Väemõte

Margus Ott

Vägi jõuab alati kätte, kujustub, toodab kujusid 1. Vägi ja muundus„Vägi” on tihedalt seotud muundumise ja uuendustega. Kuidas mõtelda uute ja keerukamate olemisviiside tekkest? Mõtelgem kõigepealt loomingulistele momentidele omaenda kogemuses –olgu tegemist luuletuse või muusikapala kirjutamisega või hoopis mõne varjatuma ja igapäevasema leidurlusega. Sageli käib asi niimoodi, et meil on mingi aimdus, ähmane idee, alge või idu, mis tundub paljulubav. Seejärel arendame vähehaaval selle aimduse või alge välja, nii et see omandab mingisuguse kuju (olgu silmatorkavama või varjatuma taiesena).See võib juhtuda kiiremini või aeglasemalt, sirgjoonelisemalt või käänulisemalt, aga üldjoontes on esmalt tegemist sulanduva olekuga, kus on olemas mingid pakitsevad liigendused, mis aga esialgu läbistavad üksteist. Seejärel me voldime või pakime need liigendused lahti, nii et need on eritletult üksteise kõrval. Looming oleks seega kirjeldatav liikumisena läbistuvalt kõrvutuvale. Läbistuvat ehk sulanduvat faasi nimetan ma „väesoluks” (nt luuleline idee) ning kõrvutuvat ehk valmistehtu faasi „käesoluks” (nt valmis luuletus). Väesoleva kättetoomine mõjutab muidugi ka algideed ennast. Tüüpiline kogemus loomisprotsessis on see, et taies hakkab n-ö oma elu elama, meid inspireerima, nii et teinekord võib see, mis välja tuli, olla hoopis midagi muud kui see, mida me kavandasime. „Vägi” ongi nüüd selline tagasisidestatud liikumine väes- ja käesolu vahel.

Samasugustes terminites saab väest rääkida ka bioloogilise „loomingu” puhul, kus isendi arengus ehk ontogeneesis liigutakse vähem eristatult eristunumale, olgu ainurakse pooldumises, kus organismi lihtsalt topeldatakse, läbi mitme faasi kuni kahe iseseisva organismi moodustumiseni, või hulkraksete embrüogeneesis, kus keerukama kättejõudmisprotsessi käigus organism n-ö lahti volditakse. Oleks eksitav võrrelda seda geeniprogrammi mehaanilise teostamisega. Geenid on siin pigem nagu konspekt, nagu visand, kust järele vaadata, et jutt rappa ei läheks ning et organism saaks välja arendada oma „jutu”, oma keeruka ja liigendusterohke keha. Selline areng tehakse läbi „esimeses isikus” ja eriti selle algetappides suudavad hulkraksed end väga suurel määral reguleerida, tulles toime hälvete ja väliste sekkumistega; embrüo osi saab kaunis suurel määral ümber tõsta, ilma et see häiriks isendi normaalset arengut. Elusorganism võib reguleerida end palju suuremal määral kui ükski arvutiprogramm; ta oskab seada „sisemisi” eesmärke.
Samasugust väge ehk liikumist läbistuvalt kõrvutuvamale, väljaarendatumale, saab täheldada ka liikide ja universumi arengus ehk fülo- ja kosmogeneesis. Niimoodi võib kirjeldada üleüldiselt keerukamate üksuste tekkimist universumis. Selline kirjeldus on ühine nii Suure Paugu teaduslikule teooriale kui ka paljudele traditsioonilistele maailma loomise müütidele, mis käivad järkjärguliste eristumiste kaudu (näiteks: lüüakse lahku maa ja taevas, maa peal maismaa ja vesi, maismaal luuakse geomorfsed struktuurid jne). See on müütiline vaste sellele loole, kuidas riburada pidi kalgenduvad välja ja eristuvad kvargid, nukleonid, aatomid, molekulid … Sellises kosmilises loometegevuses tekib järjest keerukamaid, rohkemate kehatasanditega üksusi, kuni elusolendite ja inimesteni välja. Ja põhimõtteliselt iga sellist üksust saab kirjeldada sulanduva väesolu kättejõudmisena kõrvutuvateks struktuurideks.

