Töötamine väikeses valdkonnas on suitsiidne

LEA LARIN

Ajaloo instituudi arheobioloogid jäid teist aastat rahastusest ilma.Lembi Lõugas on Tallinna ülikooli ajaloo instituudi vanemteadur, kes on kaitsnud Tartu ülikoolis doktorikraadi paleozooloogina ja töötab ajaloo instituudis arheobioloogina. Teadusrahastussüsteem jättis Lõugase uurimisrühma sel aastal rahastuseta – ilma institutsionaalse uurimistoetuseta (IUT). Ning ka personaalseid uurimistoetusi (PUT), mis oleksid olukorda leevendanud, ei tulnud sel aastal Tallinna ülikooli ühtegi. Nii jäi ajaloo instituudis terve osakonna jagu, kümme inimest, palgarahata.2015. aastaks taotles Lõugase uurimisrühm taas uurimistoetust, kuid vastus – ametlikult avaldatakse tulemused küll alles 1. septembril, kuid eelotsused on asutustele teatavaks tehtud – on taas eitav.

Millega tegeleb arheobioloogia?
Lembi Lõugas: Tänapäeval võitleme kliimamuutuste vastu, kuid kliima on ju kogu aeg muutunud, on liike välja surnud, on juurde tulnud, globaliseerumine on lisanud võõrliikide probleemi. Mineviku unikaalne informatsioon on tähtis, küsimus on selles, kui palju suudame seda koostöös ökoloogide ja paleoteadlastega pakkuda. Mitte see ei ole oluline, et meil on mingisugune loomaluu ürgsest minevikust, vaid kogu info, mis sellega kaasneb – milline oli keskkond, missugused muutused selles aja jooksul toimusid. Samuti on meie töö seotud sellega, kuidas inimene minevikus keskkonnaressursse tarbis.
Kui arvestada, kui palju informatsiooni me tänapäeval oma elukeskkonnast ja näiteks toitumisest teame, ning mõelda, et meil on võimalik ka mitme tuhande aasta tagusest ajast sama pilt saada, siis see on tohutult huvitav võrdlusandmestik.
Seda laadi uurimistöö hõlmab mitut eriala: meie uurimisrühmas on bioloogia, keemia ja arheoloogia taustaga inimesi. Kuid kui kirjutada rahataotlusprojekt, mis kõiki neid inimesi kaasab, siis toob see kaasa kriitika, et projekt on laialivalguv, et tegu ei ole case-study’ga (ee juhtumianalüüs – toim). Teadlasi harjutatakse üha uurimist suunama ühele kindlale teemale. Kui esitada laiem projekt, siis öeldakse, et ei ole fookust. Ei saa eeldada, et üks inimene oleks tippteadlane kõigis neis nimetatud valdkondades, aga siin annab eelise see, et orienteerud neis kõigis ning suudad kombineerida vastavaid meetodeid ja teavet.

Teadus on muudetud projektipõhiseks. Kas rahastamissüsteem soosib teatud tüüpi teadustööd, mis ei loo ega tee suurt hüpet? Ei uuri tundmatut, sest seda sa ei saa ette ennustada ega detailselt kirjeldada.
Jah, konkreetse hüpoteesi püstitanud projektile on lihtsam toetust saada. Praeguste personaalsete uurimistoetuste puhul on projektipõhisus loogiline – võtad ühe suuna ja püüad tõestada, kuid institutsionaalsed uurimistoetused on mõeldud justkui laiematele teemadele. Eksperdikomisjon tõdes isegi, et välisretsensendid võtavad IUTide taotlusi ikka kui projekte, kuigi neile on selgitatud, et IUTi taotlus on pigem teemakeskne ja võibki olla üldisem.
Ka hindamisnõuded on sellised, et hinnatakse eesmärke, hüpoteese, meetodeid – see on projektipõhine lähenemine. Muidugi on projekte lihtsam hinnata kui teemasid. Tegelikult ei olegi arusaadav, mida teadusteema all siis silmas peetakse. Ega Eesti teadusagentuurilt (ETAg) ei ole ka taotlejani jõudnud selgeid juhtnööre. Ühel infopäeval jäigi kõlama, et ei ole täit selgust, mis vahe on projektil ja teemal.
Uurimisteemad on vaja siduda riiklike arengukavadega. Lugesin neid arengukavasid, mis puudutavad teadust ja innovatsiooni aastani 2013, mitu protsenti SKTst peaks minema teadusele. Eestis selleni ei jõutud.

Mida arvad teadusrahastussüsteemist tervikuna?
Ma olen olnud paaril aastal sihtfinantseeritavate teadusteemade humanitaar- ja sotsiaalpaneelis arheoloogiaeksperdina. Praegune teemade kaupa raha jagamise süsteem on paljus kinni retsensentides. Ühel teemal on vähemalt kaks retsensenti ning muidugi võib öelda, et on palju subjektiivsust. Peale selle siis veel see, mis pärast toimub, kui hakatakse sarnaste projektidega mängima, et keda panna – kui on ühesugused hinded – järjekorras natukene kõrgemale ja keda madalamale. Sealgi on subjektiivust. Kõige raskem on valdkondadevaheliste ehk interdistsiplinaarsete projektidega. Kui näiteks retsensent ajaloo alal peab otsustama, kas anda pisut kõrgem hinne ajaloo teemale, milles ta ka ise on pädev, või teemale, milles on kombineeritud teiste valdkondade meetodeid ja seega asi mõnevõrra segasem, tulemuste saamine nende kaudu küsitavam, siis pole kahtlust, kummale poole kaalukauss langeb. Ometi on sellesarnane hindamissüsteem paljudes Euroopa maades kasutusel.
Kriitikat on kõlanud ka teaduspublikatsioonide süsteemi kohta. Seda üritatakse järjepidevalt täiendada ja teadlastele vastuvõetavamaks teha. Selle aasta retsensiooniga tuli kaasa, et rahastuse taotleja taset hinnatakse selle järgi, mitmes autor ta ühisartikli autorite nimekirjas on. See tuli küll üllatusena, kuna keegi ei ole teinud analüüsi selle kohta, milline roll ühel või teisel autoril artikli kirjutamisel või tulemuste saavutamisel on olnud. Ka taotluste hindamisjuhendis ei ole sellist kriteeriumi välja toodud. Jällegi viitan siin subjektiivsusele, justkui oligi vaja hinnet allapoole viia. Vastusena publikatsioonide süsteemi kriitikale on öeldud, et töötage parem meetod välja, kuidas raha jagada. Praegune IUT-süsteem jagab ju aastast aastasse sama suurt rahasummat. Eesmärk on muidugi see, et tugevad teemad saaksid hästi rahastatud, mis tähendab paratamatult seda, et teatud hulk jääb välja. Küsimus ei ole selles, et need, kes välja jäävad, oleksid nõrgad. Küsimus on pigem selles, et puudub puhver.
Hea küll, riik tahab oma rahaga hästi tugevat teadust toetada, kuigi neil tugevatel on potentsiaal saada välisrahastust, ja kas või ettevõtetestki, kuivõrd selline soov on, et ettevõtetest tuleks osa rahast teadusele rakendusprojektide kaudu. Siis tekib küsimus, kas ei teki tipus topeltrahastust suurtele projektidele, mis tekkisid alul välisinvestorite raha toel. Miks peaks need maksumaksja Eesti teadusele suunatud rahast nüüd suure tüki endale võtma ning spetsiifilisemad väikesed teadusharud ilma jääma?
Kellelgi ei saa olla midagi selle vastu, et tippe hästi rahastatakse, kui see on vajalik ja põhjendatud. Tore on jätta Euroopale ja maailmale mulje, et Eestis tehaksegi ainult tippteadust ning muu käib mõiste „kultuur” alla.
Teadusrahastussüsteem nõuab vahearuandeid, kogu aeg pean eraldi tõestama, et teen tööd ja pean ette ennustama, et ma teen ikka veel kõvemini tööd. Kas seda peab ikka nii suures mahus tõestama? Lisandub vajadus kõiki neid aruandeid menetleda, paratamatult ongi kerkinud küsimus, kui palju teadusagentuuri ülalpidamine riigile maksma läheb ja kas administreerimiselt saaks näiteks kokku hoida ja raha teaduse tegemisele suunata.
Nii on tekkinud veel üks bürokraatlik vaheetapp. Tegelikult võiksid ülikoolid ise otsustada, millist teadussuunda arendada ning aruannetega tegelda, mida nad muu hulgas teevadki.

Peale institutsionaalsest toetusest ilmajäämise ei saanud te ju ka personaalset uurimistoetust.
Sel aastal ei tulnud Tallinna ülikooli ühtegi personaalset uurimistoetust. PUTide konkurents oli tohutult tihe, kuna hulk teadlasi jäi IUTide rahastusest ilma, mis tähendab seda, nagu ka eksperdikomisjon nentis, et tegelikult jäid väga tugevatest projektidest rahastuseta pooled.
Kui eeldada, et pingerea moodustamine oli objektiivne ja me konkureerisime oma tasemelt sarnase tasemega projektidega, ehk sai keegi seal kusagilt mõne punktikese juurde, loomulikult sattus ta siis pingereas ettepoole. Selline see konkurentsitiheda sõela läbimine on.
Ideaalis võiksid personaalsed toetused olla ka suunatud nn väiksematele teadustele, teemadele, kus maailma tippu ei saagi ulatuda spetsiifilisuse või Eesti-kesksuse tõttu. Keegi ei ole ju öelnud, et sellist teadust ei ole vaja. Kas see on teaduspoliitika, kui näidata, et meil on ainult tippteadus? See on ju ühiskonna väärtõlgendus – kas meil on ainult tippsportlased ja tippmodellid? Tipp-poliitikute hulgast võiks poliitikud välja arvata ja neile rahastust mitte anda. Kõlab absurdselt?

Mis saab teadlastest, kui uurimisrühm jääb kõigist teadusagentuuri määratavatest toetustest ilma?
Meil on selline olukord, kus peaaegu terve osakond jäi rahastuseta, kümme inimest, kelle täistöökohtade arv oli 8,5. Kui me tahame oma erialal edasi töötada, siis väga palju variante ei ole. Oletame, et ülikool leiab rahastuse, et meid tööl hoida, kuid küsimus on perspektiivis – aasta kaupa veab meid ülikool läbi.
See on mõeldav suurte ülikoolide, nagu TÜ ja TTÜ puhul, kus teaduse osakaal ja eelarve suur. Aga maaülikool ja Tallinna ülikool, kus teaduse osakaal ja teadusega kaasnevad summad on suhteliselt väiksemad, ei pruugi ülikool suuta tagada – isegi, kui tahab – kõigile baastöökohta. Me oleme üsna spetsiifilise eriala inimesed kandideerimaks lektori kohale. Puhtalt selle eriala loenguid praegu Tallinna ülikoolis ei toimugi, kõne alla võiks tulla lisaaine. Kuid ka õpperaha on kogu aeg kärbitud ja lisaainete mahtu vähendatud, et saaks põhiõpet edasi viia.
Ajaloo instituut ja Tallinna ülikool saavad rahaliselt ainult paari-kolme meie inimest tööl hoida, et saaksime sel aastal oma töid jätkata. Järgmise aasta osas on jällegi ebakindlus, kuna IUTi rahalised vahendid on väga piiratud ja paljud teadlased jällegi rahastuseta. Töötukassal on kindlasti andmeid, mitu inimest on sel aastal end töötuna arvele võtnud ja mitu lisandub järgmise aasta alguses. Peale selle need, kes on suundunud muule tööle.
Sel aastal ongi suur osa ajast läinud taotluste kirjutamisele. Seni on kahjuks ka see aeg tühja jooksnud. Sügise poole tegevus jätkub. Ega neid rahastusmeetmeid, millest saab ka töötasudeks ja maksudeks raha, pole sugugi palju. Neis, kus see võimalik, on ka suurim konkurents. Kõige hullem on see, et isegi kui mõne aasta pärast rahastus tuleb, ei ole enam neid spetsialiste kuskilt võtta, sest kõik on otsinud endale muu töö ja projektipõhisesse ellu enam tagasi ei pöördu või on kvalifikatsioon langenud. Oleme siin naljaga pooleks rääkinud välismaale minekust ning kui järgmine voor kampaaniast „Talendid koju” tuleb, siis ehk õnnestub Eestisse naasta ja erialast tööd saada. Nali naljaks, aga ka sellist varianti tuleb kaaluda, kui küsimus on soovis oma erialal jätkata ja kui kuskil on vajadust vastavate spetsialistide järele.

