Muinsuskaitse piits ilma präänikuta

Mika Orava

Muinsuskaitse on olnud juba aastaid kriitika all.Näituse „Ultima memoria” kuraatorina avastasin, et probleemid on olnud inimeste huultel juba üle 20 aasta. Mis on põhjuseks, et asja ei ole saadud korda? Huvitav ja imelik …

Muinsuskaitse on tähtis mitmele ühiskonnarühmale: omanikele, ametnikele, restaureerijatele. Rühmad jagunevad suures piiris kaheks: need, kellele mälestised on tulu, ja need, kellele see on ka kulu. Ühiskonnale on mälestised suur tuluallikas, mitu korda suurem, kui need vähesed investeeringud, mis on mälestistesse tehtud. Tallinn ei oleks selline turistide Meka ilma vanalinnata. Mälestised on need, mis suuresti toovad turistid siia ja turism on Eestile tähtsam tuluallikas kui näiteks põllumajandus. Mälestised on inimestele tähtsad ka identiteedi säilitamiseks. On meeldiv näha, kui omaks on eestlased võtnud siinsed sakslaste ehitatud mõisad.
Reformid, mis järgnesid Nõukogude Liidu lagunemisele, tõid muutuse omandi- ja majandamisvormidesse. 1990ndate alguses sai iga asi ja mälestis omaniku. Reformi tulemusena said esimese ringi omanikeks riik ja omavalitsused, osa mälestisi liikus ka era- ja juriidiliste isikute omandusse. Esimese ringi omanikel ei olnud tihti mälestiste vastu huvi, vajadust või raha nende korrastamiseks. Järgmise kümnendi jooksul tekkis kinnismälestistele juba uus omanikerühm, sedamööda kuidas esimese ringi omanikud neist loobusid, ning kes huvist ja kes entusiasmist hakkas taastama mälestisi oma ressursside piires.
Riigi rahaline panus on aastate jooksul olnud marginaalne ja arvatavasti selliseks ka jääb, kuna oleme valinud muinsuskaitse viisi, kus strateegiliselt kaitstakse nii paljut kui vähegi võimalik. Välisabile saame ses olukorras olla küll vaid tänulikud. Mõisakoolide korrastamise projekti on näiteks rahastanud Norra, Island ja Liechtenstein. Osa raha on tulnud ka PRIA ja EASi kaudu Euroopa Liidult ja mainitud tuluallikad on meie mälestiste jaoks tõesti tähtsad.
Meil umbes 5000 arhitektuurimälestist ja umbes 5000 omanikku, kes kannavad majanduslikku vastutust nende mälestiste korrastamise ja paraku ka süsteemi ülalpidamise eest. See on suur kohustus ning vastutus riikliku arhitektuurpärandi ülalpidamiseks, mis on pandud väikese rühma õlgadele. Riigi ettepanekul on tulemas suur hulk mälestisi ka juurde, kui XX sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamise projekt viiakse lõpule ning tekivad uued mälestised ja omanikukohustused. Kuigi praegu kaasneb mälestiseks võtmisega suurem koostöö omanikuga, osutuvad paljud uued omanikud siiski n-ö esimese ringi omanikeks, kes ei ole sellise pöördega oma kinnisvara haldamises arvestanud ega ole tuttavad sellega kaasnevate kohustuste ja piirangute koormusega.

Raha ei ole ainuke lahendus
Olles olnud kolm aastat muinsuskaitse ümarlaua esimees, olen kohanud mitte niivõrd omanike muret riigipoolse rahalise toetuse puudumise üle, kuivõrd ametkonna enda ressursipuudust.
