Muinsuskaitse ja pärandihaldus

KURMO KONSA

Pärandi käsitlemise keskmesse on tõusnud väärtuse küsimused. Muinsuskaitsega seotud teemad ei jäta inimesi ükskõikseteks, eriti neid, kellele kuuluvad kaitsealused objektid või kelle kinnisvara asub kaitsevööndis, muinsuskaitse või miljööväärtuslikul alal. Ühelt poolt näeme rahulolematust kaitsepiirangutega ja teiselt poolt nende puudumisega. Miks siis nii? Ja kas see kõik on vältimatu? Põrkuvad omanike huvid ja avalik huvi, lähevad segi institutsioonid ja eesmärgid.Proovime neid teemasid vaadelda natuke laiemalt kui vaid ühe seaduse ja selle alusel töötava ametkonna vaatevinklist. Võib-olla ilmnevad nii selgemalt mõned ideed, millede alusel oleks võimalik paremini korraldada meie ühiskonna toimimist. Pärandi mõõte muutusKindlasti iseloomustab XX ja XXI sajandi ühiskonda teaduse, tehnoloogia ja sotsiaalsete süsteemide ülikiire arengu kõrval ka püüdlus teadlikult säilitada võimalikult palju oma minevikust ja meie kaasajast tulevastele põlvedele. Praeguse ühiskonna side pärandiga ei ole aga lihtne tõdemus ega möödapääsmatu tõsiasi. Pärand ei ole kaugeltki fikseeritud, objektiivselt määratletud fenomen, mida kajastavad kaitstavate objektide nimekirjad. Seda näitab asjaolu, et tänapäeval on pärandi käsitlemise keskmesse tõusnud väärtuse küsimused. Seda eriti ajal, mil maailm seisab silmitsi majandussüsteemi kriisiga, poliitilise ja kultuurilise ebastabiilsusega mitmes regioonis ja ulatuslike keskkonnamuutustega. Pärand võib seejuures olla nii osa probleemist kui ka lahendus – kõik sõltub sellest, kuidas me suudame seda ise kasutada. Pärandi kasutamine ennekõike rahvusliku ja kodukoha, aga ka riikliku ja riigiülese identiteedi loomiseks seostab selle lahutamatult poliitika ja võimuga. Pärandi haldamine ei saa olla ühiskonnast eraldiseisev ettevõtmine. See on paratamatult seotud kõikide ühiskonnas toimuvate kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste protsessidega. Praktilist kultuuripärandi haldamist mõjutavad aga erinevad väärtuse tõlgendused ja käsitlused. Pärandit võib käsitleda eri vaatenurkade alt alates filosoofilisest tähendusest ja lõpetades väga tehniliste konserveerimismenetlustega. Pärandi käsitus kujutab endast ainult üht võimalikku mineviku tõlgendamise ja kasutamise viisi. Pärand iseloomustab meie kultuuriliselt määratletud suhtumist minevikku ja kui me võtame vaatluse alla ka ainult viimased 150 aastat, näeme ikkagi äärmiselt suuri muutusi. Pärandit defineeritakse väga erinevalt, sest tegemist on üpriski ähmase ja keeruka mõistega. Jätame pärandi mõiste täpsema eritluse erialateadlastele ja alustame näiliselt kõige lihtsamast küsimusest: mis siis moodustab pärandi?

Alates kultuuripärandi kontseptsiooni tekkest XVIII sajandi lõpul loeti pärandi hulka kuuluvateks silmapaistvad ehitised, kunstiteosed ja muud väärtuslikud ning inimgeeniust iseloomustavad minevikust pärinevad objektid. Neid nimetati monumentideks, muinsusteks või mälestusmärkideks. Pärandi määratlemine seisneski selliste objektide loetelude koostamises. Kui vaadata sellise pärandikäsitluse ajaloolist arengut, siis torkab kohe silma pärandi hulka loetavate objektide ja nähtuste ringi pidev laienemine, mis muutus eriti ulatuslikuks alates XX sajandi teisest poolest. Algselt vaid väärtuslikke hooneid ja kunstiteoseid haaranud käsitlusest on saanud peaaegu kõiki inimesega seotud objekte ja ka looduskeskkonda haarav mõiste. Ruumiliselt ulatub pärand isegi Maa piiridest kaugemale, arutluse all on satelliitide ja Kuu pinnal asuvate inimobjektide säilitamine. Alates 2000. aastate algusest hakati rõhutama pärandi vaimseid aspekte. Pärandi ajaline mõõde muutub samuti kõikehõlmavaks. Pärand ei pea enam tingimata pärinema minevikust, tegemist võib olla ka praegu loodavate objektide ja nähtustega, millel on kultuuripärandile omased väärtused või mis võivad neid omandada. Kujutlegem Arvo Pärti loomas uut heliteost. Ilma igasuguse kahtluseta võib öelda, et tegemist on juba loomise hetkel kultuuripärandi hulka kuuluva objektiga. Lepitud on tõsiasjaga, et pärandil puuduvad ajalised, ruumilised või sisulised (temaatilised) piirid, ei ole olemas ühtki sellist objekti või nähtust, mis ei võiks kuuluda pärandi hulka.

