Võib-olla äkki läheb nii

TIIT HENNOSTE

„Oli kole aasta, ei saa salata,“ kirjutasin ma siinsamas 2021. aasta alguses. Aasta hiljem oli selge, et koledus kestab, aga aeg annab siiski lootust. Nüüd, jaanuaris 2023, tuleb fatalistlikult tunnistada, et kolm on kohtu seadus. Sõda ja hinna­tõus matsid kõik muu enese alla, aga ega kodune valitsemise kriis, EKRE ja koroonagi kuhugi kadunud.

On selge, et sõda käib edasi ja mõistlikumad kommentaatorid ei arva, et Venemaa kokku kukub. Jääb vaid loota, et Euroopa ühtsus ei kuku kokku ning et Postimehe veebikülg saadab edaspidi venekeelsed reklaamid minu asemel kellelegi teisele. On selge, et hinnad niisama lihtsalt alla ei anna. Ja isegi kui maailmaturg teeb oma käänaku ära (nagu paistab), on Eestimaa kapitalistidel alati jätkunud südikust hinnalangusele vastu hakata. On selge, et koroona ei ole kavatsenudki kaduda, vaid selle suur laine hakkab üsna suure tõenäosusega Hiinast peagi veerema. Jääb vaid loota, et see laugeb enne meile jõudmist.

Lisaks on täiesti kindel, et valimised tulevad. Ja presidendi ilusale soovile vaatamata on poliitikutel hambad juba tangis ning nende vahelt hakkab peagi pritsima seda, mida suus ikka palju on. Esimest korda uue aja Eestis on võimalus, et riik pöörab ennast ringi, astudes Ungari jt temasuguste ritta. Jah, demokraatia, see võib ju olla, aga demokraatia on alati olnud silt, mida armastavad kõik autoritaarsed võimud, pannes sellele ette vaid omapoolse täiendi, olgu see näiteks sotsialistlik, nagu tehti N Liidus, või juhitav, nagu Pätsil ja Putinil.

On ka kindel, et kevad tuleb ning lopp, lörts ja libedus saavad läbi, nii et julgeb taas mööda tänavaid kõndida. Samas pole kuigi usutav, et sel aastal jäävad kõnniteedele tulemata jalg­rattad ja tõuksid. Nii et taas tuleb hakata kuulama selja tagant ratta­sõitjate sõimu ja hüppama kõrvale kihutava tõuksi eest, millel seisab klaasistunud silmadega ette vaatav värisevate kätega tütarlaps.

Siiski, valguskiir peab ju olema. Eestlaste armastatud vanasõna „kes kannatab, see kaua elab” ei pea sellessinatses maailmas kindlasti paika ja aasta alguses loodavad inimesed ikka, et võib-olla läheb tänavu kõik siiski hästi. Aga võib-olla ja kindlasti vahel on kuristik, millest viib üle vaid vana pehkinud purre, kirjutab 2. jaanuari Vikerraadio kommentaaris Kaupo Meiel.

Eesti keeles on sõnad, mida nimetatakse partikliteks ja mille abil kasutaja lisab teksti ennekõike suhtumisi ja hinnanguid. Partikleid on kümneid, aga nende seas on üheksa eriti sagedast. Sageduse järjekorras: vist, lihtsalt, tegelikult, muidugi, võib-olla, kindlasti, äkki, tõesti, ilmselt. Viis neist viitavad kasutaja ebakindlale teadmisele, näitavad sündmuse väikest tõenäosust, umbmäärastavad infot, aga ka pehmendavad adressaadi jaoks negatiivset. Need on pehmendajad.

Vist on pehmendajate seas omamoodi neutraalne baaspartikkel (Sõda saab vist läbi). Võib-olla on vist sünonüüm, aga sel on üks eriline joon. Ta viitab lisaks ka loodetavale võimalusele (Võib-olla saab sõda läbi). Äkki pakub suuremat lootust kui võib-olla, aga lisab ka vihje, et öeldu on natuke uudne või ootamatu (Äkki saab sõda läbi) ja lihtsalt annab märku, et asi lihtsalt toimub, ilma erilise põhjuseta (Sõda saab lihtsalt läbi). Ja lõpuks, ka ilmselt väljendab veel suuremat tõenäosust ja lootust kui võib-olla, aga lisaks viitab, et öeldu toetub millelegi tõendatavale, on kuidagi põhjendatud (Sõda saab ilmselt läbi).

Kindlasti ei juhtu midagi. Ja kui ei saa ka öelda, et ilmselt läheb meil hästi, saame siiski loota, et võib-olla äkki läheb nii, et saame näha uuel aastal valgust tunneli lõpus … Ja see ei ole lihtsalt samal rööpapaaril vastu kihutav teine rong.

PS. Selles loos on kasutatud projekti PRG341 (juht Helle Metslang) partikliuurimuse tulemusi.