2. Isedus
Siin on aga üks oluline moment. Kosmogeneesist rääkides kujutleme me seda välispidise protsessina, nõnda nagu näeme seda illustratiivsetelt piltidelt või videotelt,1 kus geneesi ajateljel järgnevad üksteisele kvargid, aatomid, tähed jne. Sellise kujutamise puhul jääb aga vältimatult välja midagi väga olulist – mina ise ehk üldistatumalt „seespidine” kogemus (kui lubate sellist liiast väljendit). Harilikult seda seletatakse niimoodi, et seoses inimlaste ilmumisena mõni miljon aastat tagasi „tekkis” teadvus. Selles viisis, kuidas olendid ennast teadvustavad, on kahtlemata toimunud teisendusi, näiteks seoses tööriistade kasutuselevõtu ja keele tekkimisega. Tundub aga võimatu pidada neid teisendusi tekkimiseks absoluutses mõttes: inimese enesekohasus on teistsugune kui loomal, kuid tundub veider seepärast eitada igasuguse enesekohasuse olemasolu loomadel. Või mis tahes elusolenditel. Elusolend ilmselgelt ei ole lihtsalt osade ükskõikne kuhi, vaid ka kõige lihtsama elusolendi kehaosadel on üksteisega pistmist. See „pistmine” ehk üksteiseläbistamine on olendi isedus, enesekohasus.
Siit võib veel ühe sammu edasi minna. Mis tahes üksuse, nt molekuli või aatomi osad pole samuti lihtsalt ükskõikselt üksteise kõrval, väliselt ühendatuna, vaid nad ilmselgelt moodustavad mingisuguse teoüksuse, neil on samuti üksteisega „pistmist” ehk nad läbistavad üksteist.

See läbistuvus või läbivaatus on see, misläbi isend on lõimitud, kokku tõmmatud teoüksuseks. Sellele näib viitavat ka asjaolu, et sellised üksused ei moodusta pidevuslikku jada, vaid katkestusliku (nt diskreetselt eristatud keemilised elemendid või ühendid), kusjuures kõik need hoiavad teatud määral oma kuju. Nad on teataval moel liigendatud ja ühte lõimitud.
Niimoodi võiks ütelda, et enesekohasus absoluutses mõttes ei tekigi kunagi, vaid on alati olemas olnud, ning kõikide evolutsiooni ja keerustumise käigus tekkinud isendite enesekohasused on selle teisendused. Need enesekohasuse teisendused käivad üheskoos nii kehade keerustumisega (sellega, et aja jooksul tuleb juurde keerukamaid isendeid, kelles on rohkem organiseerumistasandeid, nt kvargid-tuumad-aatomid-molekulid-rakud jne) kui ka isenditevaheliste läbikäimisviiside rohkenemisega. Vähe sellest, et energia ja liikumine ei teki ega kao, vaid ainult muunduvad ühest olekust teise, ka enesekohasus ei teki ega hävi, vaid ainult muundub ühest olekust teise.2