Milline on pilt arheoloogia rahastamises tervikuna?
2013. aastal oli teadusrahastuse raames Eesti arheoloogias finantseeritud nn tingliku pearahana ca 16 töökohta.
2014. aastal aga 6,5 töökohta, mis omakorda jaotuvad Tartu ja Tallinna vahel.
Need rahastuse saanud inimesed on kahtlemata omal alal väga head spetsialistid, kuid kui arheoloogiateadusest tervikuna rääkida, siis see arv – 6,5 töökohta – on allpool igasugust kriitilist piiri. See arv oleks mõeldav ühe projekti täitmiseks vajalike inimeste arvuna, aga mitte kogu Eesti arheoloogia teadus­valdkonna näitajana.
Me oleme viie aasta jooksul Euroopa rahastusel välja arendanud uue uurimislabori, tehnika on meil viimasel tasemel. Kui Euroopa Liidu raha jaotati, siis leiti, et meie uurimissuund on jätkusuutlik, et siia on mõtet investeerida. Nüüd on aparatuur olemas, kuid ei ole inimesi. Meil on suured arheoloogia­kollektsioonid, väga mahukas luu­leidu­de teaduskollektsioon, mis kokkupakitult ootab uut hoidlat, mis jällegi eurorahastuse toel peaks valmima. Eesti kontekstis on arheozooloogia kollektsiooni kasutajad enamasti just kõne all olevas uurimisrühmas. Kui aga rahastus uurijaid tööl hoidmas enam ei ole, siis tekib küsimus, mis sellest kallist ja kasutult seisvast infrastruktuurist edasi saab.

Mis saab edasi?
Kui öelda nüüd Eesti teadusagentuuri juhatuse esimehe Andres Koppeli sõnadega: IUT ei ole ju ainuke rahastus, rahastust on võimalik taotleda mujalt ka, kindlasti ka väljastpoolt Eestit. Kuid siin tekib selline paradoks, et IUT garanteerib sulle baastöökoha, kindlustab palgaraha. Ega väga paljud välisrahastused toeta töökohtade loomist, vaid aitavad kaasa teadussuuna tipptasemele viimisele, arendades koostööd välismaiste partneritega, näiteks toetakse stažeerimist välismaa ülikooli juures või aparatuuri hankimist. Kõik see eeldab, et töökoht on oma koduriigis, koduülikoolis olemas.
Me võime igal aastal uuesti taotleda, aga küsimus on ju ka selles, et lõppenud projektide alt vabanevat raha jääb järjest vähemaks. Pärast seda, kui teadus projektipõhiseks läks, on taotluste tsüklid teatud aastate tagant ning uue tsükli algus oligi eelmise aasta taotlusvoor. Vahepeal on lõppevaid projekte vähem, seega ka vabanevat raha vähem ning neis tingimustes on konkurents veel suurem.

Meil puudub debatt ja sellest tulenev ühiskondlik kokkulepe, mis laadi teadust tahetakse Eestis arendada ja mida toetada. Rahastusest ilmajätmise negatiivne mehhanism lihtsalt giljotineerib hingetult.
Ühelt poolt on õigustatud, et me anname tippteadusele raha, aga teiselt poolt on suur hulk teadlasi, kes võib-olla ei anna nii palju produktsiooni. Võib-olla võiks nad suunata kas või laborandi kohale, aga teaduse rahastus ei taga abipersonali töökohti. See on tegelikult alus, mille pealt saab tippteadust teha, seda on ka vaja. Selleks on mitmel erialal kasutatud üliõpilasi, aga see on siiski suurte erialade eelis.
Järjepidevusele rõhutakse, ka teaduses, kuid tundub, et ei ole strateegiat ega mehhanisme, mis jätkusuutlikkuse tagaks. Muretsema paneb see, et kui kaks kolmandikku teadlaste töökohtadest kaob, siis seal hulgas on ju oma eriala häid spetsialiste, kes on võib-olla 20–25 aastat oma erialaga tegelnud – ning otsustajad, kes justkui otsustavad projekti või teema rahastamist – nemad tegelikult vastutavad selle eest, et mõni eriala Eestis üldse kaob. Seda ei ole ju kusagil öeldud, puudub teadmine, milline on Eesti teaduse üleüldine kontseptsioon. Enne kui nii radikaalne reformi ette võtta, peaks sotsiaalministeeriumiga kokku leppima, sest tekib hulk tippspetsialiste, kes end töötuna arvele võtavad. Usun, et IUT- ja PUT-süsteemile üleminekul olid head kavatsused, kuid tuleb välja, et seda on paljude heade teadlaste arvelt tehtud vastutustundetult. Kindlasti on ETAg sellest aru saanud ja püüab asja parandada. Võib-olla oleks tõepoolest abi, kui osa konkurentsipõhisest teadusest ülikoolide otsustada jätta. Räägime ju pidevalt, et võim võõrandub rahvast. Seega on tarvis võimu rahvale jälle lähemale tuua.