Ammu ei ole tegeldud organisatsioonikultuuri kujundamisega ei muinsuskaitseametis ega kogu ametkonnas. See ei ole raha vajav tegevus ja ka mitte tuumateadus. Pigem on see personalitöö valdkond iga ametkonna, organisatsiooni efektiivseks toimimiseks. Olemas on ka erialaspetsialistid, kes võiksid ulatada abikäe. Näiteks on selle protsessiga edukalt hakkama saanud suured riiklikud struktuurid, näiteks maksu- ja tolliamet, politsei- ja piirivalveamet jt.
Ametkonnal puuduks nagu ühtne nägu, puuduvad selgelt sõnastatud ja aktsepteeritud visioon ja missioon, kokkulepped ühistest eesmärkidest ja vahenditest, ühtne sõnum, mida edastatakse väljapoole. Minule omanikuna on täiesti ebaselge, mida saan teha, mida mitte, kus kulgeb mu enda otsustuspiir, kus riiklik, välja arvatud see, mis puutub arvete maksmisse.
Muinsuskaitses toetutakse kindlasti tugevatele aatelistele põhimõtetele ja kehtivatele seadustele.
Organisatoorselt töötavad aga eri struktuuriüksused ja inimesed erinevate põhimõtete järgi juba ühes ametiski. Ühe struktuuriüksusega saavutatud koostöölepe võib aga üsna lihtsalt sattuda vastuollu teise üksuse tööpõhimõtetega jne. Erinevad visioonid ja eesmärgid põrkuvad ja ühistegevus on minimaalne ka ühe ametkonna sees, liiati siis teistega. Nii võibki juba välja kujunenud organisatsioonikultuuril olla organisatsioonile negatiivne mõju.
Inimesed suudavad ja tahavad ühiste väärtuste põhjal toimida, kuid neil on vaja arusaamist, miks just need põhimõtted ja väärtused ja mitte teised ning kuidas nemad isikutena oma struktuuriüksuses, osakonnas peavad oma tegevuse ühiste väärtustega vastavusse viima.
Võimalikult laiapõhine arutelu annaks ju ometi võimaluse siduda teemaga enamiku töötajaskonnast ja juba enne lõplikku kokkulepet saavutada väärtuste omaksvõtt. Sellise olukorra kujundamine muinsuskaitses üldiselt ja muinsuskaitseametis oli omal ajal ümarlaua abistav eesmärk.
On ju vana tõde, et hea tööga võib saavutada palju ka reglementeerimata keskkonnas ja hästi reglementeeritud-administreeritud keskkonnas ei saavutata midagi, kui puuduvad positiivne programm ja koostöö.
Eraldi õitsevad muinasteadus, uuringud, dokumenteerimine, rahvusvahelised projektid jms, aga jõudes näiteks kooskõlastusmenetlusse suubuvad need endiselt kitsasse nõelasilma, kus on nähtavasti seisma jäädud kogemuslikult piiratud hirmudesse, suurest töökoormusest põhjustatud formaalsesse seaduste tõlgendamisse ning endisesse riigikordagi. Suur töökoormus aga on ju vale töökorraldus, ei muud.
Muinsuskaitses on alati olnud vajadus saada raha juurde, kuid raha ei ole iga kord ainuke lahendus. Võib olla, et ametkonda ennast rahastades võiks mingisugune abistamine ja nõustamine kõne alla tulla. Arvan, et ametisse korraliselt investeerides saavutataks nii rahaliste vahendite vabanemine kui ka nõustamistaseme tõus, mis tooks rahulolu ka ühiskonnas, kelle jaoks töötatakse. Lisarahastuse võiks siis suunata otse mälestiste korrastamisse, mis on muinsuskaitse eesmärk ning oluline on meeles pidada, et ameti töö on muinsuskaitse töövahend.
