13.12.2024

Alkohol ja ühiskond: ebamugavatest küsimustest avatud dialoogini

Kuidas kriitiliselt analüüsida ja ümber kujundada alkoholiga seotud eluvormi, tunnistades hetkeseisu ja liikudes teadlikult eesmärgi poole.

PRIIT SUVE

Alkohol on Eestis paljude inimeste elu lahutamatu osa, millega kaasnevad probleemid mõjutavad ühiskonda tervikuna. Oleme justkui lõputus võitluses, kus alkohol jääb peale ja haavatavamad ühiskonnaliikmed satuvad ohtu.

Samal ajal võib alkoholiga seonduv ületada ühiskonnaelu piirid. Kui see hõlmab inimeste norme ja sügavamaid väärtusi, kujuneb sellest omaette eluvorm, mis mõjutab kogu ühiskonda. Kui alkoholi tähendus ja normid viivad tõrjutuse ja allasurumiseni, kujuneb sellest rõhuv eluvorm. Väidan, et alkoholiga seotud kultuurilised tavad ja sotsiaalsed ootused moodustavad Eestis rõhuva eluvormi. See väljendub kahel viisil: esiteks survestavad need inimesi alkoholi tarbima, teiseks marginaliseerivad mittetarbijaid, piirates nende võimalusi osaleda normide ümberkujundamises ja kriitilises arutelus.

Süüdlaste otsimise asemel lähenen alkoholiküsimusele seestpoolt, kasutades immanentset kriitikat – meetodit, mis keskendub meie väärtustele ja normidele. Bernard E. Harcourt¹ märgib, et see võimaldab paljastada sisevastuolusid ning avada võimalusi muudatusteks olemasoleva süsteemi raames.

Millised on alkoholist tulenevad pinged ja kas on lahendusi, mis lähtuvad meie ühiskonna sisemisest loogikast? Küsimus on tähtis, sest eluvormi asjakohasust saab hinnata selle võime järgi lahendada probleeme ja kriise, millega silmitsi seisame.

Eluvorm ja elustiil

Sõna „eluvorm“ kasutatakse eesti keeles harva, „eluviis“ on tuttavam. Eluvorm viitab sügavalt juurdunud sotsiaalsetele praktikatele ja väärtustele, mis kujundavad ühiskonnaelu, elustiil on pigem individuaalsete valikute ja harjumuste küsimus. Näiteks traditsiooniline peremudel on eluvorm, mis määrab sotsiaalsed ja eetilised normid perekonnaelu korraldamiseks. Seevastu taimetoitlus on elustiil, mis peegeldab individuaalseid toitumisvalikuid ja väärtusi.

Rahel Jaeggi ja Ciaran Cronini² järgi iseloomustavad eluvormi osalejate käitumist suunavad ja sellele tähendust andvad normid ja väärtused. Need määratlevad õige ja vale piirid, luues ühise tähendusruumi, mida püütakse säilitada, kaitsta ja taastoota. Eluvormi väljendusvormideks on praktikad ja käitumismustrid. Nendeks võivad olla kollektiivset identiteeti ja kuuluvustunnet loovad tegevused, traditsioonid või sotsiaalsed rituaalid.

Eluvorm täidab tavaliselt ka mingit sotsiaalset funktsiooni, ühendades praktikad konkreetsete ühiskondlike vajadustega. Eluvormi elujõulisuse garanteerib reflektiivsus – kui eluvorm ei suuda kohaneda, võib tekkida normatiivne kriis ja düsfunktsioon.

Titus Stahl³ arendab neid ideid edasi ja väidab, et kõik eluvormid ei ole ühesugused. Ta eristab rõhuvat eluvormi, mille tunnuseks on välistamine ja allasurumine. See takistab teatud gruppidel osalemist otsustamisel ja normide kujundamisel, olles privilegeeritud gruppide võimu ja autoriteedi säilitamise vahendiks. Ideoloogilisest aspektist esitatakse rõhuva eluvormi norme ja praktikaid loomulike, muutumatute, paratamatute ja õigetena. See aga moonutab tegelikkust ja takistab kriitilist refleksiooni, mis võimaldaks rõhumisest teadlikuks saada.

Kas peab paika eelnevalt esitatud väide, et alkoholiga seotud kultuurilised tavad ja sotsiaalsed ootused moodustavad rõhuva eluvormi?

Alkohol ja regulatiivne keskkond

Eesti on iseseisvuse taastamise järgsel perioodil teinud märkimisväärse arengu ja on hästi organiseeritud süsteem. Kuigi igaühel on oma kujutlus ideaalriigist, on Eesti 31. koht ÜRO inimarengu pingereas 193 riigi seas tõsiseltvõetav kvaliteedimärk.

Alkoholiga seonduva mõistmist on otstarbekas alustada poliitikatest ja reeglistikust, kuna need väljendavad riiklikult mõtestatud soove ning loovad konteksti osaliste käitumisele.

Eesti alkoholipoliitika roheline raamat sõnastab alkoholiga seonduva eetose ühemõtteliselt: „iga inimelu on väärtus omaette“. See toetab riikliku alkoholipoliitika eesmärki „muuta valitsevaid kombeid ja tarbimiskultuuri, vähendada tarbimist, suurendada teadlikkust, piirata kättesaadavust, vabastada mõjutatavad vanusegrupid reklaami survest, puhastada avalik ruum alkoholiga seonduvast“. Kui poliitikad määratlevad strateegilised eesmärgid ja suunad, siis seadused kehtestavad nende saavutamiseks siduvad reeglid ja kohustused. Alkoholiseadus keskendub avaliku korra, tervise ja ohutuse kaitsmisele, rõhutades turvalisuse, vastutustunde ja õiguskuulekuse tähtsust alkoholi tarbimise reguleerimisel – sellise väärtusperspektiiviga toetab see hästi strateegilisi suundi.

Riigi poliitika ja reeglistiku tõsiseltvõetavust kinnitavad muu hulgas avalikud kampaaniad, nt „Alkohol põhjustab vähki“ ja „Septembris ei joo“. Kuigi mõni kampaania võib olla vastuoluline, nt Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu „Kui võtad, võta vett vahele!“, näivad need tervikuna siiski kandvat riiklikult mõtestatud soove. Samas vaimus esitatud teavet leiab ka konjunktuuriinstituudi ja tervise arengu instituudi (TAI) veebilehtedelt. Selline üldine reeglistik ja avalikkusele suunatud kampaaniad loovad kognitiivse kerguse tunde: alkoholi kui eluvormiga tundub olevat kõik korras ja selge, sest riigi kirjalikult väljendatud seisukoht on üsna ühemõtteline.

Alkohol ja väärtusruum

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) jälgib tähelepanelikult alkoholiga seonduvat. Eesti on pälvinud kiitust alkoholi tarbimise vähenemise eest täiskasvanute seas kuni 2019. aasta aktsiisimuudatusteni, karmide kontrollimeetmete rakendamise ning naaberriikidega tehtava koostöö eest. Samas märgitakse aktsiisi langetamise negatiivset mõju tarbimisele ebaõnnestumisena.

Võrreldes Euroopa keskmisega (15+ vanuses inimese kohta aastas 9,2 liitrit) on Eesti 11,3 liitrit alkoholi inimese kohta aastas selgelt üle keskmise. Päevane keskmine tarbimine 24,5 g on veenev tõend alkoholi kohast argielus. Selguse huvides märgin, et WHO andmed kajastavad aastaid 2017–2019. OECD andmetel on 2021. aasta seisuga tarbimine Eestis elaniku kohta 11,1 liitrit, mis viitab vähenemise trendile.

Riikidevaheline võrdlus on muu hulgas vajalik seepärast, et alkoholi tarbimine puudutab vahetult ka ÜRO üleilmsete säästva arengu eesmärkide poole liikumist. Eestil on siin võimalus näidata otsustusjulgust, olla eestkõnelejaks protsessides, mis tagavad oma rahva ja kultuuri säilimise ning arengu. Hoolimata oma väiksusest saab Eesti olla terve ja elujõulise ühiskonna näide, mis mõjutab üleilmseid arenguid.

Alkoholi kui eluvormi puudutav väärtusruum on seega mitmekihiline: üleilmsed ootused (säästva arengu eesmärgid), riigisisesed ametlikud soovid (regulatiivne keskkond) ja elanike ootused (indiviiditasandi väärtused, tavad ja kombed). Kuigi keskendun alkoholile kui eluvormile ühiskonna kui terviku aspektist, on sisepingete tuvastamiseks vaja mõista ka üksikisiku arusaamu.

Eesti konjunktuuriinstituudi 2023. aasta aastaraamatust võib muu hulgas lugeda: „Alkoholitarbimise vähendamise meetmetest pidasid küsitlusele vastajad kõige tähtsamaks inimeste enda suhtumise muutmist alkoholisse ja kaine eluviisiga teistele eeskujuks olemist (seda pidas kindlasti oluliseks 76% vastanutest).“ Veelgi selgemalt esitab väärtushoiakuid konjunktuuriinstituudi alkoholisektori 2023. aasta uuring: „Tõhusaim viis alkoholitarbimise vähendamiseks lähtub küsitluse andmetel inimestest endist, otsusest muuta oma suhtumist alkoholitarbimisse ja sellele vastavast käitumisest. Suhtumise muutust ja teistele paremaks eeskujuks olemist pidas kindlasti tõhusaks 80% vastanutest.“

Globaalsed ja indiviiditasandi ootused alkoholi kui eluvormi muutmiseks on seega selgelt väljendatud. Immanentse kriitika seisukohast on eriti relevantne Eesti elanike rõhuasetus isikliku eeskuju tähtsusele.

Alkoholi positiivne roll

Regulatiivne ja normatiivne keskkond loob mulje, et alkoholist kui millestki negatiivsest tuleks hoiduda. Hoolimata selgelt negatiivsest kuvandist on alkohol siiski elu osa. Nii tekib küsimus: milline võib olla alkoholi positiivne roll ühiskonnas?

Ajaloolis-kultuuriliselt on alkohol olnud aastatuhandeid inimkultuuri osa alates juba Mesopotaamiast, Egiptusest ja Kreekast. Seda on kasutatud religioossetel tseremooniatel ja sotsiaalse staatuse sümbolina. Alkoholi tootmine ja tarbimine on tihedalt seotud kultuurilise identiteedi väljendamisega ning on paljudes kogukondades lahutamatult põimunud rituaalide ja pidustustega.

Sotsiaalsest aspektist vaadatuna soodustab mõõdukas alkoholitarbimine suhtlemist ja usalduse teket. See toimib sageli signaalvahendina, viies avatuma ja sügavama suhtluseni. Alkohol on tähtis osa pidustustest ja kogukondlikest tegevustest, tugevdades inimestevahelisi sidemeid ja pakkudes kuuluvustunnet.

Majanduslik-poliitiliselt panustab alkoholitööstus märkimisväärselt kohaliku ja riikliku majanduse arengusse, eriti pruulimis- ja veinitööstuse kaudu. Valitsused on ajalooliselt kasutanud maksustamist ja regulatsioone tarbimise kontrollimiseks ning negatiivsete mõjude leevendamiseks.

Niisiis, hoolimata üldisest negatiivsest kuvandist on alkoholil eluvormina „midagi veel“. See on toetanud ühiskonnas sotsiaalseid ja kultuurilisi traditsioone.

Eesti puhul jääb nende argumentide tugevuse hindamine väljapoole selle artikli piire, kuid eluvormi mõistmiseks ja arengu kavandamiseks on vaja esitada ka need aspektid, mis on varjus ja millest kas ei räägita üldse, räägitakse vähem või „teises kohas“.

Alkohol ja probleem

Kuigi alkohol on ühiskonnas objektiivne nähtus, mille olemasolu kritiseerimine oleks kummaline, toob selle tarbimine kaasa tõsiseid tagajärgi. Tervisemõjud on laiaulatuslikud, hõlmates nii kroonilisi haigusi, vaimse tervise häireid kui ka vigastusi.

Alkoholi kahjulik mõju ühiskonnale on mitmekihiline ja sügav. Majanduslikult väljendub see vähenenud tööviljakuses, sagenevates töölt puudumistes ja suurenevas töötuses, mis kahjustab nii perekondade toimetulekut kui ka riigi majandust tervikuna. Sotsiaalsed tagajärjed on veelgi tõsisemad – ulatusliku alkoholitarbimisega ühiskondades esineb märkimisväärselt rohkem avaliku korra rikkumisi, perevägivalda ja kuritegevust.

Eriti murettekitav on asjaolu, et alkoholi kahjulik mõju kandub edasi ka mittetarbijatele. Pereliikmed kannatavad tihti vägivalla, hooletuse ja pideva vaimse pinge all, see lõhub peresuhteid ja tekitab püsivaid sotsiaalseid pingeid. Kuigi alkoholi mõju võib kultuuriti erineda, on selle kahjulikud tagajärjed universaalsed, võimalik, et just seetõttu püütakse ühiskondades alkoholiprobleemidega kuidagi tegeleda.

Eestis nähtuv ei luba rõõmustada. TAI (2023) andmed esitavad probleemi: „Jätkus otseselt alkoholist põhjustatud surmade arvu kasv – eelmisel aastal oli see 753, üle-eelmisel aastal 695 ja 2020. aastal 619.“ Sotsiaalministeeriumi (2024) analüüs osutab võimalikele lahendustele „Alkoholiaktsiisi laekus Eestis 2023. aastal 263 miljonit eurot, mida oli 22 miljonit eurot ehk 9,1% rohkem kui 2022. aastal. Samal ajal peab vaatama alkoholist põhjustatud kulusid. Näiteks Eestis kaotati 2016. aastal alkoholist põhjustatud enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu ligi 51 300 eluaastat. Kui aastane kaotatud eluaastate arv väheneks 40 000 eluaasta peale, paraneks inimeste heaolu ja riik võidaks sellest ligikaudu 700 miljonit eurot aastas. 2023. aastal oleks see arv veelgi suurem, kuna 2016. aastal oli ka alkoholist põhjustatud suremus ligikaudu kolmandiku võrra väiksem.“

Näiline ja tegelik

Regulatiivse ja normatiivse keskkonna signaal on ühemõtteline: alkoholiga kaasnevad probleemid, millest tuleb hoiduda ja alkoholi rolli ühiskonnaelus vähendada. Alkoholi võimalikud positiivsed aspektid jäävad selgelt tagaplaanile. Kuigi olukord paistab selge, viitab tegelikkusse sügavalt juurdunu nii teadvustatud kui ka teadvustamata reeglitele, tavadele ja kommetele.

Näiteks väidab prefekt – ühiskonnas üks turvalisuse eestkõnelejaid – ajakirjaniku vahendusel, et „inimesed, kes pargis kultuurselt pudeli veini ära joovad või teevad mõne õlle, ei tekita probleeme“.⁴ Samal ajal juhatab üks tähtsaimaid kultuurikandjaid, Eesti Kontsert 2025. aasta sisse Rémy Martini ja Eesti Kontserdi uusaastakontserdiga. Alkoholi tarbimise sügavale institutsionaliseerumisele osutab tõsiasi, et alkoholiprobleeme eri nurkade alt nägevad organisatsioonid saatsid president Alar Karisele kirja, paludes korraldada iseseisvuspäeva pidulik vastuvõtt seekord alkoholi pakkumata. Peamised alkoholiga seotud vastuolud on koondatud tabelisse.

