Võrsete volinik

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuhu põgeneda, kui ukselävel on sõda, koroonapandeemia ei näita vaibumise märke ning kõige selle taustal käib otsatu ja hõlmamatu kliimakriis? Ühest küljest pole Eestis majanduslikult kunagi paremini elatud kui praegu, teisest küljest pole ka kunagi siin diagnoositud nii palju vaimse tervise hädasid – ja ühiskondki on lõhestunud. Kust leida meelerahunurgake?

Õnneks on varsti kevad ning sõjauudiste kõrval jõuavad isegi peavoolu-meediaportaalidesse nõuanded, kuidas, millal ning milliseid taimi ette kasvatada, milline muld valida, kuidas pikeerida, millised on trendikad kartuli­sordid. Ka ühismeedias ringleb järjekindlalt meem, mis kinnitab, et miski muu kui tomatikasvatamine ning väikese võrse sirgumise jälgimine ei anna paremini tunnet, et kõik on sinu kontrolli all ja oled ise oma universumi peremees.

Kui maakohta, kuhu peenraid tegema minna, pole ning aknalaua-aianduse tase tundub juba läbitud, siis tasub uurida, mida pakuvad suuremad linnad. Nii Tartul kui ka Tallinnal on olemas linna­aianduse võrgustik, kus saab väikese või olematu tasu eest rentida aianduse tarbeks maalapi. Aed annab saaki ja ka lootust.

Endale linnas aiasaaduste kasvatamises pole muidugi midagi uut. Aianduskrunte jagati juba Nõukogude aja alguses, mil üle maa rullis nälg ning aiasaaduste kasvatamine oli lihtsalt pragmaatiline ja ellujäämiseks vajalik. Nõukogude ajast on meie linnapilti jäänud omajagu aianduskooperatiive, millest on enamasti linnalähedased elamurajoonid saanud, kuid alles on ka veel päris algupärase ilmega peenramaid. Näiteks raudteeäärsed aiamaad Tartus, suured aianduskooperatiivid Sillamäel, Narva Veneetsiaks kutsutud ala piirilinnas.

Paljud vanad aianduse piirkonnad on nüüdseks siiski ebaseaduslikuks arvatud, näiteks raudteede ääres, osa lammutatud, osa ise hääbunud. Tallinnas lükati alles hiljuti sirgeks lennujaamatagune Soodevahe piirkond, kus paljud eakad oma aega veetsid ning toast välja, värske õhu kätte toimetama said. Mis neist nüüd on saanud? Millega nad nüüd oma päevi täidavad? Kui paljud neist pärast aialapist ilmajäämist nelja seina vahel istumisest haigeks jäid? Seda pole keegi uurinud. Aiandus peaks olema üks osa tervishoiuteenusest. See, kellel on aiamaa, see, keda ootavad taimed, ei jää nii lihtsalt haigeks, ei koorma hädadega niigi pandeemia tõttu viimasel piiril tervishoiusüsteemi.

Uue globaalse trendi toel on uue linnaaianduse lainena ka siia jõudnud kogukonnaaianduse liikumine. See on võtnud eri vorme. On paiku, kus soovijatele jagatakse suuremaid maalappe, on aedu, kus tilli, peterselli ja lehtpeeti saab kasvatada peenrakastis. Seesugune aed on mõeldud pigem naabrite suhtluse ergutamiseks ja elanike kokku­toomiseks kui tõsiseltvõetava talvevaru soetamiseks.

Alates 2020. aastast saavad pealinna mittetulundusühingud, sh asumi­seltsid, taotleda kogukonnaaedade rajamiseks ja arendamiseks toetust. Linnas on tööl ka linnaaiandust arendav spetsialist. Tallinna linnaaiavõrgustikku kuulub 21 aeda. Aedade kaardilt on näha, et kõige enam ühisaedu on Põhja-Tallinnas, kesklinnas ja Lasnamäel.

Emajõe-äärses ülikoolilinnas on linnaaianduse lipulaev Tartu Maheaed. Selle hallata on kaks suurt aiandusala, Lammi ja Lehe aed, kus kasvatatakse puuvilju, marju, lilli jm, kuid korraldatakse ka vestlusõhtuid ja pakutakse mitmesugust koolitust, ühesõnaga edendatakse linnaaianduskultuuri laiemalt. Koos kasvatatakse näiteks köögivilju lasterikastele peredele. Peale maheaia aedade saab näpu mulda pista ka Emajõe aias ja aiandusühistus Tiigiaed. Väikseid algatusi on veelgi.

Aiandus aitab korraga mitme häda vastu, sealhulgas üksinduse, igavuse, hinge- ja liigesevalu vastu. Näiteid võib tuua laiast ilmastki. Lissaboni linn on rajanud linnaaedu näiteks immigrantide elupiirkondadesse, et elanikel oleks põhjust õue tulla ning ühtlasi naabritega tuttavaks saada. Prantsusmaal on kooliaedu, kuhu lubatakse tegutsema need käitumishäiretega õpilased, kes on ennast õppetööks kokku võtnud. Kooliaias tegutseda on tore, selle nimel pingutatakse.

Lõpuks polegi puhkus muud kui enda väljalülitamine ja põgenemine argipäevast, meeleseisund, mis pakub uusi kogemusi ja elevust, ning täpselt seda saab teha peenramaal või tarbeaias toimetades. Kontrolli maailma üle aitab kas või korraks taastada see, kui saad ise olla oma võrsete volinik.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht