Analüütiline ja kontinentaalne filosoofia pole sama distsipliin

BRUNO MÖLDER

Intervjuu François Recanatiga Kuidas jõudsite filosoofia juurde? Kes olid teie õpetajad? François Recanati: Ma olen peamiselt iseõppija. Raamatuid lugedes kujunes mul huvi abstraktse mõtlemise vastu. Ma ei arva, et ülikooli õppejõud mind eriti mõjutasid, kuna käisin ülikoolis kohe pärast 1968. aastat, üliõpilasrevolutsiooni aega. Neil aastatel, kui ma filosoofiat õppisin, ei olnud me väga tõsised. Me mõtlesime hoopis teistele asjadele.

Kas te võtsite sellest ülestõusust osa?

Muidugi! Nii et põhiliselt lugesin ma iseseisvalt, saades sellest erialast maitse suhu, mis hakkas mulle üha enam ja enam meeldima. Tol ajal koolitasin ma ennast kontinentaalseks filosoofiks. Prantsusmaal oli see normaalne, kuna see oligi sisuliselt ainus variant. Analüütilise filosoofia avastasin juhtumisi. Olin Prantsuse psühhoanalüütiku Lacani järgija. Olin tollal tuntud isegi kui tema jünger. Sotsiaalselt oli see väga tulus, kuna Lacan oli väga kuulus ning seda olid ka tema tunnustatud jüngrid.

Kas olite ka tema õpilane?

Õpilane ei ole arvatavasti Lacani puhul õige sõna, sest ta oli rohkem guru kui professor. Mina olin jünger, kusjuures nimekas jünger. Ta palus mul pidada loenguid oma seminaridel ning sellest piisas, et ma sain pea hetkega kuulsaks, sest neid seminare külastasid sajad inimesed, kaasa arvatud kuulsused. Olles sellega mõned aastad tegelenud, tundsin ma aga frustratsiooni, sest ma ei saanud enam omaenda kirjutistest aru. See on sellises stiilis filosofeerimise probleem. See on nii läbipaistmatu, et sa ei saa ise ka enam aru, mida teed. Kui ma avastasin analüütilise filosoofia, rabas mind tõik, et on võimalik mõista, mida keegi ütleb, kuna see on niivõrd selge. Mind võlus see peaaegu kohe. Mõne kuu jooksul jätsin kontinentaalse filosoofia ja hakkasin analüütiliseks filosoofiks.

Kuidas te analüütilise filosoofia peale sattusite?

Ma olin lacaniaan ning üks lacaniaani ülesandeid on üritada igasuguste vahenditega näidata, et Lacanil on õigus. Tema ideid tuleb näitlikustada, näidates, kuidas nad võivad heita valgust probleemidele ja vaidlustele teistes valdkondades. Ma käsitlesin filosoofilisi autoreid nagu näiteks Descartes Lacani valgusel. Ma nägin, et Lacan oli väga vastu teatavale keelekäsitusele, mida kaitsesid loogilised positivistid. Avastasin, et hariliku keele filosoofid reageerisid samadele seisukohtadele ning püüdsid esitada alternatiive. Arvasin, et oleks huvitav võrrelda nende inimeste vaateid Lacani omadega. Kui ma kirjutasin nende ja Lacani vahelisest seosest ning püüdsin nende vaateid laiendada, selgus mulle, et ma saan aru sellest, mida ma räägin ning suudan mõista ka seda, mida nemad ütlevad ja see muutis äkitselt mu arusaama kogu valdkonnast ning sellest, mida tuleks teha. Sel perioodil ma veel jätkasin selle võrdlusega ning viimaks jätsin Lacani täielikult sinnapaika ning hakkasin seda valdkonda uurima tema enese tõttu.

Te juba mainisite, et filosoofia oli Prantsusmaal valdavalt kontinentaalne. Mis on teie arvates selle põhjuseks?

Seda peaksid tegelikult ütlema ajaloolased. Prantsuse filosoofia on saanud igasuguseid mõjutusi. Näiteks XVIII sajandil oli väga tugev briti mõju – Locke oli äärmiselt tähtis – ning pärast seda sai väga mõjukaks šoti tavamõistuse filosoofia. Pärast seda aga tekkis tohutu saksa filosoofia, saksa idealismi mõju. Minu meelest pole see kunagi lakanud. Prantslaste meelest tähendabki filosoofia Saksamaad. Olulisteks autoriteks on Hegel, Heidegger, Husserl.

Kuid teie oma filosoofid, näiteks Descartes, ei ole enam aktuaalsed?

See peab paika. Descartes’i stiil on palju lähem analüütilisele filosoofiale kui saksa idealistidele. Prantsusmaal on kontinentaalne filosoofia endiselt laialdaselt valdav, ehk isegi rohkem kui teistes maades. Sel võib olla sattumuslikke põhjusi: mõned inimesed, kes oleksid võinud ärgitada muutuse filosoofia tegemise viisis, surid noorelt sõja ajal.

Meil – inimrühmal, mina nende seas, kes otsustasid seisu muuta ja analüütilisele filosoofiale üle minna – ei õnnestunud muuta üldist olukorda. Meil oli õpilasi ning meil oli teatav mõju ning teatud paigus on analüütiline filosoofia hästi esindatud, kuid ta on siiski pisike vähemus. Analüütilist filosoofiat isegi ei õpetata ametlikult ülikoolides. On raske öelda, miks me ei olnud edukamad. Pascal Engel ütleks, et see on nii just sellepärast, et me asusime uurimisinstituutides. Me oleksime võinud olla mõjukamad, kui oleksime olnud ülikooliprofessorid. Ma ei tea, mil määral tal on õigus, sest me õpetame samuti, kuid on tõsi, et me oleme põhiliselt uurijad ja suhtleme palju rahvusvahelisel tasemel.

Kes on parajasti peamised kontinentaalsed staarid Prantsusmaal?

Inimesed kaebavad, et staaride aeg on möödas. See on tõsi. Meil küll on mõned inimesed, kes sarnanevad natuke 60. ja 70. aastate staaridega. Näiteks Alan Badiou, kuid ta ei ole Prantsusmaal eriline staar. Ta on staar põhiliselt Ühendriikides. Muide, nii oli ka Derridaga – ta oli välismaal palju mõjukam kui Prantsusmaal. 1960. aastate gurude mõju on endiselt väga tuntav. Deleuze, Foucault ja Lyotard lähevad inimestele tõeliselt korda.

Mis puutub filosoofiamaastikku, siis Prantsusmaal on filosoofia enamjaolt filosoofia ajalugu. Filosoofia on ajalooline distsipliin, kus uuritakse tekste ega käsitleta otseselt probleeme endid. Filosoofia ajalugu on ülikoolides hästi esindatud. Peale selle on poststrukturalistid, kes on endiselt väga mõjukad. Siis on väike ja aktiivne analüütiliste filosoofide rühm, kes hoiab eraldi. Nad on mõju saavutanud peamiselt läbi teiste distsipliinide nagu näiteks kognitiivteadus.

Need, kes on vaadelnud analüütilise ja kontinentaalse filosoofia eristust lähemalt, on kurtnud, et see ei ole eriti arusaadav. Ühest küljest on eristus geograafiline, kuid teiselt poolt stiililine ja ajalooline. Kas see eristus on teile kasulik?

Olen nõus, et kontinentaalne oli algselt geograafiline mõiste. Inimesed kasutasid geograafilist eristust ajaloolistel põhjustel, kuid enam pole see mõttekas. Paljud on protestinud analüütilise-kontinentaalse eristuse üle, kuna nende meelest puudub sel alus, olgu geograafiline või mingi muu. Ma ei arva, et neil on õigus. Minu meelest on olemas väga tugev ja oluline kontrast kahe filosoofia tüübi vahel, kuid see kontrast ei ole seotud teemade, küsimuste või objektidega. See puudutab rohkem filosoofia tegemise stiili. Kontrast on tegelikult nii suur, et ma eitan, et on olemas midagi, mida me saaksime nimetada „filosoofiaks”. Ma pean silmas, et filosoofial puudub olemus. Analüütilise ja kontinentaalse filosoofia mängureeglid on täiesti erinevad. Kontinentaalsed filosoofid või vähemalt need keda mina tean – Prantsuse omad, mis on võib-olla kõige hullem tõug, sest nad on omal kombel väga äärmuslikud – ja analüütilised filosoofid teevad tõepoolest eri asja. Ma ei arva, et tegu oleks sama distsipliiniga ning me ei peaks püüdma üksteisega suhelda.

Üks selle eristuse probleem on ka see, et analüütiline filosoofia ei ole sugugi ühtne. Ka see on väga heterogeenne, ja seda ka stiili osas.

See on tõepoolest heterogeenne. Kuid minu arvates ei ole erinevus stiilis. Mina arvan, et ainult stiili kaudu saabki analüütilist filosoofiat iseloomustada. Leidub näiteid, nagu Wittgenstein, mis valmistavad raskusi. On päris selge, et Wittgensteini stiil ei ole analüütiline. Stiili poolest on ta rohkem kontinentaalfilosoof, kuid ta on tegelikult erand, kuna ta on olnud väga mõjukas.

Analüütiline filosoofia on kooperatiivne ja kollektiivne ettevõtmine. Nad otsivad selgust ning see saavutatakse sisuliselt intersubjektiivse arutelu ja vastastikuse kriitika teel. Kontinentaalsed filosoofid niimoodi ei tööta.

Üks võimalus analüütilise filosoofia eristamiseks on öelda, et leiduvad teatud paradigmaatilised analüütilised filosoofid nagu Russell ja Wittgenstein ning analüütilised filosoofid kuuluvad sellesse ajaloolisse ahelasse. Ei loe mitte stiil, vaid põhjuslik-ajalooline pidevus selle traditsiooniga.

