Vilniuses võitis mõistus

Musta mere muutumine Euroopa Liidu ja NATO sisemereks võtab veel aastakümneid.

KAAREL TARAND

NATO liikmesriikide tippkohtumine Vilniuses andis ühe kindla ja ootuspärase tulemuse. Rootsist saab lähiajal täisliige ja see võtab ühtlasi meie piirkonna poliitikutelt võimaluse Läänemere maade julgeoleku küsimust senisel kõrgel temperatuuril hoida. Asi on selge ja edaspidi sõjaväelaste argitöö, nii et tsiviiljuhtide sõjasõit võib piirduda iga-aastase riigikaitse-eelarve kinnitamisega ja riikidevahelise jagelemisega, kellel on piisav ja kellel ebapiisav kaitsekuluprotsent.

Ukraina, Venemaa ja Türgi suur merelahing jääb ära laevastike puudumise tõttu.

 Piia Ruber

Türgi loobumine Rootsi liikmesuse takistamisest oli ootuspärane, kuna Türgi sisuga argumendid olid ammu otsas. Need mõjusid niikuinii teise riigi siseasjadesse sekkumise arutu katsena, kusjuures tegu pole mingi väikevennaga, vaid samas kaalukategoorias riigiga. Türgi on rahvaarvult Rootsist küll kaheksa, kuid majanduse kogumahult vaid poolteist korda suurem. Rootsi teemal allaandmine oli vähim ja valutuim kaotus, mis Türgi elanikele tõenäoliselt suuremat korda ei lähe. Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on tüüpiline autoritaarsete ihadega populist, kelle juhtimiskunst on tehingu-, mitte väärtuspõhine. Tehingumees Erdoğani demonstratiivne žest Vilniuses oli kapitulatsioon, sest kuigi Rootsi liitumise heakskiidu eest on ta justkui saanud USA lubaduse, et külmunud programm F16 lennukipargi uuendamiseks sulatatakse, on see kõigest lubadus ja ses tehingumaailmas võidab alati see, kes peab lubaduse täitma teisena. Ta võib, aga ei pea lubadust täitma. Türgi presidendi pähe ei pruugi muidugi mahtuda mõte, et lääneriikide täitevvõimu juhid ei kontrolli oma riikide parlamenti samal viisil nagu tema, kuid nii see just on. USA presidendid võivad palju lubada, kuid mitte seda, et ühe või teise otsuse senatis ja kongressis kindla peale kummitembeldada suudavad.

Asjaolu, et Erdoğan USA-lt midagi kangesti manguma peab, tuleneb tema enda tehtud valeotsustest, millest sõjanduse vallas tuntuim ja saatuslikem oli Venemaalt õhutõrjesüsteemide S-400 soetamine, mille tõttu USA viskas Türgi välja järgmise põlvkonna lennukite F35 programmist. Nagu nüüdseks sõjaga Ukrainas on pimedadki näinud, on Venemaa relvad üldiselt kehvad ja nendega võib üldse mingi tulemuse saavutada vaid Venemaa enda ja tema käpardliku armee vastu sõdides. Seega, vilets ost ja kahju suur. Eks Türgi ja USA tee tulevikuski tehinguid ja ennekõike sõjalise koostöö vallas, sest Türgi on geograafilise asendi tõttu USA huvide seisukohalt Lähis-Idas asendamatu platsdarm. Oma kehvade valikutega on Türgi aga end ise nõrka positsiooni mänginud ega saa laua taga nõudja olla.

Euroopa Liit lähtub suhetes Türgiga hoopis teistsugustest põhimõtetest, mistõttu mõjus omamoodi koomiliselt Türgi viimase hetke katse siduda Rootsi NATOsse lubamine Türgi pääsemisega Euroopa Liitu. Suuremeelse vaprusega hoidusid kõik Euroopa riigijuhid Türgi presidenti selle naeruväärse käigu pärast pilkamast. Teatavasti ei pea EL Türgiga liitumisläbirääkimisi väga mõjuvatel põhjustel ning jõus on ka sellekohane Euroopa Parlamendi resolutsioon, mis pole küll Euroopa Komisjonile siduv. Rootsi võib ju tulla vastu Türgi soovile ning õhutada liitu läbirääkimist jätkama, kuid Erdoğanile tähendaks see siseriiklikult ainult halba, mitte head.

Rändekriisist saadik on Euroopa Türgi inimõiguste olukorra asjus üsna vaikne olnud, kuid tarvitseb vaid läbirääkimistel taastuda, kui inimõigustest saab päevakorras taas teravaim teema võimude lahususe, sõltumatu kohtusüsteemi ja muude demokraatliku riigikorralduse põhiküsimuste kohal. Ja seda peaks isegi end sultaniks pidav Türgi juht teadma, et ei ole karmimaid läbirääkijaid kui Euroopa Liidu omad. Kui ei usu, võib alati Londonist järele pärida, kes Brexiti-leppega võitis ja kes kaotas.