Mis on pärand?
Ühesõnaga, kõik võib olla pärand. Ometi tegelikkuses ju ei ole nii – üldiselt ei loeta kõike enda ümber pärandiks. Pärandi moodustab ikkagi mingi piiratud hulk objekte ja nähtusi. Mis siis muudab mingid asjad pärandiks ja jätab teised sellest aust ilma? Tänapäeval arvatakse, et pärand moodustub sel teel, et inimesed valivad lõputust objektide ja nähtuste hulgast välja ainult osa ja käsitlevad neid pärandina.
Valiku aluseks on seejuures alati mingid väärtused, mida neile objektidele ja nähtustele omistatakse.
Nendeks väärtusteks võivad olla ajalooline, teaduslik, esteetiline, kunstiline, sotsiaalne või ka mõni muu väärtus. Just väärtused muudavad objektid või nähtused pärandiks. Väärtusi omistavad objektidele ja nähtustele ainult inimesed. Seega kajastab pärand mingil ajahetkel kindlal ühiskonnatasemel domineerivaid väärtusi. Üks ja seesama objekt või nähtus võib seostuda erinevate väärtuste ja tähendustega. Tänu väärtustele, millega pärandit seostatakse ja nende väärtuste mõjudele ühiskonnas on pärand alati vastuoluline, vaidlustatud ja pidevalt muutuv. Ametliku riikliku pärandidiskursuse kõrval on teisigi.
Kuna pärand on seotud väärtustega, võivad nii pärandi kasutamise viisid kui ka tähendus, millega pärandit seostatakse, olla erinevad, isegi vastuolulised. Kultuuris on mitmesuguseid väärtusi ja tähendusi, mida on pärandile võimalik omistada. Valik nende hulgast tehakse sõltuvalt sellest, milline on sotsiaalne ja poliitiline süsteem. Valiku saavad teostada need, kellel selleks on piisavalt võimu. Seega on pärand juba oma olemuselt seotud võimu ja poliitikaga.
Kes ja kuidas siis pärandit määratlevad ehk oma võimu kaudu pärandit realiseerivad? Objektid, nähtused, paikkonnad ja inimesed ei muutu pärandiks enne, kui inimene neid sellena määratleb. Pärandiprobleemide käsitlemisel on oluline eristada sotsiaalseid gruppe ja haldustasemeid: isik ja perekond, kogukond (küla, linnaosa, selts jms), kohalik omavalitsus, rahvus ja riik, riikide ühendused (Euroopa Liit), inimkond tervikuna. Pärandi määratlemine, funktsioonid ja haldamine ühiskonnatasanditel erinevad. Objekt või nähtus võib olla pärandiks näiteks mingile kindlale kogukonnale, kuid riigi tasandil ei pruugita seda pärandiks lugeda. Igal ühiskonnatasandil on oma iseloomulik pärandidiskursus ehk siis viis, kuidas pärandit mõistetakse, sellest räägitakse ja tegelikkuses käsitletakse. Peale igale tasandile omase pärandi­diskursuse kogevad üksik­inimesed samuti pärandit erinevalt.
Isiklikul ja perekondlikul tasemel säilitavad inimesed seose perekonna ja esivanematega. Inimese isikliku pärandi hulka võivad kuuluda perekonnapildid, muusikasalvestised, asjad, suveniirid, sünnimaja, sünnikoht, maastikud, mõned perekonnaloos olulised isikud, perekonnapärimus, aga ka näiteks perekonna struktuur ja suhted. Enamikul juhtudest ei tegele inimesed teadlikult isikliku pärandi määratlemise ja loomisega. Nad järgivaid tavasid ja traditsioone, hoiavad alles esemeid ja mälestusi, mis on neile kallid, külastavad lapsepõlvepaiku ja esivanemate haudu. Isikliku pärandiga võidakse tegelda ka täiesti teadlikult ja eesmärgipäraselt, kogudes mälestusi, koostades perekonnalugu, tegeldes genealoogiaga jne. Sel tasemel on iga inimese ja perekonna hooleks põlvest põlve selle pärandi hindamine ja edasikandmine. Selle tasandi pärandisse üldjuhul kõrgemad tasandid ei sekku. Kuigi, juhul kui inimese isikliku pärandi hulka kuuluv hoone on tunnistatud mälestiseks ehk riikliku taseme kultuuripärandiks, siis reguleerib riik selle haldamist vastava seadusega.

Pärandi sotsiokultuuriline konstrueeritus
Iga kogukond määratleb talle ainuomase pärandi. Selleks võivad olla hooned, pargid, traditsioonid, arhiivid, maastikud, kogutud kogud, oskustega inimesed, suulise pärimuse kandjad, kogukonnale omased kombed ja traditsioonid. Traditsioonilised kogukonnad ei tegele teadlikult oma pärandi määratlemisega, kuna pärand moodustab osa igapäevasest elukorraldusest ja puudub vajadus sellega eraldi tegelda. Tänapäeval tegeldakse Eestis kogukondade pärandi haldamisega teadlikult. See puudutab nii traditsioonilisi kogukondi (nt lõunaeestlased, saareelanikud, vene vanausulised), kogudusi, aga ka linnakeskkonnas moodustunud uusi kogukondi (linnaosaseltsid jms). Kogukonna pärandi määratlemisel osaleb ennekõike kogukond ise, eriti selle aktiivsem osa ning kohalikud organisatsioonid. Protsessis osalevad tihti ka omavalitsused ja riigivõim, kes sageli peab kinnitama kohaliku omavalitsuse otsuseid ning pärandispetsialistid ja väliseksperdid, kes koostavad arengukavasid, nõustavad jms. Väga sageli kerkib kogukonnapärand esile siis, kui seda ähvardab mingi oht. Selle kohta on ka Eestis näiteid. Kogukonnapärandi hulka kuuluvad objektid võivad kuuluda ühtlasi ka riikliku või kohaliku omavalitsuse pärandi hulka ning miks mitte ka maailmapärandi nimistusse. Näiteks võib siin tuua Kihnu kultuuriruumi.
Kõige tuntum on mingile rahvusele või riigile omane pärand. Selle taseme pärandit hakati ka kõige varem tänapäevases mõttes pärandina käsitlema ning tihti mõeldakse selle all just selle taseme pärandit. Mingite objektide määratlemine riiklikul tasemel pärandina eeldab avaliku huvi olemasolu nende säilitamiseks ning see tagatakse vastavate seadustega. Riikliku taseme pärand on väga selgelt poliitiline idee, mis väljendab avalike huvide ülimuslikkust eraomandi üle. Seadus reguleerib pärandi määratlemist (mis on kultuuripärand), pärandi haldamist (mida tohib teha ja mida ei tohi pärandiga teha), pärandi kasutamist (kuidas pärandit kasutada). Eesti Vabariigis määratletakse riikliku taseme pärand muinsuskaitseseadusega (mälestised ja muinsuskaitsealad), muuseumiseadusega (museaalid), sund­eksemplariseadusega, Eesti Rahvusraamatukogu seadusega (säilitatavad trükised), arhiiviseadusega (arhivaalid), looduskaitseseadusega (loodusobjektid).
Riikliku taseme pärandiobjektide valikul eristatakse kanoonilist ja esindavat viisi. Kanooniline pärandi valik seisneb ametlikule pärandidiskursusele vastavate objektide väljavalimises. Need objektid esitavad valiku aluseks olnud väärtusi ja tähendusi kõige silmapaistvamal ja esinduslikumal viisil. Esindava pärandi valiku korral on valitavad objektid või nähtused käsitletava kogumi tüüpilisteks esindajateks. Üksikud väljavalitavad näited ei ole mitte kõige tähtsamad või olulisemad, vaid esindavad kõige paremini laiemaid sotsiaalseid väärtusi ja tähendusi. Tänapäeval kasutatakse üha enam esindavat valikut, kuna see arvestab paremini pärandi sotsiokultuurilist konstrueeritust.
Maailmapärandi aluseks on idee kultuuripärandist, mis ületab rahvuste, riikide ja lokaalsed piirid ning iseloomustab inimkonda tervikuna. Rahvusvaheline pärand määratletakse rahvusvaheliste organisatsioonide, ennekõike UNESCO poolt ning leiab väljenduse vastavates nimekirjades (maailmapärandi nimekiri, vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri, UNESCO maailma mälu register). Need organisatsioonid määratlevad ekspertide toel, milline pärand on rahvusvaheliselt oluline, kuidas seda peaks haldama ja kasutama.

Pärandi loomise aspekt säilitamise asemel
Mida selle pärandiga siis ette võtta? Rahvas, ühiskond tervikuna ei ole mitte pärandi passiivsed vastuvõtja, hoidja ja edasiandja, vaid pärandi aktiivsed looja ja kujundaja. Seega lähtub pärand alati oma aja inimeste soovidest ja ühiskonna vajadustest. Tegemist on kultuuriprotsessiga, mida teistest kultuuriprotsessidest eristab spetsiifiline side mineviku ja mäluga. Pärandit võib seetõttu käsitada kui mineviku eesmärgipärast kasutamist olevikus. Pärandi loomise aspekti rõhutamine säilitamise asemel asetab rõhu käesoleva hetke tegevusele, tuues selgelt esile selle, et mitte ainult minevikus loodu võib olla pärand, vaid ka et meie praegune põlvkond loob pärandit. Pärandi haldamiseks on vaja aru saada sellest, kuidas käsitletakse minevikku praegusest sotsiaal-majanduslikust ja poliitilisest aspektist ning kuidas see mõjutab pärandi määratlemist, interpreteerimist, kasutamist ja säilitamist. Paratamatult tuleb rinda pista filosoofiliste, poliitiliste ja majanduslike teemadega, kuna kõikidest nendest sõltub pärandi haldamise edukus. Väga sageli piirdutakse pärandi haldamisel vaid tehnilise poolega. Pärandi haldamine tähendab sellega seotud väärtuste ja tähenduste haldamist. Kuna pärand hõlmab mitmesuguseid väärtusi ja tähendusi, siis peab selle haldamine suutma ühendada erinevaid ja sageli ka konfliktseid käsitusi.
Pärand on alati kindlate väärtuste ja tähenduste kandja. Nende väärtuste väljatoomine ja nendega arvestamine on kogu pärandiprotsessi haldamise aluseks. Tänapäeva pärandikäsitluse järgi on pärandi füüsilised ja vaimsed aspektid lahutamatud. Praktilises pärandihalduses pööratakse aga endiselt peatähelepanu pärandi materiaalsele poolele. Sellel on ka selge põhjus, kuna pärandi materiaalne pool on kergemini hoomatav ja hallatav. Haldamise aluseks on seega pärandi väärtuste selge määratlemine. Kõik objektid ja nähtused ei ole ühtviisi väärtuslikud ja kõikide haldamisega ei ole võimalik tegelda. Pärand esineb kõige erinevamal kujul, selle hulka kuuluvad hooned, esemed, maastikud, inimesed, kombed, mõtted ja tunded. Iga ese või nähtus võib olla pärand, kui see sellisena on määratletud. Pärandi haldamise kavandamisel tuleb seda võimalikku mitmekesisust arvesse võtta ning käsitleda pärandit terviklikult.
Pärand on ühiskonnaspetsiifiline ja loomuomaselt poliitiline. Me ei saa pärandi haldamist eemaldada sotsiaalsest ja poliitilisest keskkonnast. Haldamisel on oluline võtta arvesse ühiskonna, kus pärand asub, vaateid, eesmärke ja ootusi. Kindlasti on vaja kaasata võimalikult palju huvigruppe. Side avalikkusega, ühiskonna toetus on hädavajalik tingimus pärandi edukaks pikaajaliseks säilitamiseks. Pärandi haldamine nõuab kahtlemata ressursse, kuid pärandit tuleb kindlasti käsitleda mitte vahendite kulutamise, vaid hoopiski saadava kasu aspektist. Tegemist on oluliselt erinevate mõtteviisidega – kas pärand on midagi sellist, mida ühiskond peab muudel tegevusaladel loodud ressursside arvelt ülal või on tegemist äärmiselt olulist tulu loova valdkonnaga?
Kõik eespool kirjeldatu ei ole pärandiga tegelejatele enam ammu üllatuseks. Kuidas see kõik aga leiab kajastust pärandihalduses? Viimase kümnendi jooksul on majandusliku, sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise keskkonna muutumine tinginud uute haldusparadigmade rakendamise vajaduse ka pärandiga tegelevates organisatsioonides. Pärandi haldamises on hakatud üha rohkem rakendama uue avaliku halduse meetodeid ja põhimõtteid. Laiemaks taustaks nendele muutustele on turumehhanismide ja -põhimõtete üha laialdasem kasutamine riigi haldamises. Üheks esimeseks küsimuseks, millega kohe silm silma vastu seisti, oli pärandi haldamise olukorra hindamine. Pärandisektori suur mitmekesisus ja keerukus nõuab selle edukaks haldamiseks vastava teabe olemasolu. Teabe hankimine selle kohta, mis siis on meie riigis pärand lähtuvalt kõikidest objektide ja nähtuste tüüpidest ning huvigruppidest on selge vastuseta. Mingisugune ülevaade on olemas riiklikust ja rahvusvahelise taseme pärandist ning kohaliku omavalitsuse pärandist.
Ärimudelile tuginev hindamine eeldab paratamatult seniste pärandiorganisatsioonide ümberkujundamist ning juhtimisstrateegiate muutmist. Avaliku finantseerimisega asutustelt oodatakse nende tegevuse laienemist ja kasutajateringi pidevat suurenemist. Eraldatavate ressursside eest tahetakse saada järjest suuremat tulemit. Pärandiga tegelevaid asutusi mõjutab tugevalt omavaheline konkurents. Seda soodustavad igati ka poliitikud, kes loodavad kasutada konkurentsi olukorra parandamiseks. Teine oluline arengujoon, mis puudutab kultuuripärandit haldavaid asutusi, on nende finantsbaasi mitmekesistumine. Varasema riigi või kohaliku omavalitsuse täies mahus finantseerimise asemel kasutatakse eri allikatest rahastamist. See omakorda võib tingida organisatsiooni omandivormi muutmise, nt sihtasutuse loomise. Jällegi soodustab sellist arengut selge poliitiline surve.
Üha ilmsem suundumus on anda pärandi haldamine riigilt üle kohalikule omavalitsusele ja kogukondadele. Selle arengu põhjuseks on riigi rahastuse paratamatu vähenemine. Vaja oleks selgemalt määratleda kohaliku taseme pärand ja selle haldamine tuleks administratiivselt ja poliitiliselt üle anda kohalikele omavalitustele ja huvigruppidele ning igati soodustada vabatahtlikku ning mittetulunduslikku tegevust. Erasektoril on väga tähtis osa pärandi haldamisel juba selletõttu, et enamik pärandit kuulub eraomanikele. Mittetulundusliku sektori otsene koostöö erasektoriga ilma riigi vahendamiseta on ilmselt üks võimalus, kuidas kujundada pärandi haldamine kõiki ühiskonna tasandeid hõlmavaks. Märgatav suundumus on pärandi haldamise ja keskkonnakaitse lähenemine, mille aluseks on nii loodus- kui ka kultuuripärandi maastikuline ja väärtustepõhine käsitlus. Asub ju igasugune pärand keskkonnas ning paljud väärtused on loodus- ja kultuuripärandile ühised.
Muinsuskaitse juurest oleme lõpuks jõudnud riigi halduse ja inimeste osaluseni. Aga kuidas see saakski teisti olla – mitte ainult riigil ei ole pärand, vaid ka igal inimesel. Mitte ainult asjatundjatel ei ole teadmisi sellest, kuidas elada arenevas, meeldivas keskkonnas, vaid meil kõigil.