Argidialektika VI. Tõsidus ja koomika

MARGUS OTT

Käisin PÖFFil vaatamas filipiini filmi „Viimane võimalus“ (režissöör Jun Robles Lana, 2021). Film käsitleb väga tõsist probleemi, Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte algatatud sõda narkootikumide vastu, mille käigus on tapetud üle kümne tuhande inimese, sageli omakohtu korras ja ilma võimaluseta end kohtus kaitsta. Teema on tõsine, aga ometi on filmis väga palju koomikat. Pärast linastust oli küsimuste-vastuste aeg ja üks vaataja väljendas kahtlust, kas nii tõsist asja sobib selliselt kujutada.

Mõistagi on oma koht tõsisel tõsidusel ja naljakal naljal, aga tõsidus, mis on naljaga pooleks või nali, mis on tõsidusega tembitud, on sügavamad. Tõsidus ja nali, mis välistavad teineteist ja on justkui omaette piiratud sfääris, jäävad tegelikkuse kujutamisel ühe­külgseks, puudulikuks. Tõsidus, mille üle ei saa nalja heita, on odav ja ülespuhutud. Nagu ka nali, kus pole tõsidust, jääb nõrgaks ja lahjaks.

Sügavam ja võimsam on nali, mis on tõsiduse enda sisse võtnud, ning tõsidus, mis on nalja enda sisse võtnud. Nali, mis ei välista tõsidust, ning tõsidus, mis ei välista nalja. Tõsidus, mis peab kartma nalja sissemurdmist, jääb verevaeseks, puiseks, poolikuks. See ei hõlma kogu tegelikkust, vaid peab alatasa muretsema, et tõsidus oleks hoolega piiratud, kaitstud, eraldatud. Et sinna ei tungiks midagi naljakat ega koomilist. Kuid kas pole säärane ettevõtmine naeruväärne, naljakas, koomiline? Inimene, kes püüab asjatult ehitada müüre tegelikkuse sees, kaitsmaks mingit väljamõeldud pühatõsidust?

Banksy. Sorry, the lifestyle you ordered is currently out of stock. London 2011.

Wikimedia Commons

Ning nali, mis peab kartma tõsidust, on ängistav ja vähepakkuv. Selline nali pole kõikehõlmav, vaid murelik ja tõsine. Äkki meie hea naljategemine katkeb? Kas ei riiva vestluskaaslase nägu tõsidusevari? Selline nali on poolik, ta ratsutab tõsiselt kogutud jõuvarude turjal, kartes tõsise „tegelikkuse“ naasmist. Selline nali on tegelikult murelik ja tõsine. Selle üle tuleks nalja teha! Minna naljaga lõpuni!

Niisiis, tõsidus, mida kaitstakse nalja eest, pole tegelikult tõsine, vaid naljakas. Ja nali, mida kaitstakse tõsiduse eest, pole tegelikult naljakas, vaid tõsine. Päriselt tõsine on tõsidus, mis võtab nalja enda sisse, on tõsine läbi nalja. Päriselt naljakas on nali, mis võtab tõsiduse enda sisse, naerab läbi kogu tõsiduse.

Kas tähendab see siis seda, et tõsiduse ja nalja erinevus kaob üldse ära? Ei sugugi. Nende vaheline piir just nimelt ei kao ära. Ei ole nii, et kõik oleks ühtlaselt naljakas ja tõsine, tasapaks. Vastupidi, tõsidus ja nali jäävad alles ja piir nende vahel on hoopis sügavam. Saab eristada tõsidust-läbi-kogu-nalja ja nalja-läbi-kogu-tõsiduse. Kui enne see „kogu“ ilmnes kas tõsisena või naljakana, siis nüüd ilmutab nii tõsidus kui ka nali kogu „kogu“. Nali ja tõsidus kui elu kaks külge pole siis eraldi ja lahus, vaid teineteise kätketud, ilma et nende erinevus kaoks. Nende kahe aspekti vahel avanevad salakäigud, ootamatud otseühendused, ümberpöördumised. Tõsidus ise ongi naljakas ja nali ise ongi tõsine.

Siis ollakse ikkagi kas tõsine või tehakse nalja, aga see uus tõsidus kätkeb nalja ning see nali kätkeb tõsidust. Nad ei välista teineteist, vaid põrkuvad teineteiselt. Uus nali ja uus tõsidus hakkavad teineteist võimendama, nüansseerima, peegeldama. Nad keerduvad aina peene­malt teineteise sisse, lõpmatus fraktaal­ses liikumises, kus iga tõsiduse sees on peenem nali ning selle nalja sees omakorda veelgi peenem tõsidus. Tõsidus ja nali saavad niimoodi lõpmatuks. Ent mitte niimoodi, et kumbki omaette tühjalt ja igavalt korduks, vaid nii, et kummastki otsatult koordub teine. Ja see ütleb elu kohta midagi sügavamat kui pelk nali või tõsidus.