Digimugavus või digiautonoomia?

Digitehnoloogiate areng, suurandmete kasutamine ja käitumisökonoomika on loonud laiahaardelise inimeste juhtimise ja kontrollimise võimaluse.

ANGELA HOLLO

XXI sajandi alguses oli näha ettevõtete ja valitsusasutuste joovastust suurandmetest ja tehisintellekti kasutamisvõimalustest. Üha paremad (riiklikud) otsused, ühiskonna probleemide lahendamise võimekus ja personaliseeritum elu kõlavad ahvatlevate tulevikuväljavaadetena, kuid kas nende kasulikud küljed kaaluvad üles võimalikud ohud ja kas me teadvustame neid? Aina digitaalsemate ja personaliseeritumate lahenduste mündi teisel poolel asub oht, et iseseisvus väheneb, kannatavad kodanikuvabadus ja demokraatia.

Jälgimiskapitalismi nähtamatu võim

Suurandmetest on kujunenud võimu sümbol, mis mõne teadlase arvates on seljatanud tootmisvahendite ja nafta omamise. Nagu on tabavalt öelnud Birminghami ülikooli interdistsiplinaarse õigusteaduse, eetika ja informaatika professor Karen Yeung, on XXI sajandi koidikul alguse saanud jälgimiskapitalism tekitanud uut tüüpi nähtamatu võimu, mis tuleneb vahendite omamisest inimeste käitumise kujundamiseks.1 Need on suurandmete ja tehnoloogia arenguga loodud mõjutusvõimalused, mis tulenevad inimpsüühika tundmisest. Käitumisteaduse uuringud psühholoogilise valitsemise vallast näitavad, et enamiku inimeste otsustusprotsess on olemuselt küll irratsionaalne, kuid harjumuspärane ja etteaimatav ja sellega on kummutatud klassikaline mudel inimesest kui ratsionaalsest otsustajast.2

Käitumisökonoomikas on tuntud ja laialt kasutuses mõjutusmehhanism nügimine (ingl nudge), mille eesmärk on esitada isiku valikuvõimalused sellisel viisil, et valik tehtaks tõenäolisemalt valikuarhitekti soovitud suunas. Nii saab lihtsate muudatuste abil märkimisväärselt mõjutada tehtavaid otsuseid ja käitumist. Suurandmete analüüsi kasutamine nügimiseks on aga eriti mõjuvõimas, kuna järjepidevalt uuendatav dünaamiline andmete võrgustik viib mõjutamise uuele tasemele, võimaldades ennustada harjumusi, eelistusi ja huve sihtrühmade kaupa ja suunamaks valikut tegema soovitud suunas (ingl hypernugde).1 Selline ulatuslik isiklike digiandmete kogumine ja nende kasutamine otsustusprotsesside väljatöötamisel tekitab muret. Kurikuulsaks näiteks on 2018. aastal lahvatanud Facebooki Cambridge Analytica skandaal, milles andmeanalüüsiettevõte Cambridge Analytica, kes mh töötas Donald Trumpi valimismeeskonnaga ja Brexiti kampaaniaga, korjas andmeid miljonite USA valijate Facebooki profiilidest ja kasutas neid võimsa tarkvaraprogrammi loomiseks, et ennustada ja mõjutada valijate valikuid.3

Isegi kui nügitakse seadusega lubatu piires, leiavad kriitikud, et nii püütakse teadlikult kasutada inimese kognitiivseid nõrkusi, et kutsuda esile teatud tüüpi käitumist. Muret hüpernügimise eesmärgil andmete kuritarvitamise pärast põhjustab asjaolu, et keeruka disainiga masinõppe algoritmid on ärisaladuse looriga kaetud ja läbipaistmatud. Professor Yeung on üks neist, kes on tõstatanud probleemi, et suurandmete kasutamine mõjutamiseks loob uue väljavaate ühiskonna juhtimiseks ja valitsemiseks ning võib ohustada osalusdemokraatiat. Digital gerrymandering ehk vahendaja poolt mingi teabe valikuline esitamine, mida näiteks Facebook katsetas juba 2010. aastal USA vahevalimiste tulemuste mõjutamiseks, on äärmuslik näide suurandmetele tuginevast mõjutamisest, mis kahjustab nii isiku valikuvabadust kui ka demokraatiat.1