Eesti ühiskond on huvitavalt üles ehitatud. Mina vaatan asja demokraatlikus ühiskonnas sündinuna ja kasvanuna. Siin ei ole ühiskond kihiline, vaid kõik elavad ja tegelevad oma mullis – küsivad ja vastavad iseendale, tunnustavad ja hindavad ise, saamata aru, ja mis kõige kurvem, vajamata peegeldust oma töö tulemustest ühiskonnas, seega ka oma funktsioonidest. Konstruktiivset kriitikat taunitakse ja tõrjutakse ning süsteemiga suhtlev inimene kardab seda ka anda, kuna see võib mõjutada tema edaspidist tööd – tegevusloa saamist, projekti kooskõlastamist, menetlustähtaegu –,
mis tihti põhinevadki isiklikel suhetel, mitte professionaalsetel alustel. Ja vapraid on vähe. Vahel jääb mulje, et kõik ei ole saanud aru, et riigikord on muutunud. Vahetatud on ainult välisvaenlast, kelleks nüüd on oma inimene. Mainitud suhtumine paistab selgesti ametkonna suhtumisest omanikesse, kuigi omanikud on esimesed liitlased ja riigi käepikendus kultuurimaastiku säilimise tagamisel. Omaniku soovid, valikud ja võimalused mälestiste arendamise juures on sekundaarsed. Ei arvestata, et iga muinsuskaitseline otsus puudutab elus keskkonda ja inimest tervikuna ning saab jätkusuutlikuks koostoimes teiste elualadega.

Otsustamisega kaasnegu vastutus
Eestis on muinsuskaitsest saanud püha lehm, mis sekkub igasse tegevusvaldkonda kuni linna­planeerimise, aiamaade harimise, loomapidamise, põõsaste istutamise ja sisekujunduseni ning tundub, et ainuke asi, millesse ei sekkuta, on omanike nõustamine ja koostöös mälestiste arendamine, s.t omaniku valitud arendusviisi jaoks optimaalsete lahenduste otsimine, mille käigus mälestised korrastatakse. Nõustaval tasemel ei oleks kahjulik, vaid tervitatav lisada erinevaid vaatenurki. Kahjuks on seaduslik võim ametkonnal nii suur, et asi ei piirdu nõustamisega, vaid on saanud käskude-keeldude vormi.
Kurvaks teeb olukorra veel see, et oskused ametkonna sees on nõrgad ja vahest ka olematud ning otsused põhinevad tihti isiklikel arvamustel-meeldimistel (ametniku suva) ja kogemuslikel hirmudel. Eelistatakse varemete vaikelu, museaalset tardumust mingisuguselegi funktsionaalsele muudatusele. Normaalses ühiskonnas toob otsustamine kaasa vastutuse, muinsuskaitses on need selgesti lahus ja ameti vastutuse puudus tuleb omanikul kinni maksta.
Korruptsioon purustab mälestised
Korruptsiooni on mitmesugust ja Eesti muinsuskaitses leidub selgelt üks selle liik, nimelt tegevuslubade süsteem. Võib olla, et asi on ajapikku alguse saanud ka ameti nappidest oskustest, mida on vaja mingil moel kompenseerida. Tihti on olukord, et ametnikud, kes hindavad tegevusloa saajaid, ise ei oma hinnatavatega samu oskusi, selleks et neid sisulises mõttes hinnata.
Mälestistega tegelevatel ettevõtjatel ja inimestel peab seaduse järgi olema tegevusluba. Tegevuslubade institutsioon ja nende jagamine tekitavadki omaette toimiva muinsuskaitsetsunfti ja ka monopoli. Tsunfti looja on amet, kes valib ja kiidab heaks, kes on nende arvates sobiv ja tegevusluba väärt.