3. Ajalisus. Eristumine ja lõimimine. Evolutsioon.  Viivitus. Laiendamine.
Kui tulla tagasi kättejõudmisprotsessi juurde (olgu selleks luuletuse kirjutamine või seemnest tamme kasvamine), siis näeme, et see on olemuslikult ajaline, kestuslik protsess. Aeg on siin reaalne ses mõttes, et selle käigus tehakse midagi reaalselt uut. Ja kui kõrvalt vaadates võib tammetõru areng ja tamme kasv paista pelgalt olemasoleva kordamisena (tammesid on enne seda tõru juba olnud  miljoneid), siis pangem ennast areneva tõru enese seisukohale! Kujutlegem ennast tammetõruks – kuidas on välja arendada väesolevaid liigendusi, kuidas lahti voltida end tammeks! Iga tõru teeb seda esimest korda ja see nõuab ehtsat loomingut.
Ajal ehk kestusel on kaks aspekti: ühest küljest nõuab see eristumist (et järgmine hetk eristuks praegusest) ning teisest küljest lõimimist (et järgmises hetkes oleks mingil moel alles hoitud eelmine). Kui järgmine hetk eelmisest kuidagi ei eristuks, siis poleks muidugi ka mingit aega ega kestust – see on ilmselge. Võib-olla on esmapilgul aga raskem taibata seda, et aega ja kestust poleks ka juhul, kui puuduks lõimimine, s.t kui eelmine hetk poleks järgmisega mingil moel ühte lõimitud. Kui nimetasime isendlikkuse alusena seda, et tema osadel on justkui ruumiliselt üksteisega pistmist ja need läbistavad üksteist, siis hoolikamalt mõeldes näeme, et see realiseerub tegelikult ajas, ajaliste protsesside lõimitusena. Ja selle juures ongi kõige fundamentaalsem see: kui järgmisel hetkel oleks eelmine hetk radikaalselt kadunud, siis see ei saaks olla „järgmine”. „Järgmine” võib miski alati olla millegi (s.t eelneva) suhtes – see aga eeldab selle eelneva mingil moel alleshoidmist. Aja ehk kestuse aluseks on ontoloogiline mälu, mis n-ö tõmbab ajahetked üksteisesse kokku. Ilma selleta poleks mingit kestmist, eristumist, uuenemist ega isedust.3
Vägi on niisiis eristumise ja lõimimise mehhanism. Loomuldasa see jõuab kätte üha eristunumate üksuste või isenditena, mis on lõimitud järjest kõrgemal tasandil, s.t tekkinud isendite kehas on rohkem liigendusi ja hierarhiatasandeid (kvark, nukleon, aatom, molekul, rakk jne) ning rööpselt on ka erinevate isendite hulk järjest suurem. Esialgne keerustumine Suure Paugu järel võib paista temperatuuri alanemise lihtsa tagajärjena, nii et said eristuda klombid, mis enne olid laiali kistud. Tuleb aga silmas pidada, et esialgu on nii isendi kehatasandid kui ka „ise” ja „teine” ühte sulanud, nagu ka aktiivsus ja passiivsus jms. Siin tuleb lahti ütelda makroskoopilise maailma harjumustest, kus on „asjad”, mis „teevad” midagi ning lävivad „teiste” asjadega. Esialgu asja ja tegevuse ning ühe ja teise asja eristus sulandub ning vägi pole rohkem ühe üksuse „sees” kui üksuste „vahel”. Vägi on see liitekoht, mille varal ühele poole moodustuvad “sisemused” ja teisele poole lävimised selliste „sisemuste” vahel. Keerustumise käigus saavad need piirid aredamaks.
Selle käigus muutuvad kehad keerukamaks ja nende lävimisviisid mitmekesisemaks. Ühtlasi kujuneb ulatuslikumaks ka nende ajaline horisont ehk kokkutõmme. See tähendab, et tekivad viivituskohad. See on korrelatsioonis tähenduslike olekute hulgaga, milleks üksus või isend on võimeline. Näiteks süsinikuaatom on võimeline suureks hulgaks erinevateks olekuteks ja lävimisteks teiste aatomitega, kvargi lävimised teiste kvarkidega on aga palju vähem eristunud.
Vägi väljendub keerukamas süsteemis vabamalt ja paremini, kuna ta on vähem seotud toodetud kujude külge ning tuleb puhtamalt välja kui eristumise-lõimimise mehhanism. Teisisõnu, liikumine väes- ja käesolu vahel annab järjest olulisemaid tagajärgi, uuendusi. Aga ometi on see vägi ikkagi kanaliseeritud piki isendi ontoloogilist soonestikku (hiina keeles li 理) ehk tema „loomust” (xing 性). Need annavad rajad isendi kättejõudmise vungile ehk hingusele (qi 氣).4 Isendi loomus ja sellesse kätketud soonestik ühest küljest võimaldavad väe avaldumist, aga teisest küljest ka piiravad seda. Niimoodi nad enamjaolt kordavad just nimelt sellele isendile iseloomulikku kehakuju ja lävimisviise ümbrusega, standardiseerunud „sise-” ja „välispoliitikat”. Alati on siin küll mingi lõtk ja mida keerukam isend, seda suurem. Näiteks elusolenditele on kriitiliselt tähtis, kui paindlikud nad on ja kui hästi nad kohanevad muutunud oludega (keskkond, teised agendid ümbruses). Nii et ühest küljest vägi oma eristumise ja lõimimise (hoog-mälulise) mehhanismi tõttu kaldub loomuldasa keerustuma ja uuenema, aga teisest küljest kalduvad sellise keerustumise produktid kordama oma ükskord saavutatud vormi.5 Olgu teiste olenditega kuidas on (meie galaktikas või mujal), aga vähemasti inimene, tundub, saab ise seda keerustumisprotsessi edasi viia (kultuurilises ja tehnilises ajaloos), n-ö kasvatada või vabastada oma väge. Selles mõttes saab vähemasti inimese puhul oluliseks loomuse laiendamine.