Võta või jäta“ privaatsusriive

Äärmiselt kiire tehnoloogiline ja digitaalne areng on teinud sellega kaasnevate halbade tagajärgedega arvestamise üksikisikule keeruliseks. Meie tegevus sõltub digilahendustest ja pea võimatu on käia näiteks internetipangas, maksta telefoniarveid või kasutada teenuseid ilma nõustumata oma andmete edastamise ja kasutamisega. Üksikisiku nurka surutud seisule on juhtinud tähelepanu ka advokaat Siiri Vello,4 mööndes, et inimesed on pandud „võta või jäta“ lahenduse ette ehk olukorda, kus on valida ainult selle vahel, kas anda oma isikuandmed või loobuda teenuse kasutamisest. „Selliselt toimub aga selgelt privaatsuse kui väärtuse devalveerimine ja privaatsuse piiramisega leppimine,“ toob Vello välja.4 Sealjuures kasutavad jõupositsioonil ettevõtted teadlikult mõjutusvahendeid, et juhatada kasutajad tegema valikuarhitekti eelistatud otsuseid, näiteks on algoritm määranud vaikimisi kõigi küpsiste kasutamise lubamise eelistatud variandiks ning küpsiste kasutamisest loobumine on tehtud teenuse kasutajale ebamugavaks.

Kui palju ollakse üldse võimeline orienteeruma neis uue ajastu privaatsus­küsimustes? Kriitikud arvavad, et suure tõenäosusega ei anta nõusolekut oma andmete jagamiseks ja töötlemiseks, eriti mis puudutab suurandmete analüüsi. Enamik ei loe ega pruugi ka mõista privaatsuspõhimõtteid, mida kasutaja peab enne digiteenusele juurdepääsu saamist aktsepteerima, kusjuures ühe uuringu kohaselt kulutataks privaatsus­tingimuste läbilugemiseks aastas kuni 244 tundi.1,5

Kuid probleem on palju suurem kui ühe inimese võimalus oma isiklikku teavet kontrollida, leiab professor Alessandro Acquisti. Iga nädal ja iga kuu tekib palju uusi võimalusi, kuidas meid saab jälgida või meie kohta midagi järeldada. On täiesti ebamõistlik eeldada, et kodanikel on tarbijana pidev soov täiendada oma teadmisi selle kohta, milline uus jälgimismeetod on välja töötatud ja et tuleb õppida seda tõrjuma. Pealegi on raske ennustada, kuidas praegu kogutud teavet saab kasutada viie või kümne aasta pärast. Näiteks võib teave A koos teabega B viia uue tundliku teabe tekkimiseni. Uusi mooduseid andmete kasutamiseks mõeldakse välja järjepanu, nii et me tõesti ei tea, kuidas meie andmeid hakatakse kasutatama.6

Tehnoloogiast joobnuna otsitakse võimalusi

Ometi anname teadlikult ja vabatahtlikult üha enam enese kohta käivate otsuste tegemise käest ära. Kui jagame enda kohta andmeid, arvutavad jälgimistehnoloogiad välja, kui palju peame sööma-jooma, millal uinuma ja millal ärkama, milliseid teid mööda jõudma punktist A punkti B jne. Andes üha enam käitumise ja mõtlemise üle otsustamise õiguse teistele, jõuame biheivioristliku inimkäsitluse juurde, kus inimest nähakse vaid toiminguid tegeva mehhanismina. Kui kohtuvad tehisintellekt ja mõjutamisteadmised, mõjutab andmestumine ka haridust. Digihariduse eksperdid hoiatavad tulevikustsenaariumi eest, et õppija käitumine ja tegevus saab algoritmidele masinloetavaks ja digitaalsete hüpernügimisplatvormide poolt mõjutatavaks. See loob võimaluse võimsaks tsentraliseeritud kontrolliks riikides, kus „õiged” käitumisnormid on paika pandud ja kus range juhtimise ja järelevalve all nügitakse õppijaid etteantud osalemis- ja käitumisviiside suunas.7