Meil on huvitav olukord. Kui omanik hakkab tegelema oma mälestisega, on vaja pöörduda ameti poolt heakskiidetud ajaloolase poole, kes koostab mälestisele muinsuskaitse eritingimused, milleks on ajalooline ülevaade, mälestise seisukorra kirjeldus ja tingimused, mida mälestisega saab teha. Eritingimused maksab üldjuhul kinni omanik, nüüd on omanik andnud tööd esimesele tasemele. Muinsuskaitseamet vaatab eritingimused üle, kas nende väljastatud tegevusluba omav isik on teinud kõik õigesti. Järgmine tsunfti tase on projekteerija, kellel peab ka olema tegevusluba. (Arhitektikoolitus näiteks ei anna valmidust muinsuskaitseobjektide projekteerimiseks.) Eritingimuste järgi tehtud projekti vaatab amet üle ja teeb jällegi omad korrektuurid. Järgmine tase on ehitamine. Mälestise ehitajal peab olema tegevusluba, see aga ei tähenda, et luba peab omama otsene töötegija. On ettevõtteid, kes omavad tegevusluba, mis tagab õiguse võtta tööle ilma tegevusloata alltöövõtjaid, ainult et tegevusloaga töö on kallim. Ehitaja oskustega omanik ise ei tohi tööd teha või peab enne taotlema endalegi tegevusloa. Olgu öeldud, et selleks tuleb läbida küllaltki kallis täiendkoolitus. Nüüd loobub amet ka järelevalve vastutusest. Omanikul on vaja palgata kaks järelevalvet teostavat isikut ka tegevusloaga ehitaja tööle – üks, kes teostab ehitusjärelevalvet, ja teine, kes teostab muinsuskaitse järelevalvet. Nähtavalt onupojapoliitiline mudel on Eestis nimetatud muinsuskaitseks ja kahjuks see, kes vastutab kõige eest, ei ole amet, mis ometi sellise olukorra on loonud.
Keeruline, mitmekordne ja omanikule kallis tegevusvorm on olnud see, miks mälestisi taastavaid omanikke on üha vähem. See on süsteem, mis teeb mälestiste korrastamise raskeks ja kalliks ning ka arusaamatuks muinsuskaitse – kes ise ei valva, ei vastuta, ei osale, ei rahasta –, rolli, vaid esitab omi nõudmisi, mis tihti põhinevad millelgi, millest keegi lõplikult ka aru ei saa. Selle kõige tagajärjeks on, et tegelikkuses ei ole selgust ja turvatunnet ühelgi selle ahela lülil. Tegevusloaga spetsialistid, keda on hinnatud pädevaks tegevusluba saama, ei ole hinnatud oma oskuste ja kogemuse poolest, vaid neid n-ö eksamineeritakse iga objekti puhul uuesti. Tegevusluba annab justkui üksnes õiguse oma erialast teenust pakkuda, „vaibale saada”, projektidokumentatsioonide erialased lahendused läbivad kooskõlastusringis lihtsalt selle mitmekordse kontrollsüsteemi järjekordse kadalipu. Ei saa ilma põhjaliku analüüsita lajatada, milline pika ahela lüli peaks muutuma, kuid põhjendamatuks, kalliks ja kohmakas see ahel on muutunud ja paraku ei taga see toimimisviis konkreetse muinsusega tehtavate taastamistööde kvaliteeti.

Brežnev on surnud
Muinsuskaitse ametkonnas on alles jäänud vana ajastu hoiakud ja vaim ning kahjuks on kohanemist muutunud oludega viimase 20 aasta jooksul olnud üsna napilt. Missioon ja visioon peaksid andma tulevikunägemuse, eesmärgi, milleni liikuda, ja põhjuse, miks üldse ametkond eksisteerib. Muinsuskaitse ametkonnas peaks missioonina kindlasti olema sõnastatud ka omaniku aitamine, kuna omanik on ja jääb Eesti rohkearvuliste mälestiste säilimise ja taastamise teostajaks ja rahastajaks. Kuna missioon ja visioon kannavad eesmärki, siis on loomulik, et need on suuremad ja võimsamad kui praegune status quo või ausalt öeldes: meil ei ole mälestiste suhtes status quo’d, vaid olukord on miinusmärgiga. Mälestised kaovad, dialoogi omanike ja ameti vahel ei ole. Mälestiste korrashoid ja taastamine käib omaniku seljas ratsutades, piits käes. On huvitav vaadata, kui kaua hobune jaksab.
