja vingerdamise teed. Kohtumääruse avalik sõnum ajakirjandusele on pigem, et seekord pääsesite ära, kuid ainuüksi seetõttu, et prokuratuur oli kaebamisel pisut lohakas ega põhjendanud oma karistussoovi piisavalt. Küllap prokurörid loevad kohtu­määrust hoolikalt ja viimistlevad järgmisel korral oma vaba ajakirjandusega võitlemise dokumendid kohtus võidukõlblikumaks.

Riigikohus viitab määruses korduvalt Euroopa inimõiguste kohtu praktikale ning selgitab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud sõnavabaduse tagamise sisu, kuid ei näita juhtumi seost Eesti põhiseaduse § 45 sätestatud väljendusvabaduse kaitsega. Jah, kohtupraktika ei anna ajakirjanikele alati õigust. Jah, nagu põhiseaduses kirjas, võib väljendusvabadust seadusega piirata, sealhulgas võib erilist kaitset väärida uurimissaladus. Jah, nagu riigikohus viitab, on uurimissaladuse avaldamise eest võimalik trahve või muid karistusi määrata Euroopa Nõukogu kolmekümnes liikmesriigis ja mitte ainult ajakirjanikele. Kuid asjaolu, et muudes riikides, sealjuures meile õiguskorralt sarnastes mingi seadus kehtib, ei tähenda tingimata, et see peab kehtima ka Eestis. Ilmestava juhuvõrdlusena: kõigis Euroopa Liidu riikides on kehtestatud automaks, aga Eestis ei ole. Hea või halb, aga saab ka nii elada, kui seadusandja on tahtnud.

Omaette teema on, kas kõik, mis parlamendilt heakskiidu on saanud ja seaduses sätestatud, on ikka õige ja mõistlik. Kas uurimissaladuse kaitse ja karistus selle rikkumise eest kriminaalmenetluse seaduses on vajalik ja vältimatu või võib viia ka soovimatute tagajärgedeni? Ajakirjanik ja tema palganud kirjastus kui äriühing ei ole prokuratuuri kui riigi võimuorganiga võrdne võistleja ning erilist kaitset väärib pigem nõrgem, mitte tugevam pool. Kui ajakirjaniku kätte on sattunud põhjusega salastatud teave, siis ei ole ega saagi ajakirjanikul kui saajal olla mingisugust süüd – keelust on üle astunud ju teabe andja.

Ajakirjanike lõpuks trahvimata jätmine on küll kõigest detail, kuid sõna- või väljendusvabaduse põhiõigus kipub kannatada saama alatasa ja võimukandjate himu seda kitsendada on kustumatu. Siseminister Lauri Läänemets näiteks ähvardab regulaarselt Moskva patriarhaadile alluva kiriku siinset juhti metropoliit Eugenit elamisloa tühistamise ja riigist väljasaatmisega, kui meele­päraselt võimule ka vaene pühamees ei püüaks käituda. Kui seadusandja tahab, võib ta ju selle kiriku tegevuse Eestis sootuks keelata, kuid kuni organisatsioon on legaalne, ei tohi täitevvõim seal töötavat üksikisikut meelsuse pärast ja seadusliku aluseta taga kiusata.

ERRis vahendatu järgi ütles siseminister, et on „kategooriliselt vastu mõne kiriku, usuühenduse või religioosse liidri igasugusele sekkumisele ilmalikku poliitikasse, kuna see on oma aluspõhimõtetelt amoraalne“. Kes või mis täpselt on amoraalne, jääb pisut segaseks, aga on põhimõtteliselt väär piirata Eestis seaduslikult tegutseva inimese põhi­õigusi ning kuskil ametkondlikus kabinetis ei tohi ükski minister ega asekantsler kedagi menetleda ega tema väljendusvabaduse ümber mingeid „punaseid jooni“ tõmmata ning teda vabandust paluma sundida. Kas on üldse mingit põhjust arvata, et metropoliidi, põhi­kohaga impeeriumi nuhi patukahetsus on siiras? Ja millist kasu saab Eesti Vabariik sellest, et poliitiline palvus Toompea lossi ees ära jääb? Kumb on kodanikele parem: kas teada, mis näo ja nimega inimesed siin meie riigi huvide vastu tegutsevad ning mis juttu ajavad, või anda ametivõimule piiramatu voli need tegelased maa alla ja salajasele tegevusele sundida? Kui sündmus oleks toimunud, saanuks kaitsepolitsei värskete fotode ja videote kujul väärtuslikku lisa oma toimikute kollektsiooni ning Venemaa propagandamasinal jäänuks teema saamata.