Eestis võib valdavalt kohata optimistlikku vaadet (digi)tehnoloogiale, kus võimalike ohtude eest küll hoiatatakse, kuid kõlama jääb selge rõõm võimaluste üle, mida suurandmed ja tehnoloogiline areng kaasa toovad. Kristjan Port näib olevat üks vähestest, kes tehnoloogia arengust tekkinud ohtude teemat järjekindlalt ülal hoiab, tuues muu hulgas välja, et kuigi tehnoloogia kriitika ja düstoopia hoiatused on sel sajandil normaliseerunud, ei ole see peatanud tehnoloogilist arengut. Pigem vastupidi.8 Ega tehnoloogia oma olemuselt olegi kurjast, küsimus on selle arendamise ja kasutamise eesmärgis ning võimalustes, mida see loob. Seal, kus peitub võim, peitub ka soov piire ületada, võimu ära kasutada ja kuritarvitada. Kontrollist loobumine isikuandmete ja eraelu puutumatuse üle kaotab jõudude tasakaalu andmete valdajate ja andmeomanike vahel.6

Kuivõrd on hüpernügimine legitiimne ja kooskõlas liberaalsete demokraatlike põhimõtete ning isiku autonoomia olemusega? Kas eeltoodu põhjal peaksime suhtuma ettevaatlikkusega psühholoogide valmisolekusse minna riigile appi poliitikat kujundama inimkäitumise mudelite loomise ja käitumise mõjutamise abil?9 Digitehnoloogia areng, suurandmete kasutuselevõtt ja käitumisökonoomika on loonud inimeste juhtimise ja kontrollimise võimalused, millele inimkonna ajaloos pretsedenti pole. Valitsused võivad kinni haarata mõttest kasutada andmestumise võimalusi, pöörata tehnoloogia võimu kasutamise tööriistaks, mis kahjustab kodanike iseseisvust ja vabadusi.

Angela Hollo on Tartu ülikooli magistrant õppekavalt „Muutuste juhtimine ühiskonnas“.


Eesti loob automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi

Iga nädal ja iga kuu tekib palju uusi võimalusi, kuidas meid saab jälgida või meie kohta midagi järeldada. Aprillis kiitis valitsus heaks eelnõu riikliku automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu ehk ABISe loomiseks. Siseministeeriumi eestvedamisel loodav ABIS võimaldab hõivata ja säilitada biomeetrilisi isikuandmeid – sõrmejälgi ja näokujutisi ning teha biomeetriliste andmete võrdlust. ABISe arendamiseks ja ülalpidamiseks on eraldatud aastateks 2018–2025 ligi 17 miljonit eurot. Kuvatõmmis


1 Karen Yeung, Hypernudge: Big Data as a mode of regulation by design. – Information, Communication and Society 2017, vol. 20, no. 1, pp. 118–36.

2 Jessica Pykett, Rhys Jones, Mark James Whitehead, Changing Behaviours. On the Rise of the Psychological State. Edward Elgar Publishing, Inc 2013.

3 Carole Cadwalladr, Emma Graham-Harrison, Revealed: 50 million Facebook profiles harvested for Cambridge Analytica in major data breach. – Guardian 17. III 2018.

4 Siiri Vello, Isikuandmed kui tavapäratu valuuta. Kas sa ikka soovid sel moel maksta? – Delfi 15. I 2021.

5 Aleecia M. McDonald, Lorrie Faith Cranor , The Cost of Reading Privacy Policies. – A Journal of Law and Policy for the Information Society 2008, 4, 541.

6 Alessandro Acquisti, Laura Brandimarte, George Loewenstein, Privacy and human behavior in the age of information, Science 2015, 347, 6221, 509–14.

Thu-Huong Ha, What are you revealing online? Much more than you think. – ideas.ted.com 1. VII 2014.

7 Jeremy Knox, Ben Williamson Sian Bayne, Machine behaviourism: future visions of learnificationand dataficationacross humans and digital technologies. – Learnging, Media and Technology 2019, pp 31–45.

8 Kristjan Port, Facebook arendab inimese kehatalitlust jälgivat nutikella. – ERR 16. II 2021.

9 Andero Uusberg, Kariina Laas, Kuidas psühholoogia abil poliitikaid kujundada? – ERR 8. I 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht