On tavapärane, et kui poliitikud sattuvad väisama Tartu ülikooli, minnakse pealinna tagasi heade ja tarkade ning pealtnäha värskete mõtetega. Ei olnud erandiks ka paari kuu tagune Taavi Rõivase kui peaministri esimene visiit ülikoolilinna. Pärast kohtumist majandusteaduskonna ja ülikooli juhtkonnaga tõdeti, et tuleb otsida uusi võimalusi ülikoolide ja riigi tihedamaks koostööks, ning peaminister teatas, et teaduspotentsiaali tuleks rohkem kasutada ka riigi juhtimisel.

Kindlasti hea mõte, kuid kindlasti mitte uus ega originaalne. Teaduspotentsiaali rakendamise vajadusest on nii mõnigi poliitik juttu teinud varemgi, rääkimata teadlastest endist. Isegi loomeinimesed on sõna sekka öelnud. Mõni aeg tagasi küsis kirjanik Aidi Vallik (Läänlane 17. IX 2012), kas me õpime millalgi küsima ja nõudma, et meie valitud juhid kaasaksid teadust oma otsuste ettevalmistamisse märksa enam kui seni, arvestaksid vähemalt ekspertide kriitikaga. Toona oli küsimuse taustaks Ida-Virumaal paikneva aherainemäe sees tukkuva poolkoksi süttimine.

Teaduse rakendamist riiklike otsuste tegemisel puudutas laiemalt filosoof Jaana Eigi (Sirp 3. IV 2014), kes kahe teadusfilosoofilise käsitluse najal püüdis vastata küsimusele, kuidas saab avalik teadmiseteemaline diskussioon viia otsusteni, mis on ühtaegu nii demokraatlikud kui ka objektiivsed.

Mis on siiani takistanud teaduse kasutamist?

Jättes kõrvale keerulised sotsiaalsete protsesside analüüsid ning avaliku kaasamise initsiatiivi esitaksin lihtsa küsimuse: mis on siis siiani takistanud teaduse kasutamist? Miks poliitikud ja teadlased ei suhtle viisil, et sellest tõuseks piisavalt kasu ehk miks koer ei räägi kassiga? Kas poliitikute ja teadlaste arusaamad riigi vajadustest on nii erinevad, et diskussiooni osalised tuleb alati jõuga kokku viia? Või on tõesti nii, et kui loeb poliitiline tahe, kui on vaja täita valimislubadust või koalitsioonilepet või saada kiiresti kätte Euroopa raha, siis ei ole sinna vahele teadlasi risuks vaja? Kuid millist pingutust on ikkagi tarvis, et arendada ja kujundada ühiseid suhtlemisaluseid?

Teatavasti ei ole enamik poliitikuid, nagu ka enamik teisi inimesi, teadlased. Vaatamata sellele, et parimad poliitikud on küllaltki osavad valdama mõnd konkreetset poliitikavaldkonda, ei pruugi see nii olla teaduslikust teadmisest arusaamisega. Inimesel, kes ei ole kokku puutunud teaduslike meetoditega, võib olla raske aru saada teadustulemuse sisust, olulisusest, aga ka piirangutest. Üld­juhul ei ole siin tegemist intelligentsuse või võimete puudumisega, vaid poliitilise tegevuse olemusega, mis sunnib olema pidevalt seotud sellise poliitilise tegevusega, mis peab tagama edu järgmistel valimistel. Seda on kinnitanud ka meie rahandusminister Jürgen Ligi, kes nentis ajakirjanduses Eesti poliitika ja reformivalmiduse kohta, et raske on teha otsuseid, mis ei võimalda olla tagasi valitud. Tagajärjeks on, et eesmärgid, poliitikakavad ja ka seadused on valmis enne, kui nendega seotud andmete analüüs, või isegi enne, kui andmed ise olemas on.

Võib ju küsida, kas teaduslik tõendusel põhinev teadmine saabki üldse olla poliitikutele omane. Ometigi selgus Rootsi organisatsiooni Vetenskap & Allmännet 2007. aastal korraldatud uuringust, et poliitikud usaldavad teadlasi rohkem kui avalikkus tervikuna. Umbes 80% poliitikuist arvas end uskuvat, et teaduse panus majanduskasvu lähima kümne aasta jooksul on märkimisväärne. Küsitletud tavakodanikest uskus teaduspõhisesse majanduskasvu 57%. Veelgi enam, kaks kolmandikku uuringus osalenud poliitikuist leidis, et nad vajavad ja otsivad teaduslikku infot, et teha poliitilisi otsuseid.

Loodetavasti oleksid Eestis küsitluse tulemused üsnagi sarnased, vaatamata esoteerilise kirjanduse hulgale meie raamatupoodides ning teades, et nii mõnigi ei tee ikka veel vahet astronoomial ja astroloogial. Seega vajab enamik poliitikuist teaduslikku või tõestusel põhinevat arusaama. Sõltumata poliitiku maailmavaatest on poliitikute endi huvides mõista teadustulemusi ja osata neid kasutada.

Oleks muidugi rumal järeldada, nagu peaks poliitikutele teaduse tegemist hakkama õpetama või neilt teaduskraadi nõudma. Pealegi ei tähenda teadus­kraad, et riigiasjad hakkaksid tingimata paremuse poole liikuma. Näiteks on naaberriigi Venemaa riigiduuma 450 liikmest üle 200 doktorid või professorid. Samal ajal on Ameerika Ühendriikide Kongressi poolesaja liikme seas väidetavalt ainult mõni teadlane. Meil on riigikogus alla kümne doktori või teaduskandidaadi ning oleme näinud, et ka kõige suurem teadlane on poliitikas eelkõige poliitik. Küll aga oleks ministeeriumidesse vaja kraadiga inimesi, kes peavad üht või teist otsust ette valmistama. Eeskujuks võiks siin olla Eesti Pank, kus teaduskraadiga inimeste palkamine on tavapärane.

Poliitik ootab teadlastelt kindlaid vastuseid

Kuigi teadlased ja poliitikud süüdistavad üksteist ühelt poolt ülbuses ja teiselt poolt elukauguses, ei tähenda see, et teadlane on kuidagi eriline või et poliitik on tingimata rumal ja laisk, lihtsalt eri osapooltel on erinevad oskused. Nii on poliitikutel oskusi, mis üldjuhul teadlastel on vajaka või puuduvad hoopiski. Poliitikutel on, või vähemalt peaks olema, teadmine, kus ja millal mingi uuring on mõjus, kes peaks üht või teist uuringut nägema ja lugema, kuidas valijad reageerivad ja kuidas see poliitikas võimendub.

Olgem ausad, valijat jätavad üsna külmaks välismaa juhtivates teadusajakirjades ilmunud lood viimastest teadussaavutustest, isegi emakeelne artikkel teaduste akadeemia toimetistes läheb vähestele korda. Keegi peab selle tõlkima keelde, millest nii poliitik kui ka avalikkus aru saaksid. Paraku on üsna vähestel teadlastel see oskus olemas.

Juhtumisi avaldasid Austraalia ja Briti teadlased loetelu vihjetest, mis peaksid aitama tõlgendada teaduslikke väiteid (Nature 21. XI 2013). Nii peaks poliitik teadma, et korrelatsioon ei tähenda veel põhjuslikkust, et eristada tuleb ebaolulisust ja mõju puudumist, et ükski mõõtmine ei ole täpne ja et kallutatus on sage nähtus andmete interpreteerimisel. Kuigi jah, ka autorid ise väidavad, et nad ei ole nii naiivsed, et arvata, nagu hakkaksid artiklile kohe järgnema paremad poliitilised otsused.

Teatavasti on teadusele loomuomane ebamäärasus. Mitte kõikidele küsimustele ei vastata sajaprotsendilise kindlusega ning mitmedki laialt levinud teoreetilised seisukohad võivad osutuda uute tõendite ilmnemisel vääraks.

Paraku ei ole enamik poliitikakujundajaist sellest teadlik ning eeldab ja ootab teadlastelt kindlaid, selgelt piiritletud vastuseid, mis aitaksid neil otsuseid vastu võtta. Poliitik vajab otsustamiseks täit selgust, välja arvatud muidugi juhul, kui ebamäärasus on eesmärk omaette või sobib ebapopulaarsena näivate otsuste edasilükkamiseks. Kuigi Nobeli füüsikaauhinna laureaat Richard Feynman on avaldanud seisukoha, et tunduvalt huvitavam on elada mitte teades, kui saada vastuseid, mis võivad osutada valeks, ei saa meil lõputult vältida fosforiidi geoloogilist uurimist emotsionaalselt ülesköetud valijaskonna hirmus.