Pealkirjana tsitaat Tarmo Uustalu artiklist „Näilik efektiivsus ja kvaliteet” Sirp 9. I.

Mis on arheobioloogia?
Lõugase uurimisrühma töö võib väga laialt võtta kokku terminiga arheobioloogia: uurimisrühm on spetsialiseerunud arheoloogilistest muististest leitud bioloogilise ainese uurimisele, millele lisandub nendesamade bioloogiliste või ka abiootiliste materjalide töötlemistehnoloogiate uurimine.
Kõige tavalisem on morfoloogiline analüüs, arheobioloogid määravad leitud loomsete või taimsete jäänuste puhul väliste tunnuste alusel liike ja organismi anatoomilise osa. Kui ei ole tuvastatud liiki, siis ei saa ka vastavat jäänust DNA-analüüsiks, s.t päritolu selgitamiseks anda. DNA-analüüsi kaudu liiki määrata ei ole analüüside kalliduse tõttu mõeldav. Edasi saab määratud leiust teha keemilisi analüüse: millised keemilised isotoobid ja missuguses koguses on näiteks leitud luus kollageeni. Organismi luudesse ladestunu annab omakorda infot tollase elukeskkonna kohta, radioaktiivsed isotoobid ka leiu vanuse kohta. Liigi ja anatoomilise osa määramise tähtsust rõhutab näide, kus kõrgetasemelise teadusartikli temaatika käsitles keemilisi analüüse hülgeluude kollageenist, kusjuures muu hulgas kasutati ka hülge rangluud. Kõik oli korras kuni selleni, et hülgel ei olegi rangluud. Mida või kelle luud tegelikult kasutati, jäi ebaselgeks. Samuti ei saanud enam usaldusväärseks pidada töö tulemusi, kuna merelises keskkonnas toituv hüljes annab magedamas vees või maismaal toituvatest loomadest hoopis teise isotoopsignaali.
Uurimisrühm töötleb peaaegu kogu Põhja- ja Lääne-Eestist leitud loomset luumaterjali. Kuna väljakaevamiste tempo on tihti suurem kui materjali analüüsimise võime, on tekkinud suur kollektsioon, mis ootab uurijaid. See töö ei saa kunagi otsa, küsimus on selles, kes ja millist analüüsi rahastab. Arheoloog, kes teostab kaevamisi ja tellib analüüsi, peaks reeglina leidma raha ka uurimistööks. Seetõttu baasanalüüsiga liikide määramise töö tihtipeale piirdubki, sest täppisanalüüs, teadusuuring võtaks kõvasti raha.
Ning ka avariikaevamistel saadud materjali puhul ei ole tellija huvitatud teadusanalüüsist, peaasi, et saaks kaevatud. Esialgne liikide määrang saab kiiresti tehtud ja hoidlasse need materjalid jäävadki.
Arheozooloogina töötab Eestis kaks inimesi, üht töökohta rahastab Tallinna ülikooli ajaloo instituut, aga teisel puudub praegu tööleping seoses institutsionaalse uurimistoetuse mitterahastamisega. Tartu ülikoolis on sellel erialal üks doktorant.