Võib seega kindla peale ennustada, et eakale ja põdurale Türgi juhile ei ole antud Türgi liitumist ELiga näha, sest alla paari kümnendi selle protsessiga ei lähe ka juhul, kui Erdoğan peaks kõik oma võimu koondamiseks ja suurendamiseks loodud reeglid tühistama ning koguni kõik poliitvangid türmist valla päästma. Mõnes liikmesriigis võidakse Türgi liitumisküsimus koguni rahvahääletusele panna ja rahvad ehk kodanikud ei tea tavaliselt midagi lepingu nüanssidest ega kirjutamata tehingutest selle juures, vaid langetavad otsuse selle järgi, kas nägu meeldib või mitte ning kui suur on kulu maksumaksjale.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on veel noor mees ning saab ehk pensionipõlve pidades Ukraina liitumist NATO ja ELiga rõõmsalt tähistada, kuid Vilniuse tippkohtumine pidi tallegi selgeks tegema, et aega võtab see vähemalt sama kaua kui Türgi pääsemine ELi. Nagu Zelenskõi avalikult väljendatud pettumus näitas, siis saigi aru. See, et tuhanded tähtsad inimesed tegelevad kuude kaupa paari lause sõnastuse poleerimisega, võib tunduda ogara ressursiraiskamisena, kuid eks iga ametliku lõppteksti taga ole pikem seletuskiri ehk faktid.

Ukraina julgeoleku teemal on neist esimene ja tähtsaim see, et lääneriigid on vankumatul üksmeelel, et nad otse ehk alliansina Venemaa vastu sõtta ei lähe, vaid soovivad tulemuse saavutada ukrainlaste kätega ning seda tingimata veel enne USA presidendi Joe Bideni ametiaja lõppu. Ukraina võidu vormistamiseks on veel pidamata otsustav õhulahing, mis praeguseks kinnitatud graafiku järgi leiab aset järgmise suve pealetungioperatsiooni ajal, sest selleks ajaks on Ukraina õhuvägi komplekteeritud vajaliku tehnikaga ning saanud vaenlase hävitamiseks piisava väljaõppe. Sellist asjade kulgu võib segada vaid mõni ennustamatu sündmus Venemaal, näiteks režiimivahetus ja sellele järgnev kiire kapitulatsioon.

Ukraina sõjaline võit ei anna talle siiski läbirääkimistel läände lõimumiseks mingeid trumpkaarte kätte, vaid vastupidi. Kui Ukraina asub liiga hoogsalt oma heroilist võitlust välja mängima kui kaupa, mille vastu peaks saama mööndusi riigiehituse põhiküsimustes, siis see pigem venitab kui lühendab läbirääkimisi. Ukraina võit tähendab ju ühtlasi Venemaa kaotust ja viimasele peale pandud tingimusi, mis peavad välistama võimaluse, et Venemaa mingigi nipiga suudaks oma (suurelt jaolt näilise) sõjalise võimsuse taastada ning naabritele kiiresti sama häirivalt ohtlik olla, kui näib praegustel sõjapäevadel. Nagu Soome ja Rootsi kogemus õpetab, võib NATOga laitmatult koostöövõimeline olla aastakümneid ka liige olemata. Seega: enne saage valmis ja siis saate sisse, mitte vastupidi, nagu kunagi meie õnneks otsustati nende väiksuse tõttu Balti riikide puhul. Valmis peab olema mitte ainult sõjavägi, vaid riik kõigis oma eluavaldustes.

Seetõttu taandub pragmaatilises vabaturumajanduse maailmas lõpuks kõik rahale. Kuni sõda käib, tiksub iga päevaga juurde miljoneid eurosid Ukraina sõjajärgse ülesehitamise kulu kontole. Aga millal on taastamistöö valmis? Loogiline oleks tõmmata piir sinna, kus kõik, mis oli enne, on taas olemas, loomulikult parema kvaliteediga. Ent sel tasemel on Ukraina Euroopa Liidu keskmisega võrreldes endiselt vaene maa, majanduse kogutoodangus inimese kohta kaheksandik keskmisest. NATO liikmelt otse rikkust ei nõuta, kuid sõjalises ja majanduslikus liidus olemine on raha pidi omavahel seotud. Ka Eesti ja teised on saanud oma kaitsekulutusi kasvatada tänu sellele, et Euroopa Liidu kaudu voolab tsiviilelu arendamiseks katkematult toetusraha sisse. Ja ühelegi ELi kodanikule, riigijuhile ega riigile ei saa vähimalgi määral ette heita, kui ta ei ole nõus oma kulukoormat pikas ajaks suurendama, see on järjekordset vaest majapidamisse täieõiguslikuna kostile võtma mitte midagi vastu nõudmata.