On tõsi, et enamikul juhtudel ei ole teadlasel võimalik kontrollida, kuidas poliitikud nende töö tulemusi kasutavad. Just seepärast on oluline, et teadlane suudaks selgelt ja ausalt rääkida uuringutes ja analüüsides ilmnevast võimalikust ebamäärasusest. Ainult nii saab tagada, et ebamäärasust ei võimendataks, kahandataks ega ignoreeritaks. Ühelgi poliitikul ei ole kasu teadlasest, kes räägib sellest, mida kõike ta ei tea või mida mingi meetodiga ei ole võimalik kindlaks teha, selle asemel et rõhutada seda olulist, mida ta teab. Või mis kasu on poliitikul majandusteadlasest, kes kirjeldab olukorda kaugetes maades, kuid ei suuda öelda, mida oleks sealt võimalik üle võtta, mis tuleks maha jätta, et pakkuda kaht-kolme lahendust, mis riigi majandust edasi viiksid. Singapuri või Shanghai majandusedu lihtsustatud ülistamine võib kergesti viia vildakate poliitiliste otsusteni. Või mida peale hakata Eesti Teaduste Akadeemia juhatuse soovitusega peatada Nabala looduskaitseala loomine praegu taotletud piirides, kui osa teadlaste hinnangu toel ollakse valmis Rail Baltic piirkonnast kaarega mööda suunama? Kas need teaduslikud arutelud ei oleks pidanud toimuma enne kaitseala loomise algatamist? Ja kas nüüd jääb lõpliku otsuse tegemisel peale taustal olevate valijate häälte arv?

Väärt algatus Ühendkuningriigis

Arusaadavalt tahab poliitik korjata tordilt kirsse ja kasutab oma poliitiliste arusaamade toetuseks kõikvõimalikke argumente, kaasates selleks teadlasi ja eksperte. Poliitika ja teadus ei tohiks aga sulanduda viisil, nagu on juhtunud e-valimiste turvalisuse ümber toimuva väitlusega. Akadeemilisele kogukonnale ei jäetud võimalust esitatud väiteid toetada ega kummutada, avaldamata andmed söödeti kohe poliitikutele tõe pähe ning tõde pandi jooksma mööda erakondlikke piire. Tulemusena tekkis groteskne olukord, kus tavainimene ei saanud ühtäkki enam aru, kas e-häält ikka tohib anda Kadri Simsonile või Jüri Ratasele või peab selleks valimisjaoskonda minema.

Ajakirjanduses avaldatud lausete ja vastulausetega teaduslik tõde ei selgu, olgu tegemist kas Guardiani, Washington Posti või meie oma Postimehega. Teadusse on sisse kirjutatud isekorrigeeriv masinavärk, mis ei toetu ei erakondlikule maailmavaatele ega ühe või teise poliitiku kõvale häälele. Juba eespool mainitud rootslaste uuringus tõdetakse, et poliitikud ja teadlased vajavad rohkem võimalusi kohtumisteks, dialooge, uusi ja mitmekesiseid suhtlemisvorme. Kõik see kokku peaks viima kaks eri maailma teineteisele lähemale ning tegema teaduse poliitikutele ligipääsetavamaks ja arusaadavamaks.

Aga ikkagi, kuidas need kaks kultuuriliselt erinevat maailma kokku viia? Ehk teisisõnu, kuidas peaks koer rääkima kassiga? Arvestades parteide telkide rohkust kõikvõimalikel üritustel ja laatadel, võib eeldada, et kohtutakse ka mõne eksperdi või teadlasega. Kas need on aga kohad, kus arutada ühe või teise võimaliku otsuse teadusliku vettpidavuse üle? Jah, teatavasti on peaministril teadus- ja arendusnõukogu, presidendil mõttekoda. Kas aga nende institutsioonide ülesehitus on ikkagi selline, kus teadlase vaba mõte saaks lennata, uusi ja värskeid lahendusi pakkuda? Või on need pelgalt kohad, kus vahetada infot ja kohtuda huvitavate inimestega? Ja kas info neilt kohtumistelt jõuab otsustajateni?

Mõjusa sideme loomine poliitika ja teaduse vahele ei ole kerge. Mõlemal osapoolel tuleb vastu seista ebamugavatele tõehetkedele alates teadusliku tõestuse madalast staatusest poliitilises hierarhias kuni tõenduse usaldusväärsuse varieeruva loomuseni. Sellele lisaks veel avalik arvamus, mis suhet mõjutab.

Üks nimetamist väärt algatus sai hiljuti teoks Ühendkuningriigis, kus vastastikuste külastuste kaudu loodi sild parlamendiliikmete ja riigi juhtivate teadlaste vahel. Kasutati nädal kestnud tandemskeemi eesmärgiga luua poliitikutele pikemaajalisem side praktiseerivate teadlastega. Ühelt poolt võiks selline koostöö aidata teadlastel aru saada poliitiliste otsuste tegemisest ning sellega kaasnevast survestamisest, teisalt oleks see poliitikutele võimalus küsida teaduslikku taustteavet poliitiliste otsuste tegemiseks. Kas selline initsiatiiv ka soovitud tulemusi annab, on veel vara öelda. Üks aga on selge: järjekordse õhku visatud tõdemusega, et riigi juhtimine vajab rohkem teaduslikku lähenemist, jäävadki kassid käima omapäi ja koerad aia taha möödujate peale klähvima.