Digitaalne kirjaoskus, küberhügieen ja digitervis hariduses

Internetikasutajate hulgas leidub väga erineva tasemega digitaalse kirjaoskusega digitaalseid põliselanikke, digitaalseid immigrante ja kohanenud immigrante.

MARIO MÄEOTS

Eestis ja igal pool mujal maailmas on internetikasutajate hulk aasta-aastalt suurenenud. Kui 2000. aastal oli Eestis internetikasutajaid kogu elanikkonnast umbes 28 protsenti (kogu maailma keskmine oli 7%),1 siis nüüdseks on kasutajate arv jõudnud Kantar Emori andmetel 92%-ni2 (maailma keskmine on 55%).1 Tõusu põhjusi on erinevaid, kuid peamiseks on kindlasti järjest paranev interneti ja selle kasutamist võimaldavate tehnoloogiate kiire areng ja kättesaadavus. Vähe on neid, kellel ei ole veel oma e-posti aadressi või nutitelefoni ning harva võib kohata inimest, kes pole kasutanud internetti ajalehtede lugemiseks. Tahame või mitte, digimaailm on saanud meie igapäevaelu osaks. Igapäevategevuses on tekkinud rutiin, millele on üha raskem digimaailmale alternatiivi leida. Kui tehnoloogia areng on kiire, siis sellest tulenevate muutustega kaasas käimine on palju aeglasem, sest muutustega harjumine võtab aega. Alati ei ole meil digimaailmas toimetulekuks vajalikku valmisolekut, teadmisi ega oskusi. Harjumise teevad keeruliseks ka seni vähe tuntud ja uut laadi probleemide esile kerkimine, nt identiteedivargused, küberkiusamine, digitehnoloogia kasutamisest tulenevad terviseriskid jne. Vajalik ei ole harjuda ainult tehnoloogia kasutamisega, vaid suurt tähelepanu tuleb pöörata ka küberhügieenile ja digitervisele.

Digitaalne kirjaoskus

Meile kui kirjaoskajatele on elementaarne, et oskame teksti lugeda, seda tõlgendada ja kirjutada. Samasugune elementaarsus peab kehtima ka digimaailmas, kus tuleb võtta omaks ka selle maailma kirjaoskus, mõista digitaalse kirjaoskuse ja digipädevuse olemust. Digipädevust käsitatakse alates 2014. aastast kui üht kaheksast riiklikes õppekavades (põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava) kirjeldatud üldpädevustest, mis seab ootused kooliõpilaste digipädevuse arendamiseks. Õppekavas oleva digipädevuse kirjeldamisel lähtuti üleeuroopalisest digipädevust kirjeldavast raamistikust „DIGCOMP: Kuidas arendada ja mõista digipädevust Euroopas?“3 Raamistikus eristatakse viit digipädevuse valdkonda: informatsioon ja andmed, kommunikatsioon ja koostöö, digitaalne sisuloome, ohutus ning digitehnoloogiliste probleemide lahendamine. Kõigi viie valdkonna raames on vaja omandada teadmisi ja oskusi: näiteks, kuidas soovitud digilahenduse kasutamiseks vajalikku juhendit leida, kuidas riigi e-teenuseid kasutada või kuidas manusega e-kirja saata. Lihtsalt ja loomulikult ei tule teadmised ja oskused iseenesest, vaid nii nagu ka lugemine ja kirjutamine, vajavad needki järjepidevat õppimist ja püsivat harjutamist.

Temaatiline teaduskirjandus toob välja eri vanusegruppide vahelised erinevused. Öeldakse, et need inimesed, kes on sündinud pärast 1990. aastat, on digitaalsed põliselanikud (digital natives). Neil on nn sünnijärgne valmisolek digimaailmas toimetulekuks, sest siis oli digimaailm juba igapäevaelu osa (kodune wifi, tahvelarvutid, nutitelefonid jne) ja eeldatakse, et nad kohanevad uute tehnoloogiatega kiiremini. Digitaalseteks immigrantideks (digital immigrants) loetakse neid, kes on sündinud enne 1990. aastat. Nende ellu jõudis digitehnoloogia ja internet elu hilisematel etappidel, sestap ei ole nad tehnoloogia kasutamisega väga harjunud ja nad on pigem väga põgusad kasutajad, sest neil võib esineda psühholoogiline barjäär (nt nutiseadme tuksi keeramine, tähtsate andmete kadumine, enda rumalana näitamine). Veel kirjeldatakse inimesi kui kohanenud immigrante (naturalized digitals). Nemad on digitehnoloogia ja selle võimalused oskuslikult omaks võtnud ning rakendavad seda julgelt igapäevaelus.