4. Ühiskond, indiviid, tehnika
Kõneleme sellest väevabastusest kolmes aspektis: ühiskond, indiviid ja tehnika.
Ühiskondlikult tuleb väe vabastamisel korraga silmas pidada väga mitmesuguseid aspekte ja parameetreid. Esiteks on iga ühiskond mitmekesine, hõlmates väga mitmesuguseid isikuid, oskusi, ea- ja huvigruppe. See põhjustab mõistagi suuri küsimusi, kuidas kõiki neid sobitada, vahendada ja mahendada. Tekib ka suuremat laadi dilemmasid: millises vahekorras peaksid olema näiteks pärimus ja uuendus, võrdsus ja erisused, hool ja võitlus jne. Neid probleeme ei saa ära lahendada. Nimetatud paarides on mõlemad liikmed olulised aspektid ning ei saa olla mingit meetodit või valemit, mille järgi neid püsivalt, üks kord ja lõplikult vahekorda seada. Nende vahekord on alati paigast ära, alati on kas üks või teine ülekaalus, eri kontekstis eri inimeste puhul eri valdkonnis on neil erinev tähtsus ja mõju jne.6 Ei ole kindlat menetlust, millega saaks neid asju järjest paremaks teha – ehkki väemõte võib-olla saaks anda mingit laadi orientiiri. See on aga orientiir, mis nõuab vältimatult alati leiutamist, katsetamist, eksimist, parandamist. Siin ei saa ka tugineda üksnes spetsialistide arvamustele, kuna nende eriteadmised liiguvad kindla aksiomaatika sees ning nende rakendamine muutuvale ühiskondlikule tegemisele pole kunagi probleemivaba.
Võib-olla peamine on siin see, et ühiskonna osalised oleksid üksteisega kontaktis ning et sellest võrsuks sünteese, mille käigus võetaks üha peenemalt ja nüansseeritumalt arvesse ühiskondlikku tegelikkust. Ja omaette probleem on seegi, kuidas aktsepteerida sedasama fakti, et pole üheseid ja lihtsaid lahendusi ega võluvitsa. Paljud poliittehnoloogilised abinõud töötavad sellele vastu (poliitreklaam) ja just nimelt lihtsustavad probleeme. Õigupoolest pole neis lihtsustustes midagi katki, juhul kui tegu on kokkuvõttega läbimõeldumast programmist. On loomulik, et oma ideid tuleb ja saab esitada mitmel väljaarenduse või kontsentreerituse astmetel. Vahel polegi aga tihenduse taga midagi ja see osutub pelgaks pildiks ja sildiks. Tuleb igatahes püüda sinnapoole, et poliitloosungite tasandi taga oleks ka läbimõeldumad ja vastutustundlikud visioonid.
Igal juhul on siin jällegi oluline ajalisus, kuidas inimeste ja ühingute omavahelises dialoogis ja diskussioonis tekib midagi uut.7 Oluline on seejuures moodustada gruppe, mis mitte ei kahandaks meie individuaalsust (homogeenses massis), vaid mis seda võimendaksid. Sellisele iseorganiseerumisele tuleb aktiivselt luua soodsaid tingimusi, mis nõuavad muu hulgas mitmesuguse (varandusliku, piirkondliku, rassilise) ebavõrdsuse mahendamist ja eelarvamuste muutmist kontaktijärgseks järelarvamuseks.
Individuaalselt saab väge vabastada näiteks oskuste ja teadmiste omandamisega, nii et saame võimsamaks, peenemaks, autonoomsemaks jne, ehk mitmesuguse loomingutegevusega, mis hõlmab nii kitsas mõttes kunstilist, teaduslikku, filosoofilist loometegevust, aga ka sportimist (oma kehalise võimekuse arendamist) ja mitmesuguseid varjatumaid ja igapäevasemaid taidurlusi.
