Baumani tumefilosoofiast mureni Eesti tõlkekirjanduse pärast

Püsimatu ja vormitu urelus on imbunud modernse ühiskonna igasse soppi, mõjutades arusaamist surmast, kurjusest, loodusest ja tehnoloogiast, globalismist ja riigi olemusest, kui nimetada raamatu peamisi teemasid.

MIRT VISSAK

„Voolavas hirmus“ jätkab Poola päritolu sotsioloog Zygmunt Bauman voolava modernsuse alusprobleemide lahkamist, keskendudes hirmu fenomenile. 2006. aastal ilmunud teose keskmes on küll nullindate lääne poliitilise diskursuse põhiteemad – globalism ja terrorismivastane sõda –, kuid kõhklemata kõnetab hirmust mõtlemine üleilmsete kriiside kontekstis Eesti ühiskonda praegu rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, kui meid tiivustasid hoopis suur majanduskasv ning liitumine ELi ja NATOga. Ses mõttes on Baumani teos meie ette jõudnud just sobival ajal, tutvustades eesti lugejale ühiskonnas leviva kõheduse mõtestamiseks võimalikke vaatenurki, ehkki konkreetseid lahendusi hirmu ületamiseks raamatust ei leia.

Urelev modernsus

Raamat on üks paljudest Baumani teostest, mis käsitleb tema voolava modernsuse kontseptsiooni. Baumani arvates on nüüdisaja eritunnus voolavus, s.t varem näiliselt püsivad („tardunud“ või „jäigad“) institutsioonid ja kuuluvusgrupid on asendunud globaalse maailmaturu hoovustes pidetu, alalõpmata teiseneva ja killustatud reaalsusega, kus ühiskondlikud struktuurid ja üksikisiku identiteet ei saa enam kindlalt juurduda, kuna peavad alatasa kohanema muutuva maailma nõudmistega. Kui varem toetas tähenduslikku kollektiivset tegevust ja minapilti kindel sotsiaalne kord, siis massitarbimisühiskonnas on inimsuhted paindlikud ja pealiskaudsed, esil on hoopis amorfne üksikindiviid ja tema isiklikud lühiajalised projektid. Voolavat modernsust läbib seega lakkamatu ebakindlustunne, mis süvendab ühiskonnas erilist laadi kõhedust – voolavat hirmu.

Voolav hirm on pealtnäha ilma selge allikata, riskiärevale heaoluühiskonnale iseloomulik meeleseisund, millele on omane sügav ohtudele vastuvõtlikkuse eelaimus. See on halvaendeline tajumus, et „maailm on täis ohte, mis võivad sind tabada igal ajal vaid napi eelhoiatusega või üldse ilma“ ning et „ohu pealetungi korral on vähe võimalust – kui üldse – põgeneda või end kaitsta“ (lk 10). Ohud on kõikjal, varitsedes inimest ühtviisi „hämaratelt tänavatelt ja heledalt valgustatud teleriekraanidelt“ (lk 12), kusjuures nende konkreetsemate hirmude taustal kogub jõudu hoomamatu, kõikehõlmav õud umbmäärase peagi plahvatava katastroofi ees, mis lubab maamunalt kõik minema pühkida. Nüüdisaegne inimene adub, et hobbesiliku loomuseisundi vastu kaitsev tsivilisatsioonikoor on imeõhuke ja habras. Õhukeseks on selle kulutanud peaasjalikult negatiivne globalism – kaubanduse, kapitali ja informatsiooni (aga mitte demokraatia ja inimõiguste) piirideta liikumine, mis on jätnud rahvusriigid üleilmsete ohtude suhtes üha kaitsetumaks.

Eesti keeles võiks taolise kindla asuta, aga samas kõikjalviibiva hirmu kohta kasutada sõna „urelus“, mis tähendab painet või närivat meeleolu, millel puudub ilmselge objekt. Püsimatu ja vormitu urelus on imbunud modernse ühiskonna igasse soppi, mõjutades arusaamist surmast, kurjusest, loodusest ja tehnoloogiast, globalismist ja riigi olemusest, kui nimetada raamatu peamisi teemasid.

Sünge populaarfilosoofia

Leo Luks heitis oma hiljutises arvustuses¹ ette, et haritud lugejale ei paku Baumani ühiskonnakriitika eriti midagi uut, rõhutades teksti pigem madalat väärtust infoandjana, kui seda võrrelda muu asjakohase kirjandusega. Ka esteetilise naudingu pakkujana ei veennud „Voolav hirm“ Luksi, kellele tundus Baumani teose põhitoon „halav ja vimmameelne“ ehk siis ühekülgselt pessimistlik. Tõlkija Reet Hiiemäe maadleb järelsõnas Baumani järeleandmatu süngusega ning olgugi et püüab paiguti seda mahendada (mainides nagu Lukski Rein Rauaga kahasse kirjutatud raamatut „Iseduse praktikad“ (2016)), siis lõppeks on siin tõlgendusruumi üsna vähe – Bauman on doomer või vähemalt doomer-lite.

Nõnda peab paika tõlkija sedastus, et Baumani raamatuid võiks sildistada hoiatusega „Nõrganärvilistele ei soovitata“. Kohe aga tekib küsimus, kas vaimse tervise muredega kimpus eesti avalikkus ei vääriks konstruktiivsemat kirjandust, selmet saada oma hirmudele ja lootusetustundele kinnitust. Arvestades, kui palju väärtuslikku aimekirjandust on eesti keelde veel tõlkimata, võiks valiku tegemisel lähtuda peale päevakajalisuse ehk ka sellest, kas raamat pakub vajamineval moel vaimupinget või võimendab lihtsalt tuttavaid, kulunud vaatepunkte.

See viib tagasi Luksi etteheiteni, et Baumani kriitika ei paku „haritud lugejale“ eriti midagi uut. Osalt tuleb nõustuda, et ilmselt juba oma ilmumisajal ei avanud „Voolav hirm“ teemaga kursis olevale mõtteteadlasele uusi perspektiive. Eriti torkab see silma peatüki „Hirm ja kurjus“ juures, mis pole ainult väheoriginaalne, vaid põhineb suuresti ka Hannah Arendti väärtõlgendusel. Hämmastaval kombel samastab Bauman bürokraadi instrumentaalse mõtlemise Arendti kirjeldatud vaba südametunnistust ettevalmistava mõtlemisega, järeldades sellest, et Eichmanni kurjus oli ratsionaalne, mitte banaalne ehk mõtlemisvõimetusest tulenev, nagu Arendt väitis.²

Samas ei paista Baumani teosed olevat suunatud ainuüksi tõsiharitlastele. Mõtlejana paigutub ta pigem teadlase ja kultuurikriitiku vahele ning nagu Slavoj Žižeki puhul võiks talgi olla lööki filosoofialembeste noorte ning muidu ühiskonna üle juurdlevate inimeste seas. Samal moel on „Voolav hirm“ minu meelest heas mõttes populaarfilosoofia või -sotsioloogia ning erinevalt puhtteaduslikest töödest iseloomustavad seda mõnus eklektilisus, massikultuuri ja päevapoliitikaga tembitud kriitiline analüüs ning ilukirjanduslik, lopsakas väljenduslaad. Ses mõttes on „žanril“ ühiseid jooni viimasel ajal populaarseks saanud Youtube’i videoesseistikaga, mida ei tasuks häbeneda, sest selle taga on enamasti akadeemilisest maailmast eemaldunud kõrgharidusega humanitaarid. Kui „Voolav hirm“ ei suuda ülipädevat lugejat uute ideedega virgutada, siis laiemale publikule pakub see siiski rammusat sotsiaalkriitilist mõtteainet. Peaasi, et hiljem leiaks näpu vahele ka mõne positiivse programmiga teose.

Hirm tõlgitud mõttekirjanduse tuleviku ees

Leo Luks pööras oma arvustuses juba tähelepanu tekstis esinevatele tõlkeveidrustele ja ebatavalistele stiilivalikutele. Ühest küljest on kõik justkui öeldud ja milleks veel kord nuriseda. Teisest küljest on siin minu meelest tegemist tõsise hoiatusega, mis puudutab tõlgitud mõttekirjanduse tulevikku ja mis peaks pälvima suuremat tähelepanu.

Esimese asjana tahaks muidugi andestada vead, mis on seotud filosoofiaterminite tõlkimisega – kes neid peale erialainimeste üldse märkab? Kas pole see pseudoprobleem, kui state of nature on tõlgitud „loomuliku seisundi“, mitte „loomuseisundina“? Siiski tekib küsimus, mis on „Avatud Eesti raamatu“ sarja eesmärk, kui mitte arendada ja hoida eesti oskuskeelt, mis on nii pisike ja habras, et igal ilmuval teosel on suur kaal. Selle hoidmine ja õiges suunas arendamine on iga mõttekirjanduse tõlkija ülesanne, kusjuures tihtilugu pole vaja pead pikalt murda – nii mõnelegi raamatus leiduvale apsakale oleks õige vastuse saanud vähese guugeldamisega kätte. Ja oma Facebooki sõbralistist leiad ikka tuttava valdkonnaspetsi, kes rõõmuga aitab.