Pidevus on tõepoolest olemas. Inimesed püüavad teha filosoofiat suurte meistrite eeskujul. Kuid leidub mitmesuguseid teemasid ja seisukohad on palju muutunud. See, mis ei muutu, on üldine stiil: endiselt otsitakse selgust, argumenteeritakse seisukohtade poolt, tegeletakse probleemidega, arutletakse teiste seisukohtade üle. See on väga iseloomulik.

Kas teie meelest on kontinentaalsete filosoofide stiili hämarus ja tihkus sihilik?

Jah. Ma räägin Prantsuse filosoofidest. Võib-olla teiste kontinentaalsete filosoofide kohta see ei käi. Nad võtavad filosoofiat kui kirjandusžanri, kui kunstivormi. Kuuekümnendatel rääkisid nad Teooriast ning võtsid seda kunstivormina. Mis puutub kunsti, siis selle puhul on mitme tõlgendustaseme olemasolu kvaliteedimärgiks, see ei tohiks olla liiga läbipaistev. Kuid mis puutub analüütilisse filosoofiasse, siis on lugu vastupidine – tuleb olla nii selge kui võimalik ning õige tõlgendus tuleb esile tuua. Kontinentaalsed filosoofid soovivad olla sügavad selles mõttes, et nad taotlevad teatavat läbipaistmatust. Nad püüavad teha nii, et nende öeldule oleks raske anda ühte õiget tõlgendust.

Te olite Euroopa analüütilise filosoofia seltsi esimene president varastel üheksakümnendatel. Milline oli selle seltsi eesmärk ning kas ta on teie arvates selle saavutanud?

Selts loodi 1990. aastal ning üheks liikumapanevaks jõuks oli Kevin Mulligan. Eesmärk oli järgmine: kontinentaalses Euroopas – Saksamaal, Itaalias, Hispaanias ning paljudes teistes maades oli analüütilisi filosoofe, kuid nad ei tundnud üksteist. Nad olid kõik väga isoleeritud – neil oli kontakte analüütiliste filosoofidega USAs või Ühendkuningriigis, kuid nad ei tundnud üksteist isegi siis, kui nad tegelesid täpselt sama asjaga. Euroopa seltsi mõtteks oli seega lasta kõigil neil inimestel, kes olid oma koduriigis vähemuses, kokku saada ning üksteisega suhelda, luua laiem kogukond Euroopa tasandil. Järgnevatel aastatel loodi analüütilise filosoofia seltsid mitmetes riikides. Ma leian, et Euroopa selts ei ole enam nii oluline, kuna enamjaolt toimub kõik rahvuslikes seltsides ning inimesed tunnevad nüüd üksteist Euroopa tasandil niikuinii.

Milliseid filosoofilisi probleeme olete oma karjääri jooksul püüdnud põhiliselt lahendada?

Olen tegelenud kahe peamise teemaga. Üks puudutab keelt ning keskendub konteksti rollile tähendusloomes. Keelt on käsitletud kahel põhilisel viisil: kui reeglite formaalset süsteemi, mis võimaldab tähendust kodeerida, ning kui tegevust, eluvormi ja interaktsiooni. Ma olen püüdnud neid kaht lähenemist võrrelda, lahendada probleeme, heites valgust ühele vaatele teise abil.

Teine ja ehk olulisem suundumus minu mõtlemises on vaimne indeksilisus. See on arusaam, et see viis, kuidas mõtleme objektidest, sõltub väga palju meie vaatevinklist. Mõlemas valdkonnas on mu arutlus keskendatud sellele, mis võimaldab mõttel ja keelel maailma esitada. Ma arendan ideed, mille võib leida Ameerika filosoofilt Peirce’lt, et tänu teatud kontekstuaalsetele suhetele objektidega oleme võimelised nendest mõtlema.

Keelefilosoofilised küsimused on muutunud äärmiselt erialaseks ja abstraktseks. Kas neil on ka laiem tähtsus kultuurile, teadusele ja ühiskonnale?

Üldjoontes on tõsi, et analüütilised filosoofid tegelevad palju vähem üldiste ühiskondlike küsimustega kui kontinentaalsed filosoofid. Mõistagi on keelefilosoofide tööd äärmiselt olulised teadusele, eriti keeleteadusele, mis on rajatud ideedele, mille algselt esitasid filosoofid.

Keelefilosoofia võib pakkuda ka ühiskonda huvitavaid rakendusi. Näiteks toimuvad paljudes riikides vaidlused samasooliste abielu üle. Mitmel keelefilosoofil on palutud vastata sellistele küsimustele nagu „kas abielu on definitsiooni järgi midagi sellist, mis hõlmab meest ja naist?” See on sõna „abielu” tähenduse mõisteanalüüs. Paljudel juhtudel on filosoofe palutud isegi kohtusaali nendes vaidlustes osalema.