Individuaalse väekunsti puhul toon välja kaks suurt laadi, mida ma nimetan armastuseks ja meele-märkuseks, see tähendab vastavalt teisel ja endal ollalaskmist. See ollalaskmine ei tähenda ükskõiksust, eemaletõmbumist, käegalöömist vms, vaid see on, vastupidi, kontemplatsioon, püsimine teise/enda juures, nii et aegamööda tulevad välja tema/minu enda peenemad nüansid, me isedus teispool liigkiireid arvamusi, pilte, ettekujutusi. Armastus selles mõttes pole allutav, ärakasutav ega rakendav, vaid see tähendab seda, et teine on väärtuslik tema endana. See on muidugi natuke riskantne sõnakasutus, kuna selle termini lähtekoht on romantilise alatooniga. Antud juhul pole see siiski oluline ning kirjeldab ka suhet sõprade või lugupeetavaga jne. Meele-märkus tähendab pöördumist iseenda poole, oma meele märkamist: kui harilikult psüühika sihib väliseid eesmärke ning teadvus ehk meelemärkus on siin lihtsalt eeldus, siis meele-märkus on aktiivselt ja eksplitsiitselt suunatud teadvuse poole, märgates meelt. Meelemärkus on igas meie aktis olemas, ja meele-märkus lihtsalt toob selle välja. Selline meele jälgimine vabastab meele klompidest, rohmakatest mõtetest, toorsoovidest jne ehk kõige üldisemalt: jämedatest kujudest – samamoodi nagu armastus (siinses üldises tähenduses) vabastab teise-suhte piltide, kujude, arvamuste jne ainuvalitsuse alt.
Meele-märkus ja armastus viivad nüüd mingis mõttes isendliku viivituse maksimumini, täieliku peatumiseni, nii et isendi jõud ei pöördu välja, vaid enda sisse (olgu kitsas mõttes „enda” või tema ja mõne paarilise lävikonda). Teisest küljest tähendab see kõige mitmekesisemat, adekvaatsemat ja kiiremat reageerimist ümbritsevale. Kui oled „endast” vaba, s.t oma minapildist tühi, siis kajad kõige täpsemini vastu sellele, mis su pihta „koputab”.
Neid kaht vormi, meele-märkust ja armastust, võib tuvastada kõikides individuaalse praktika vormides, rõhuasetusega kas teistel või endal – kusjuures need kaks on teineteisest lahutamatud. Meele-märkuses nüansseerunud meel on altim vastu võtma teist tema endana, nägema tema peenemaid iseärasusi ja isikupära; ning teisipidi teise armastamine (siinses minatus ja üleüldises mõttes) puhastab ka armastaja meelt.
Kolmas inimese väe vabastamise aspekt, millest ma tahtsin kõnelda, on tehnika. Tehnika on inimesele loomulik ja loomuomane. Õigupoolest inimene saabki inimeseks tehnika ja tööriistade kaudu ja abil, nii et need on juba inimese mõistesse sisse kirjutatud. „Inimene” pole ainult bioloogiline üksus Homo sapiens ning ta ei piirdu ei oma nahaga ega ka kitsas mõttes ühiskondliku kehandiga, vaid tema külge on liidetud juba samuti kõik tehnilised vahendid, ümbruse (tehniline) vahendamine kui selline. Tehnika pole võõrandav, vaid inimene on algusest peale „enda” suhtes (tehnilisel) distantsil. Samuti on inimkonna keerustumine olnud tihedalt seotud tehnilise keerustumisega.
Tehnilise vahendustöö juures tasub mainida esiteks ülekannet (ajas ja ruumis: mälutehnikad, planeerimisviisid ning transporditehnikad ja kommunikatsioonivahendid) ja teiseks muundust (nt tööstuses või ka hariduses). Tehnilised vahendid on üha eristunumad ja mitmekesisemad ning võimaldavad järjest ulatuslikumaid aegruumilisi kokkutõmbeid: ruumilise transpordi areng võimaldab kiiremini ja rohkematele liikumist ühest paigast teise, nii et ruum tõmbub kokku, saab kiiremini läbitavaks; mälutehnikad lubavad kogutud informatsiooni tõhusamalt ja suuremates kogustes kasutada ja töödelda; planeerimisabivahendid tulevikku ette näha (ka aeg tõmbub kokku) jne. See tähendab, et inimene on järjest autonoomsem ja jõulisem ning selles mõttes vägi mingil määral vabaneb: kättetoomisviise tuleb juurde, avanevad peenemad nüansid.