Tuleb rääkida ka tehisarust, mida ka ise tekste toimetades ja tõlkides vahel kasutan, et mõtetele hoogu anda. Nagu Luks mainis, on tekstis märke tehisaru liigkärmest usaldamisest. Kas arm on relv või käsivars, kas gas naftakriisi kontekstis on gaas või bensiin? Kas eesti keeles öeldakse „õigeusklik“ ka juutide kohta? Kas Katrina tõesti räsis „Pärsia lahe rannikuäärseid“ USA linnaosi ja toimus enne 11. septembri terrorirünnakuid? Peale õiglase töötasu on ilmselt aeg teine ressurss, mille puuduse all tõlkijad kannatavad, sest ülekaalukalt tõlgitakse ju muu töö kõrvalt. Tavaliselt päästab tõlkija naha piinlike hooletusvigade avaldamise eest üks teine alatasustatud ja ajanappuses vaevlev inimene – keeletoimetaja. Kahetsusväärselt on „Voolaval hirmul“ aga ainult sisutoimetaja …

Võõrkeeleoskus ei võrdu tõlkeoskusega. See on vilumus omaette, millest tõlkija saab aru, kui on jännis lausega, mille hõlpsasti tõlgitavad sõnad moodustavad aga pea tõlkimatu terviku. Siin tekib tõlkijal tavaliselt ahvatlus keerulised kohad n-ö sirgeks kirjutada, tehes nii liiga originaalile ja lugejale, kes ei saa osa originaali väljendusrikkusest. Baumani stiil on mahlakas ja ta valib sõnu hoolikalt, kuid nii mõneski kohas oli tõlkimisega mindud kergema vastupanu teed, mistõttu on tõlge keeleliselt vaesem. Kui anda üks lihtne näide, siis esimese peatüki pealkiri on eesti keeles „Surmahirm“, aga Bauman ise ei kasutanud väljendit fear of death, vaid on ilmselt põhjusega valinud pealkirjaks „Dread of death“ („Surmapelgus“ või „Surmakõhedus“). Niisamuti on tõlkes kadunud Baumani sõnamänguline pealkiri „Terrors of the global“ (vaste pole „Globaalhirmud“).

Kirjastused, tõlkijad ja toimetajad peavad töötama neile võimaldatud tingimuste kiuste, et tuua eesti lugejateni väärtkirjandust. Need tingimused ei soodusta hea tõlke ilmutamist, ent head tõlget ilmub siiski tänu inimeste vaimuandele, kirele ja vastutustundele. Nendest omadustest aga alati ei piisa, rääkimata sellest, et ebasoodsad olud pärsivad meisterlike tõlkijate ja keeletoimetajate järelkasvu just väärtkirjanduse vallas. Keeleharidusega noori nügitakse ülikoolides üha enam „tulusamate“ tarbetekstide juurde. Eelmisest aastast lõpetati rahapuuduse tõttu meister-selli programm, mis võimaldas kogenud tõlkijatel juhendada noori raamatutõlkijaid. Samal ajal aga on aset leidmas tehisaru pealetung, mida soodustab majanduslik surve avaldada järjest rohkem raamatuid. Kuidas hoida nendes oludes head tõlgitud mõttekirjandust elujõulisena?

Arvestades, et mõttekirjandust tõlgivad tihtilugu keskmisest parema keeletajuga valdkonnaspetsialistid, võiks näiteks kaaluda tõlkeõppe integreerimist humanitaarvaldkonna doktoriõppekavadesse. See panustaks muu hulgas eesti oskuskeele arengusse, kuna seminarides saaks arutleda oma ja lähedal asuvate erialade terminoloogia üle. See ei lahenda üht juurprobleemi – rahapuudust –, aga on siiski väärt idee, mida kaaluda.

1 Leo Luks, Herakleitos heietab ja halab. – Sirp 8. XI 2024.

2 Mirt Kruusmaa, Natsi-Saksamaa mõttelage kabinetimõrvar. – Sirp 2. VIII 2024