Põhiväärtused aga peaksid olema paigas sellisel tasandil, mis võimaldaksid nende järgi elamist, sealjuures mälestistes endis elamist ja tegutsemist juba praegu. Enamasti toimub see koos missiooni ja visiooni aruteluga nii riiklikul kui ka objekti tasandil, et sätestada ametkonna pikaajaline arengustrateegia koostoimes ühiskonna ja rahastajate vajadustega.
Praegu olekski sellise arutelu järele ühiskonna tasemel suur vajadus, kuna kultuuriministeeriumi juures tegutseva ehitismälestiste väärtuspõhise hindamise töörühma töö tulemusena on valminud ehitismälestiste nimekirjade ülevaatamise ja väärtuspõhise hindamise Pärnumaa pilootprojekt, mis on oluline muutus arengustrateegias. Pilootprojektis tehakse ettepanekud ehitusmälestiste mitmetasandiliseks väärtuspõhiseks kaitseks, tüpoloogiliste ja arvuliste proportsioonide korrastamiseks ning nimekirjade ülesehituse ajakohastamiseks. Pilootprojektiga saate tutvuda Eesti muinsuskaitse ümarlaua veebilehel, vt „töörühmad”. Lehele pääseb muinsuskaitseameti veebilehelt: tegevus – koostoime. Nimekirjade korrastamine siinkohal on aga nagu nööp, mille külge ka ülikond õmmelda tuleb.
Olen jälginud muinsuskaitse ametkonna tegevust aastaid ja vahel rõõmustanud, et nüüd … On tulnud uusi inimesi ja uusi mõtteid, kuid kahjuks ei ole neil kunagi olnud nii palju jõudu, et nad oleksid saanud muuta vanu mõtteid ja suhtumist, s.t väljakujunenud organisatsioonikultuuri. Kultuur kas toetab eesmärkide saavutamist või pigem takistab seda. Ideoloogia määrab ära, millised on õiged meetodid suhetes väliskeskkonnaga: kas tuleb sellele olla avatud, aidata hoida ja korrastada mälestisi tulevastele põlvkondadele või seda agressiivselt ekspluateerida või selle eest hoopis vastutada. Meil on olnud ajastu, millal mõisahooned olid viljalaod ja kirikud jõusaalid, nüüd on olukord, et mälestis laguneb tühjalt kiiremini (riigikontrolli akti järgi).
Ka muinsuskaitses tuleb kindlustada, et inimesed, kellel on võim, oleksid kõrgete eetiliste ja moraalsete tõekspidamistega ega kuritarvitaks võimu. Ilma eetilisuseta muutuvad kõik erialased teadmised ohtlikuks tööriistaks, mis ei lange kokku organisatsiooni ja ühiskonna eesmärkidega, sest tegijad järgivad oma sisemisi kogemuslikke tõekspidamisi, mitte amet- ja ühiskonna ühishuve.
Viimane muinsuskaitseseaduse muudatus lahendas aktuaalseid probleeme, kuid kuna seadusemuudatuse formaat ei võimalda lahendada suuri probleeme, kirjutati pärast seadusemuudatuse menetluse lõppemist koalitsioonileppesse ka kultuurimälestiste nimekirjade korrastamine.
Minister Rein Langile on antud suur vastustus muinsuskaitse ja meie pärandi korrastamiseks.
Arvatavasti on vaja korraliku reformi ning ka muinsuskaitsjate põlvkonna vahetust. Kas meie mälestised jõuavad nii kaua oodata?
Minu soov on, et käesolev artikkel ei oleks pelk osa juba kakskümmend aastat kestvast nutulaulust, et on vaja muutust, vaid tõepoolest aitaks muudatusega algust teha. Muinsuskaitset ei saa kahjuks korda lauldes ja nuttes, vaid kiirelt tegutsedes.