5. Ikoon
Eeskätt just tehnika puhul tuleb aga välja probleem kogu „arenguga”. Igasugune areng on ekstensiivne ja ekspansiivne, nii et sellele peaks põhimõtteliselt millalgi piir ette tulema. Tehnilise progressi (keerustumise) puhul saab osutada maavarade ja muude ressursside ammendumisele, keskkonnareostusele, kliimamuutusele jne (rääkimata nendega kaasnevatest ühiskondlikest ja poliitilistest mullistustest), mis on kõik selle arengu kaasnähtused ning võivad arengu ja keerustumise peatada ja isegi kataklüsmiliselt tagasi paisata. Alternatiivina on võimalik elusorganismide ja inimese tekkimisega võrreldav järgmine suur keerukushüpe, mida ei saa praegu kuidagi ette kujutada. Tundub kahtlane, kas sel uuel keerukustasandil keerustumise ja arengu immanentset enesehävituslikkust päriselt ikka ära kaotada saab.
Muidugi tuleb kõike seda arvesse võtta ning püüelda selle poole, et tehniline areng oleks võimalikult kestlik (või pigem võimalikult vähe mittekestlik), et see võtaks arvesse ühiskondlikku õiglust ja individuaalset vastutustunnet jne. See äärmiselt oluline asi pole aga ometi viimselt oluline. Siin on korraga kaks aspekti. Ühiskondliku, individuaalse ja tehnilise keerustumise käigus me võime tõepoolest ütelda, et vägi tuleb suhteliselt vabamalt välja, et vägi kui eristumise ja lõimimise masinavärk toimib paremini (kui toimib). Teispool neid kunatisi keerustusjärke, kunatisi kujusid on aga oluline näha just nimelt väge ennast kui puhast muundumist, puhast eristumist ja lõimimist. See toimib alati, absoluutselt ja täielikult ning selle puhul ei pea ootama paradiise ega kartma kollapseid. Ühesõnaga, ühtaegu on vaja teha elu jõudumööda suhteliselt paremaks nii ühiskondlikult, individuaalselt kui tehniliselt, et vägi tuleks vabamalt välja. Ja samal ajal tuleb taibata seda, kuidas vägi on juba igas silmapilgus teostunud absoluutselt ja täiuslikult, see aga tähendab pilku teispoole kujusid või läbi kujude. See on see, kui maailm (inimene, ühiskond, tehnika, loodus) toimib ikoonina, mis kujutab kujutamatut, vabastab väge ja jõude. Muidugi tuleb siin otsekohe ja lahutamatult mängu see, et iga ikoon esineb vältimatult ka iidolina, ahistavana, represseerivana. Seda ambivalentsust ei saa ära kaotada. Ei saa luua mingit puhast religiooni, mingit ideaalset praktikat või väekunsti. Vägi jõuab alati kätte, kujustub, toodab kujusid. Vägi nii loob kui ka purustab.

1 Nt „History of Universe in 10 minutes”, https://www.youtube.com/watch?v=-Ip5BAEfZuA.

2 Filosoofia ajaloos on näiteks Leibniz esinenud seda sorti seisukohaga.

3 Vt Gilles Deleuze, Erinevus ja kordus. Ilmamaa, Tartu 2014, 2. peatükk.

4 Need mõisted viitavad Hiina Songi ajastu (960–1271) „kulgemisõpetusele”. Ma ei saa neid siinkohal pikemalt avada; soovijaile võin esialgu jagada neil teemadel peetud loengute konspekte. Mõningaid olulisi väemõtte aspekte on hõlpsamgi avada hiina filosoofia terminites.

5 Vt Henri Bergson, Loov evolutsioon, Ilmamaa, Tartu 2005.

6 Pärimuse ja uuenduse kohta olen pisut arutlenud blogis, vt „Võrdõiguslikust abielust” http://vabakond.blogspot.com/2014/06/vordoiguslikust-abielust.html (10. VI 2014).

7 Vt Hõiva!, Vikerkaar 2012, nr 6, lk 45–58.