Pisiasjad, aga suur häda saab pahatihti alguse just neist. Kopenhaagenis tegutseva mõttekoja Justitia juht Jacob Mchangama võtab oma mullu ilmunud mahukas käsitluses „Maailma sõna­vabaduse ajalugu Sokratesest ühismeediani“ selle põhiõiguse arenguloo kokku tõdemusega, et kahe ja poole aastatuhande vältel ei ole üheski sõjas olnud suremuse protsent nii suur kui sõna­vabaduse kaitsjate ja eestkõnelejate väikesearvulises väesalgas¹. Võimul/eliidil on riigikorrast sõltumata alati ja peaaegu eranditeta olnud soovi ja võimalusi kui tahes otsitud ettekäändel sõnavabadust piirata. Ja kuigi näiliselt elame viimase tehnoloogilise revolutsiooni järel väljendusvabaduse kuldajal, ei ole see himu kuskile kadunud. „Oli naiivne arvata, et radikaalsed muutused kommunikatsioonitehnoloogias suunavad eliidi ja väravavahid oma privileegidest vabatahtlikult loobuma ning võtma ilma hambaid kiristamata seni hääleta inimrühmad vastu avalikku ruumi. [—] Eliidi paanika iseloomustab ka moodsat demokraatiat. Mõnikord põhjusega, kuid sageli toob see kaasa küsitavad meetodid ja soovitule vastupidised tagajärjed, nagu näiteks Saksamaa NetzDG seadus, mis on inspireerinud autoritaarseid režiime üle maailma,“ kirjutab Mchangama.

Kõik, mida saab paigutada väljendusvabaduse alla, sinna tingimata siiski ei kuulu, nagu näitab hiljutine episood Rootsi-Türgi suhetes. Näiteks koraani põletamine ei ole sõnavabaduse akt, sest raamatute/kirjasõna hävitamine on alati kuulunud sõnavabaduse vastaste relvastusse. Ühe eksemplari põletamine ei likvideeri pealegi küllap kümnetes miljonites tiražeeritud teksti ennast. Rootsis teatakse aga paremini kui Soomes või meil, et väljendusvabadus peab olema absoluutne, et üldse olemas olla. Isegi kui raamatu põletamine on barbaarsus ja isegi kui seda teeb Venemaa palgaline käsilane, peab õigus seda teha olema lõpuni kaitstud. Ja halvim, mida teha, on püüda seadustega inimeste veidrat ja võib-olla ka sündsusetut käitumist piirata.

Konkreetselt põletamise, olgu tegu raamatu, mõne riigi lipu või mõne riigijuhi näoga nukuga, ohjeldamiseks piisab märksa tagasihoidlikumatest vahenditest kui seaduse jõud. Lahtise tulega mängimist avalikus ruumis piiratakse heakorra eeskirjaga, sest tule­tõrjuja seisukohast ei ole mingit vahet, kas pistetakse põlema prügikast, pühakiri või läidetakse hulk tõrvikuid. Keskaegses linnas ei oleks tulega laamendamine mingil juhul läbi läinud ka pärast seda, kui oli jõustatud keeld ehitada maja katus tuleohtlikust materjalist.

Steven Pinker kirjutab Mchangama raamatu tagakaanel: „Sõnavabadusest on saanud sel kümnendil suur teema, kuid põhiosa diskussioonist moodustavad nördimusavaldused sõna vaba kasutamise või selle allasurumise pärast. Intellektuaalne taust puudub: mida sõnavabadus üldse tähendab? Milline on selle ajalugu? Mil moel see on maailmas sündinut mõjutanud? Miks peame seda kaitsma?“

Head küsimused, millele pidevalt vastuse otsimine on hädavajalik ka Eestis. Erakondade valimisprogrammidest üleni julgeolekustatud atmosfääris õhkub võimu kaudset valmisolekut inimeste väljendusvabadust piirata, juhtida ühiskonda keeldude ja karistuste, mitte kirjutamata kultuurinormide abil. Eesti Ekspressi ajakirjanike pääsemine kohtu küüsist on seega vaid ajutine tilluke tagasilöök, mis ei vähenda prokuratuuri kaebeiha ega siseministri valmisolekut rajada Pagari tänavale aina uusi vestluskabinette, kus väljendusvabaduse kuritarvitajad saaksid asjatundlike juhendajate töötluses pattu kahetseda.

* Jacob Mchangama, Free Speech: A Global History from Socrates to Social Media“. Basic Books London, 2022.