Eesti teadlased võistlevad toetustele välisteadlastega samadel alustel

Lea Larin

Äsja kuulutas Eesti teadusagentuur välja personaalsete uurimistoetuste 2013. aasta taotlusvooru tulemused, enim toetusi läks loodus- ja tehnikateaduste valdkonnale.

PUTe jaotati alles teist korda. Milleks on PUT mõeldud ning mille poolest erineb see institutsionaalsest uurimistoetusest?
Madis Saluveer, Eesti teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja: Kahe teadustöö rahastusinstrumendi – institutsionaalse toetuse (IUT) ja personaalse uurimistoetuse (PUT) – peamine erinevus on see, et PUT on mõeldud asutuses töötavale üksikteadlasele või väikesele uurimisrühmale, mis hindamisnõukogu käsituses on teemajuht ja kuni kaks uurimisteema täitjat.
PUTid jagunevad kolme kategooriasse: otsingutoetus, s.t uudse, otsingulise ja kõrge rahvusvahelise tasemega uurimisprojekt, mis on mõeldud kõikidele teadlastele olenemata nende kohast karjääriredelil, staatusest, vanusest jne. Teine kategooria on starditoetused, mis on mõeldud kuni 40 aasta vanustele noorteadlastele. Starditaotluste taotlejad peaksid olema soovitavalt läbi teinud järeldoktorantuuri. Kolmas kategooria, mis esmakordselt läks käiku 2013. aastal,  on järeldoktoritoetus.

Kui IUTi ja PUTi peamine erinevus on, et PUT on suunatud väiksemale uurimisrühmale, siis enamik personaalseid toetusi läheb siiski suuri institutsioone esindavatele teadlastele – 30 personaalseks uurimistoetuseks välja valitud teadusprojekti seas on sedakorda 19 Tartu ülikoolist ja 7 Tallinna tehnikaülikoolist. Kas Tallinna ülikoolist, maaülikoolist ja väiksematest organisatsioonidest taotlejaid ei ole?
Ainsaks teadusprojektide hindamise kriteeriumiks on kvaliteet. Siin ei mängi mingit rolli, mis asutusest taotleja pärit on, hinnatakse ikkagi taotluse kvaliteeti ja taotleja enda näitajaid – kui tipptasemel teadlasega tegu on.
Loomulikult esitati Tallinna ülikoolist ja maaülikoolist personaalsetele uurimistoetustele taotlusi, kuid taotlusi oli nendest asutustest vähem ning mitmed tugevad teadlased neis asutustes on juba seotud institutsionaalsete uurimistoetustega. Sel aastal esitatud taotluste kvaliteet ei ulatunud sellisele tasemele, kus neid oleks saanud finantseerida. Kuid ühe PUTi said ka Tartu ülikooli kliinikum, KBFI, eesti keele instituut ja TAI. Seega kõik oleneb taotluse ja taotleja kvaliteedist.
Eksperdikomisjonis menetletakse kõiki taotlusi ühtemoodi, selle liikmetel on võimalik kõikide taotlustega tutvuda ja anda neile hinnang. Oluline on see, et taotlejatele jõuaks pärale arusaamine menetlemise mehhanismist – see, et ei toimu voluntaristlikku lähenemist, et hindamisprintsiibid on tõepoolest kokku lepitud ning kõik eksperdikomisjonid lähtuvad ühtsest käsitlusest.

Milline on katusevaade, et kui IUTe anname säärastel alustel, siis PUTide abil kindlustame, et Eesti teadusmaastikul toimiks …? Kuidas on tagatud tasakaal eri valdkondade vahel?
IUT rahastab suurte ja edukate uurimisrühmade tööd, et tagada suuremate teadussuundade järjepidevus. PUT annab aga võimaluse väiksematele või alles alustavatele uurimisrühmadele. PUTide ekspertiis toimub neljas eksperdikomisjonis, sealjuures vaadatakse ühte eksperdikomisjoni laekunud taotlused kõik selle komisjoni poolt läbi. Rahastatud projektide arv nende nelja eksperdirühma vahel võib aastate lõikes erineda. Tuleneb see sellest, et raha jaotamise aluseks on lõppevate ETFi (Eesti teadusfondi) grantide alt vabanev summa.
Iga eksperdikomisjoni kõik taotlused vaadati läbi selle eksperdikomisjoni poolt ning reastati komisjoni antud hinnangute alusel. Loodus- ja tehnikateaduste eksperdikomisjonis menetleti 2013. aastal 93 taotlust, terviseuuringute alal laekus 23 taotlust, ühiskonna ja kultuuri alal 72 taotlust ning bio- ja keskkonnateaduste alal 41 taotlust.
Praegune valdkondadevaheline tasakaal on kujunenud läbi aastate ETFi eksperdirühmade vahel raha jaotamise tulemusel. Üks põhiprintsiip, millest teadusagentuuri hindamisnõukogu on lähtunud, on see, et oleme üritanud säilitada väljakujunenud valdkondlikku tasakaalu, neid proportsioone säilitada, muudatused on olnud maksimaalselt protsendi-paari piires.

Milline oli rahastatud projektide valdkondlik jaotus? Kas mulle tundub nii või lähebki lõviosa toetustest loodusteaduste valdkonnale?
Positiivsed otsused valdkonniti: loodusteadused ja tehnika – kolmteist toetust, ühiskond ja kultuur – kaheksa, terviseuuringud – viis ning bio- ja keskkonnateadused – neli. Selline jagunemine eksperdirühmade vahel tuleneb eelkõige asjaolust, et samal aastal lõppes loodus- ja tehnikateaduste valdkonnas kõige enam ETFi grante – rahaliselt 47% kõigist lõppevatest grantidest.
Üks oluline moment personaalsete uurimistoetuste puhul, mida tasub esile tuua, on see, et PUTe on saanud üsna palju välisteadlasi, kes on tulnud meile kõigepealt järeldoktorantuuri ja siis otsustanud taotleda PUTi ning jätkata teaduse tegemist Eestis.

See võib eesti teadlaste pilgu läbi tunduda ebaõiglane.
Aga kes on eesti teadlane? Kui see, kes teeb teadust Eestis ja meie teadlaste ja üliõpilastega koos, siis on see hea märk, et rohkem välisteadlasi on otsustanud eesti teadlasteks hakata ja meie teadust edasi viia. Selline tendents näitab, et meie teadus muutub konkurentsivõimelisemaks. Teadus on olemuselt rahvusvaheline. Selle kohta saab ainult öelda, et ei ole olemas Eesti teadust, on olemas ainult üks ühtne rahvusvaheline teadus ja siin võistlevad eesti teadlased välisteadlastega samadel alustel. Kõik oleneb tõepoolest taotlejast endast.