Tabel. Alkoholiga seotud vastuolud

Vastuolu tüüp	Väljendatud norm/väärtus	Tegelik praktika	Tagajärg
Regulatiivne vastuolu	Rangelt reguleeritud keskkond, preventiivsed kampaaniad	Alkoholi normaliseerimine ametlikus diskursuses („kultuurne“ joomine parkides – prefekt)	Õõnestab regulatsioonide legitiimsust ja efektiivsust
Institutsionaalne vastuolu	Alkohol kui rahvatervise probleem	Alkohol kui kultuurisündmuste sponsor (Rémy Martini uusaastakontsert)	Segased sõnumid ühiskonnale, nõrgestab ennetustööd
Majanduslik vastuolu	Alkoholist tulenevate kahjude vähendamine	Sõltuvus alkoholiaktsiisi tuludest (263 miljonit eurot 2023)	Riik ei saa täielikult pühenduda kahjude vähendamisele
Tervishoiu vastuolu	„Iga inimelu on väärtus omaette“	Kasvav alkoholisurmade arv (753 surma 2023)	Valitsemise usaldusväärsuse langus
Kultuuriline vastuolu	Terve ja elujõuline ühiskond	Alkohol kui „sotsiaalne liim“ ja traditsioonide osa	Raskendab alternatiivsete sotsiaalsete praktikate teket
Poliitiline vastuolu	Eeskujulik käitumine (eliit)	Alkohol on prestiižsete sündmuste lahutamatu osa	Topeltstandardid ühiskonnas
Sotsiaalne vastuolu	Kogukondlik sidusus	Alkoholist tingitud perevägivald ja sotsiaalsed probleemid	Nõrgestab just neid sidemeid, mida peaks tugevdama
Eetiline vastuolu	Vastutustundlik tarbimine	Süsteemne surve tarbimiseks (reklaam, üritused, traditsioonid)	Individuaalse vastutuse ülekandmine süsteemsetele probleemidele
Majanduslik-sotsiaalne vastuolu	Aktsiisitulu maksimeerimine	Potentsiaalne ühiskondlik kasu alkoholikahjude vähenemisel (700+ miljonit)	Lühiajaliste tulude eelistamine pikaajalisele kasule

Allikas: autori koostatud

Pinged ja transformatsioon

Alkoholiga seonduv on kui rõhuv eluvorm ja institutsionaalne skisofreenia. Riik üritab üheaegselt alkoholi tarbimist piirata ja sellelt teenida, ametnikud saadavad vastuolulisi sõnumeid ning kultuuriasutused legitimeerivad alkoholi kultuuri osana. See kutsub ühiskonnas esile nähtusi, mille tagajärjed on ennustamatud.

Oleme jõudnud olukorda, kus olemasoleva süsteemi raames ei ole võimalik vastuolusid lahendada. WHO (2023) hinnang Eesti aktsiisipoliitika ebaõnnestumisele ning jätkuvalt suur tarbimine (11,1 liitrit elaniku kohta OECD 2021. a andmetel) viitavad, et praegune teguviis pole jätkusuutlik. Transformatsioon on vajalik mitte ainult rahvatervise seisukohalt, vaid ka majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks.

Transformatiivse alkoholipoliitika edukas rakendamine eeldab poliitilist tahet, pikaajalist pühendumist, piisavat rahastust, kogukondade kaasamist ning järjepidevat hindamist ja kohandamist. Eesmärk pole alkoholi täielik kõrvaldamine ühiskonnast, vaid uue, refleksiivse ja vähem rõhuva eluvormi loomine. See võimaldab täpsemalt mõtestada alkoholi rolli tänapäeva Eestis.

Alustada võiks refleksioonist ja olukorra tunnistamisest. Eluvormi edukust mõõdetakse selle järgi, kuidas on lahendatud enda ees seisvaid probleeme. Nii võikski alustuseks ja dialoogi soodustamiseks esitada kõigile neutraalse küsimuse: milliseid probleeme lahendab alkohol Eesti ühiskonnas?

1 Bernard E. Harcourt, Critique and Praxis. Columbia Univ Press 2020.

2 Rahel Jaeggi, Ciaran Cronin, Critique of forms of life. The Belknap Press of Harvard University Press 2018.

3 Titus Stahl, Oppressive Forms of Life. – Critical Horizons 2024, 25(2), 77–93.

4 Kristo Niglas, Prefekt ja linnapea väisasid joodikute parki. – Pärnu Postimees 19. IX

Kasutatud kirjandus