Argidialektika II. Argisus

MARGUS OTT

Argielu. Vähetähtsad toimingud, mis on vajalikud elamise jätkamiseks. Neid tehakse millegi nimel. Kui puudub see, mille nimel argiselt toimetada, siis argine muutub rõhuvaks, koormavaks, masendavaks – ähvardab implodeeruda, iseenda raskuse all kokku variseda. Argist hoiab lahti ja käigus ainult seos mitte-argisega, sellega, mille nimel argist tehakse. Nimetagem seda pühaks. See võib olla see, mille nimel otseselt argiselt toimetatakse, näiteks „maamaja kordategemine on tema püha ettevõtmine“. See võib olla ka lihtsalt üks komponent argise enda sees, mis aitab seda argist lahti hoida: näiteks kui öelda, et „hommikukohv on tema jaoks püha“, siis ei tähenda see seda, et ta tegutseks hommikukohvi nimel, aga ikkagi on see midagi erilist, mingi luksus, särav punkt argipäeva halluses. Püha on midagi, mille nimel või valgel saab jätkata.

Sel moel pole pühadus lihtsalt väljaspool argipäeva (nõnda nagu pühapäev on väljaspool teisi päevi, pärast laupäeva ja enne tööpäevi), vaid asub õigupoolest argipäeva tuumas käimashoidva jõuna. Kui poleks seda, mille nimel toimetada, või neid säravaid punkte, mille valgel elada, siis argisus variseks kokku. Nii et argise täielikku määratlusse tuleb hõlmata juba ka püha. Argisus on pühaks üleminemises, iseendast ülesaamises pühana.

Püha. Tähtsad toimingud, mis annavad elule mõtte. See, mille nimel ja valgel me elame. Ent see püha eesmärk või valgusallikas püsib sellisena üksnes selle varal, mida tema poole või valgel tehakse. Kui püüda pühadust hoida tema endana, ta argisest ära lõigata, nii et oleks puha püha, siis sellega ei saa ta rohkem pühaks, vaid vastupidi, ta kaotab oma reaalsuse, variseb kokku ning muutub argiseks. Näiteks kui mõni religioosne diskursus tahab sätestada puhast pühadust, siis selle käigus väljakäidud mõisted on sõnakõlksud, tühjad, sisuta, veenvuseta. Ning selles vaimus praktika on lihtsalt üks teatud argitoiming mingite spetsiifiliste käitumiste ja sõnamistega. Rituaalsed toimingud on ju keha liikumised, kombetalituslikud lausungid on keelelised ütlused: seesama keha ja keel, ükskõik kui veidrad nad ka poleks.

Püha saab tõelises mõttes pühaks ning omandab reaalsuse just siis, kui ta lakkab olemast (ainult, puhas, eraldiseisev, äralõigatud) „püha“ ning voolab argisesse, läheb üle argiseks, ongi argine ise. Pühadus on argiseks üleminemises, iseendast ülesaamine argisena.

Just sellise ülesaamise lähtekohtade või markeritena toimivad kohvitass, maamaja, kirik, mošee, hiis. Nendega seotud tegevused võivad kergesti sulguda argiseks ning nende mõtestamine muutuda õõnsaks (või õõvastavakski) õhuvõngutamiseks. Seepärast tulebki lähtuda pühaduse lähtekohtadelt, hoida neid lähtelistena, endast ülesaavana. Ning teisipidi, tuleb argisust lähtestada pühadusega, mille nimel ja valgel üle saada.

„Tuleb“ mitte seepärast, et keegi käsib, vaid seepärast, et see on olemise enese tung, sund, püüd. Selles dialektikas püsides saab olla vabalt, pärssimatult. Ehk vabalt konnata, nagu ütleb Zhuangzi.

Argidialektika I