Lähtuvalt riiklikest õppekavadest peab Eesti õpetajatel olema valmisolek arendada õpilaste digipädevust. Paraku on see problemaatiline, sest kooliõpilasi ehk digitaalseid põliselanikke õpetavad õpetajad, kellest enamik on digitaalsed immigrandid või kohanenud immigrandid ning ainult 9% õpetajatest on digi­taalsed põliselanikud (vt Haridussilma statistika).4

Võib eeldada, et digitaalsed põliselanikud saavad digimaailmas hakkama, kuid uuringud näitavad, et nende digitaalne kirjaoskus on lünklik ja ebapiisav ega kata kõiki valdkondi (informatsioon ja andmed, kommunikatsioon ja koostöö, digitaalne sisuloome, ohutus ja digitehnoloogiliste probleemide lahendamine). Põliselanikud võivad olla väga osavad rakenduste allalaadimisel, ühismeediasse postituste tegemisel ja nutivahendi abil suhtlemisel, kuid pööravad vähe tähelepanu ohutusele ja küberhügieenile.

Laps kogeb ja õpib digimaailma tundma esmalt kodukeskkonnas ning peagi saavad selle maailma avastamiskohtadeks ka lasteaed ja kool. Kui lapsevanem, lasteaia- ja kooliõpetaja on kõik digitaalsed immigrandid, siis ei ole lapsel neilt digimaailma kohta kuigi palju või kehvemal juhul üldse mitte midagi õppida.

Piia Ruber

Laps kogeb ja õpib digimaailma tundma esmalt kodukeskkonnas ning peagi saavad selle maailma avastamiskohtadeks ka lasteaed ja kool. Kui lapsevanem, lasteaia- ja kooliõpetaja on kõik digitaalsed immigrandid, siis ei ole lapsel neilt digimaailma kohta kuigi palju või kehvemal juhul üldse mitte midagi õppida. Kui vähemalt ükski neist kolmest juhtub olema kohanenud immigrant või digitaalne põliselanik, on lapsel lootust neilt ka midagi õppida. Vastasel juhul jääb digimaailm iseõppimise või sõpradelt õppimise pärusmaaks. Selline lahenduskäik ei ole meie ühiskonnas vastuvõetav. On väga tähtis, et lapsevanemad ja õpetajad oleksid ka ise valmis lastele digimaailma teadmisi ja kogemusi jagama. Nii kool, lasteaed kui ka kodu vajavad hea oskusteabega digitaalseid põliselanikke ja kohanenud immigrante, kes aitaksid lastel digitaalse kirjaoskuse lünki täita.

Internetikasutajate hulk on kindlalt kasvutrendis ja kasutajate hulgas leidub väga erineva tasemega digitaalse kirjaoskusega digitaalseid põliselanikke, digitaalseid immigrante ja kohanenud immigrante. Just erinev digitaalne kirjaoskus on võimaldanud esile tõusta uutel probleemidel.

Küberhügieen ja terviseriskid

Alustame küberhügieenist. Korrektne küberhügieeni nõuete järgimine näitab, et ollakse teadlik digimaailma ohtudest ning osatakse end nende eest kaitsta. Ebapiisav küberhügieeni nõuete täitmine on potentsiaalne oht, sest need täitmata jättes võidakse sattuda identiteedivarguse või viiruse ohvriks. Lohakus võib lasta kurikaelal isegi seadmesse tungida ja omanikku läbi veebikaamera jälgida. Harvad ei ole juhtumid, kus oma paroole või isiklikke andmeid avalikult ühismeedias jagatakse. Suurbritannias on olnud juhtumeid, kus kindlustusfirmad on keeldunud kahjusid korvamast, sest majaomanik on avalikult demonstreerinud oma kodu (sisuliselt kataloog pahalastele) oma Facebooki lehel ning andnud maailmale postituste kaudu teavet oma olemise, igapäevaliikumiste või reiside kohta. Kõike seda saab vältida, kui peetakse korrektselt kinni ennetusnõuetest ning õpitakse märkama potentsiaalseid ohte. Nii nagu õpetab meile looduski: „Olen punane, tõenäoliselt mürgine – seega kahtlane! Ära käpi, hoia eemale!“ Selline arusaam peaks olema ka inimestes, kui nad võõraid e-kirju ja manuseid oma kirjakastist leiavad.

Palju räägitakse ka paroolidest. Korrektne parool on vähemalt kaheksa tähemärki pikk, sisaldades numbreid, suur- ja väiketähti ning sümboleid. Parool ei tohi olla kuidagi aimatav, mistõttu ei ole õige, kui see sisaldab isiklikku infot (nt perekonnanimi ja sünniaeg). Samuti on soovituslik oma paroole sagedasti muuta ning kasutada eri keskkondades eri paroole. Cain, Edwards ja Still (2018)5 uurisid 312 inimese küberhügieeni harjumusi (vanus 18 ja vanemad). Selgus, et 85% vastanutest kasutab paroolis isiklikku infot, 50% kasutab sama parooli eri keskkondades, 41% muudab oma paroole ja ainult 5% ei jaga oma paroole teistega. Vanuselisi erinevusi uuringus eriti ei täheldatud, kui siis seda, et pigem oli vanem vanusegrupp noorematega võrreldes teadlikum. Kindlasti on lugejal huvitav end analüüsida ning otsustada, kuidas ja mil määral samastub ta eelmise aasta uuringus osalejatega.

Suurt tähelepanu tuleb pöörata ka oma isiklike andmete kaitsmisele. Kas teatakse, mida on võimalik enda kohta internetist leida? Enamasti on inimesed ise enda kohta andmeid ja infot internetti jätnud ja seda sageli teadmatusest, ohte aimamata. Ühe minutis6 tehakse üle maailma umbes 500 000 Twitteri postitust, laaditakse Snapchati keskkonda umbes 600 000 videot ja tehakse üle kolme miljoni Google’i otsingu. Ei mõelda sellele, kas seda tehakse läbimõeldult ja teadlikult.

Vähemoluline ei ole oma seadmete, nagu nutitelefonid, arvutid, interneti ühendatud kodused seadmed (TV, tolmuimeja jms), kaitsmine. Tartu ülikooli üliõpilaste seas läbi viidud uuringust selgus, et 83% üliõpilastest kaitseb oma nutiseadet kas parooli või mustriga. 17% 266 üliõpilasest annab aga võõrale võimaluse seda segamatult kasutada. Küsimus ei ole „kas minuga või meiega juhtub?“, vaid pigem „millal juhtub?“.

Järjest rohkem on üles kerkinud tehnoloogiliste vahendite kasutamisega seotud terviseriskide teema. Eestis ei puudu liiklusõnnetused, milles osalenu oli autoroolis nutitelefoni kasutanud. Sageli hakkavad teedel silma jalgratturid, kes kasutavad sõidu ajal nutitelefoni. Tänaval nutiseadme sõrmitsejad põrkavad peaga vastu posti, samuti on olnud juhtum, kus inimene enese märkamata otse ookeani kõndis7 ja seetõttu uppumisohtu sattus. Mõne aasta tagant meenuvad Pokemonide otsimise lood, kus mängijad nii mängu sisse elasid, et vette kukkusid, aknast alla hüppasid jne. Ägedamate selfide tegemiseks ollakse valmis ronima ohtlikult kõrgele kohale või liikuma tihedas liikluses, selg ees. Statistikal on selle kohta öelda oma karm sõna, nimelt on selfit tehes saanud perioodil 2011–20178 maailmas surma 259 inimest, ja seda peamiselt vanuses 10–29.

Digimaailm pakub meile palju positiivset, see annab juurde kuhjaga uusi võimalusi elu lihtsamaks ja mitmekesisemaks teha. Selleks aga, et selles põnevas maailmas oskuslikult ja ohutult tegutseda, on vaja palju ja järjepidevalt õppida. Ühiskonnas oodatakse üha rohkem juurde neid, kes oleksid digitaalselt kirjaoskajad.

Mario Mäeots on Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi haridustehno­loogia dotsent.

 

1 http://www.internetlivestats.com/internet-users/estonia

2 https://www.emor.ee/blogi/kuidas-inimeste-internetikasutus-muutunud-on

3 https://www.hm.ee/sites/default/files/digipadevuse_enesehindamise_raamistik_0.pdf

4 https://www.haridussilm.ee/

5 A. A. Cain, M. E. Edwards & J. D. Still, An exploratory study of cyber hygiene behaviors and knowledge. Journal of Information Security and Applications, 42, 36–45, 2018. https://doi.org/10.1016/j.jisa.2018.08.002

6 https://web-assets.domo.com/blog/wp-content/uploads/2017/07/17_domo_data-never-sleeps-5-01.png

7 http://reisijuht.delfi.ee/news/news/reisil-voib-facebooki-postitamine-olla-eluohtlik-taiwani-naine-oleks-aarepealt-uppunud?id=67490352

8 https://www.bbc.com/news/newsbeat-45745982

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht