Ajakirjanduse rajasõltuvusest

Väheste avalikkusele pakutavate ajakirjanduskriitika formaatide kõrval peaks akadeemiline uurimus olema rikkalikum, süsteemsem ja diakroonilisem.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Ühiskonnaanalüüsis on kasutusel mõiste „rajasõltuvus“. Selle all peetakse silmas seda, et toimunud sündmused ja kujunenud institutsioonid, huvide konstellatsioonid ja toimimise praktikad selgitavad suurel määral, kuhupoole ühiskond areneb. Iga valik võib teha mõne valiku edaspidi võimatuks. Maakeeli öelduna tähendab rajasõltuvus seda, et üle oma varju ei hüppa.

Eesti ajakirjanduse rajasõltuvus on kimpu sidunud mitu ajaloolis-arenguloolist asjaolu. Ajakirjanduse hälli­perioodist kuni Nõukogude okupatsioonini iseloomustas ajakirjandust võimalus tegutseda mitmekultuurilises ja seeläbi ka suhteliselt sallivas keskkonnas, taheti olla ühiskonna mõtestaja ja muudatuste eestvedaja. Ajakirjanduse autonoomia on sellest ajast saadik üha suurenenud. Nõukogude perioodi olulisim saavutus oli akadeemilisele ajakirjandus­õppele alusepanek, ajakirjanikkond professionaliseerus ning seeläbi jõuti ametiala enesemääratluses suurema refleksiivsuseni. Eesti ajakirjanikkonna ühe osa akadeemiline aluspõhi on toetanud ajakirjanduse ühiskondliku rolli mitmetahulisemat mõtestamist ja professionaalsete standardite kujundamist.

Asjaolu, et akadeemilisele ajakirjandusharidusele pandi alus vastukaaluna autoritarismitendentsidele, on igati kõnekas, aga üldse mitte erakordne. Oleme võrrelnud praegu käsil oleva rahvusvahelise uurimisprojekti Mediadelcom¹ käigus mitme väikese Euroopa riigi meedia olukorda ja muu hulgas tõdenud, et neis arenes akadeemiline ajakirjandusharidus ja ajakirjanduse akadeemiline uurimine ühiskonna poliitilise surutise perioodil. Näiteks rajati Austrias Viini ülikoolis kommunikatsiooniuuringute õppetool ajal, mil riik oli Saksa okupatsiooni all, Horvaatias algasid ajakirjandusuuringud autoritaarse Jugoslaavia riigi koosseisus, rääkimata Eestist ja Lätist, kus ajakirjandusõppe läte pärineb samuti Nõukogude okupatsiooni perioodist. Autoritaarse surve all on akadeemilisel ringkonnal ja praktikutel olnud vaja panna seljad kokku, et teenida ka tsensuuri tingimustes kodanikkonna huve.

Ungaris aga, kus meediavabadus on praeguseks kadunud, jookseb terav lõhe ka akadeemilises ringkonnas ja võib väita, et mõnevõrra sõltub Ungari ajakirjanduse tulevik sellest, kumb pool enese maksma paneb, kas uurimine ja õpetus paindub poliitiliste suuniste alla või mitte.

Eesti ajakirjandussüsteemi rajasõltuvuse selgitamisel on teise tegurina vaja arvesse võtta rahvusringhäälingu ajalooliselt kujunenud tugevat positsiooni kultuuriinstitutsioonina. ERRi eelkäijad Riigi Ringhääling, hiljem Eesti Televisioon ja Eesti Raadio on saanud peaaegu kogu eelmise sajandi oma tekke algusest peale ringhäälingu alal ainuvalitseda. See institutsioon on määranud ringhäälingu ajakirjanduse näo ja teo ning üldised ootused ajakirjandusele. ERRi ei saa niisama lihtsalt ära kaotada, nii nagu on raske seda mõistlikul viisil ümber korraldada või uuel viisil toimima panna. See ei tähenda, et ei peaks üritama. ERRi tasakaalupunkt erameediaga muutub ajas, aga mitmekesise aruteluruumi hoidmiseks on mõlemat vaja. Avalik-õigusliku ja erameedia suhe tuleb olude muutumise tõttu uuesti läbi arutada.

Ka meediat puudutavad seadused ja regulatsioon on rajasõltuvuslikult määratletud. Kuna masside meelte hullutajana on Euroopas algusest peale peetud ohtlikumaks televisiooni ja raadiot, on ka nende tegutsemisväli olnud riigi rangema kontrolli all. Eestis näiteks on televisiooni ja raadiot kujundatud ringhäälingulubade, praegu meediateenuste lubade, konkurentsipõhise jagamise kaudu. Loa andmisega kirjutatakse üldjoontes ette, mis peab auditooriumini jõudma – kui palju peab auditoorium saama uudiseid, kui suurel määral Eesti ja kui palju ning mis keeles teiste riikide meediatoodangut.

Eesti ajakirjandusel on vähe ressurssi, aga suur konkurents. Viimasel 30 aastal on katsetatud väga erinevate ajalehtede, ajakirjade, tele- ja raadioprogrammidega. Oma koha on välja võidelnud ajalooliselt tugevad meediabrändid nagu Postimees ja ETV ning uues ühiskonnas elutähtsaid nišše täitnud väljundid nagu Eesti Ekspress ja Äripäev. Need on leidnud endale hea rahastaja ja usaldava tarbija. Päevakajalise erameedia käekäiku on mõjutanud eelkõige rahastajad, ajakirjandusliku sisu loojad ja tarbijad. Kuigi kõigi huvid on eripalgelised, ei ole kujunenud kohta, kus arutleda ajakirjanduse kvaliteedi üle. Eestis ei ole kõigi jaoks püsivat aruteluruumi, kus saaks jooksvalt analüüsida ajakirjanike tegevust ja ajakirjanikutöö väljundit. Ajakirjandusväliselt ei sekkuta trüki- ja veebiajakirjanduse toimimisse.

Ressursi puudumine ajakirjanduslikuks (enese)refleksiooniks on samuti üks Eesti ajakirjandust kujundav tegur. Mõnevõrra suuremates riikides Austrias ja Horvaatias peetakse ajakirjanduse üle tulist akadeemilist ja populaarteaduslikku arutelu, seevastu Eestis ja Lätis seda peaaegu ei tehta. Austrias ja Horvaatias publitseeritakse emakeeles arvukalt akadeemilisi ja laiatarbeajakirju, Eestis ja Lätis aga mitte. Eestis ilmub küll kord aastas Juhan Peegli algatatud akadeemilise ajakirjandusseltsi aastaraamat², kus tutvustatakse muu hulgas ka üliõpilaste ajakirjandust käsitlevaid uurimistöid, kuid hoolimata selle veebikättesaadavusest on väljaande loetavus vähene. Meie teaduspoliitikast tingituna avaldatakse Eesti akadeemilisi ajakirjandusuurimusi eelkõige inglise keeles. Kui üldse jätkub publitseeritavat materjali, sest teadusraha ajakirjandusuuringuteks on ebapiisav. Väheste avalikkusse jõudvate ajakirjanduskriitika formaatide kõrval peaks ka akadeemiline uurimus olema rikkalikum, süsteemsem ja diakroonilisem. Ning kui see on saavutatud, peab see olema ühiskonnas esil, et saadaks kaasa mõelda ja kaasa rääkida. Tagasiside hoiab ajakirjandussüsteemi ajakohasena, siis märgatakse ka raja­sõltuvuslikke tupikteid ja loodetavasti osatakse neid ennetavalt vältida.

1 EU Horizon 2020 research project on deliberative communication MEDIADELCOM. Finding risks and opportunities for media.

2 Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat. Koostajad Peeter Vihalemm, Maarja Lõhmus. Toim Indrek Ude, Peeter Vihalemm. Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, Tartu 2022.