Eesti ravimtaimedest XII

Lugu kõige kangemast rohust ehk Eesti otsib ravimtaimede-imetegijate pikast rivist superstaari. Kas usk või toimeained?

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

Sarja viimast lugu kirjutama asudes mõtlesime, mis võiks olla see eriline taim, meie ravimtaimenduse lipulaev, millest kirjutada. Või nagu noorem rahvas kõneleb: Eesti otsib supertaime.

Veeretasime taimekesi siia- ja sinnapoole ning paistis, et kõik kanged on juba eelnenud üheteistkümnes osas lahti seletatud. Arutasime kuldvuntsi, eelmiste aastate moeröögatust, mis pidavat viima vähktõve ja hommikul sööduna andma ülienergia. Aga mis Eesti taim ta on, kui peame teda akna peal potitama? Või petersell, mille rohelist nii maitse- kui ka ravimtaimena pruugitakse ja mille kohta juba vanarahvas ütles, et päevas ühe lehekese söömine viib väsimuse sootuks. Mida kõneleda taimest, mille lõhn on paljudele täiesti vastuvõtmatu? Korra vilksatas ida poolt isegi uhke ženšenn, mille heades omadustes vist keegi ei kahtle. Kuid mida rääkida taimest, mis meie rohtudesse ja taimesegudesse alati vaid kuivatatult ja pulbrina jõuab? Muidugi on viimase aasta jooksul palju räägitud ingverist, mis alistavat isegi koroona, selle maailma lukkukeeraja. Tema headus on küll teada, aga palju sellest headusest võib olla hoopiski uskumuse teene. Just uskumises ja uskumuses on ravimtaimede, aga ka muude ravimite puhul väga suur osa. Usk, et ravim aitab, aitab meil kindlasti terveneda. Usust ravimtaimedesse tulebki nüüd juttu.

Kaetus, nõiasilm, usk

Pole põhjust arvata, et meie vanarahvas nii rumal oli, et ei osanud katse-eksituse meetodil kindlaks teha, millistel taimedel on mõju meie kehale ja millistel mitte. Selge oli see, et pohlas ja leesikas olevad mõjuained leevendavad põiehädasid ning palderjan toob närvilisele rahu ja une. Kes korra varemerohu või ülastega oma liigesevalu oli ravinud ja need liiga kauaks nahale jätnud, see sai mahlalt kõrvetada, nii et villid taga. Ja ei aetud seda segi kurja silma või muu nõidusega, lihtsalt teine kord võeti kompress varem jalalt ära.

On veel palju taimi, millest kõneldi kui väga heast ravimtaimest, mis aitab kurja sõna, nõiduse ja kaetise vastu. Kaetiserohud.

Kassiratas ehk maajalg on üks neist. Vanarahva arvates olnud väga võimas maa-aluste rohi, temaga sai ravida maast tulnud haigusi – neid, mis tänapäeva mõistes allergiahoogudena meid kärna ajavad. Näiteks aitavat, kui sellisele kohale 77 kassiratta lehte üksteise peale ülestikku laduda. Ja kõrvetised, mis saadud kellegi nõiakunstist, kaduvat, kui korjata 5–7 pleekimata maajala lehte sinise rätiku sisse, siduda see kaela ja käia kolm korda vastu tuult ümber sauna – kohe kaduvat kõrvetis kurgust.

Selliseid abirohule külgepoogitud vigureid leiab meie pärimusest kuhjade kaupa. Üks kentsakam kui teine, ja mida vanem lugu, seda hullumeelsem. Ilmselt uuemal ajal korjatud lugudes ei tahetud ravimtaimedele sellist ebausu loori ümber punuda.

Ega tänapäevalgi jäta ravimtaimenõiad ravimtaimede ümber nõiatrikke tegemata, näiteks mõned nõiad tantsivad oma ravikreeme kokku ja see andvat neile erilise väe. Sõnade pealelausumine on otse kohustuslik, eriti vägevad olevat sõnad, mis vanematelt päritud. Taimede õigel ajal korjamine, näiteks jaanipäeval, on ilmtingimata vajalik. Toime ja uskumuse uuringuid lahkame artiklis edaspidi, aga põnev on lugeda ka seda, mida arvatakse tänapäeval.

Tänapäeva rahvasuu

Nüüd on igasuguste uskumuste kogumine palju lihtsam. Selleks tuleb vaid panna ühismeediasse küsimus: „Milliselt taimelt olete oma haiguse vastu kõige enam abi saanud. Kuidas tunnete, kas aitas usk või toimeained?“

Oli veel palju taimi, millest kõneldi kui väga heast ravimtaimest, mis aitab kurja sõna, nõiduse ja kaetise vastu. Kaetiserohud. Kassiratas ehk maajalg on üks neist.

Kristel Vilbaste

On täiesti selge, et inimestele meeldib kirjutada ravimtaimedest, võib isegi öelda, et sellest kirjutatakse hea meelega rohkemgi kui päevapoliitikast, ning kirjutavad ka need, kes muude asjade puhul sõna ei võta. See pole vist ainult eestlaste omapära, sest tervis ja oma suhe taimedesse on väga tähtis. Kusjuures erinevalt muudest teemadest on vaid üksikuid naljaviskamisi. Näiteks meeldib meesterahvastele sel puhul läbi lillede vihjata, et kõige paremini aitab alkohol: „Viinamari. Eriti pikalt hoitud destillaadid, kuhu ka tammepuust midagi juurde tuleb.“ Ja „Oder, kartul, nisu, viinamari. Need moodsad kadakamarjajoogid mulle ei maitse. / Lisaksin juurde õuna. Kalvados on igati õilis vedelik.“

(Siin ja edaspidi on kasutatud selle artikli jaoks korraldatud küsitlust, vastajate nimed on jäetud nimetamata, aga autorid tänavad kõiki vastajaid.)

Põnev on see, milliseid taimi enamasti nimetatakse: ikka vanad head kummel, pärnaõied … Ühest varasemast ühismeedia 24 tunni küsitluse kokkuvõttest on näha, et kõige enam kasutataksegi meil kodus pärnaõisi, kummeliõisi, raudrohtu, naistepuna, piparmünti, nurmenukku, saialille, põdrakanepit ja kõrvenõgest. Nende järjekorda seadmine sõltub enamasti parasjagu meediast loetud taimedest ja kindlasti hooajast. Praegu on ilmselgelt esikohal islandi samblik, sest kevadine köha ikka vaevab, siis karulauk, sest on selle korjamise tippaeg, ja näiteks ka vereurmarohi, mis muust taimestikust on praegu kasvult kõrgem ning silma jääb ja mille mõju värsketele soolatüügastele vist kellelegi tundmata pole.

Aitab, ei aita – peaasi, et terveks teeb

Hämmastav on see, kui paljusid ravimtaimi tuntakse. Ja ikka kehtib vana reegel, et tuntakse neid taimi, mida mingil moel kasutatakse. Koolis õpitud liigid, mille abil mõnd varretüüpi või lehtede kuju eristama õpitakse, meelde ei jää. Võib-olla tulekski kooli taimeõpe asendada ravimtaimeõppega? Tõsi, ravimtaimi saab iga kord natuke palju ja kevadel on purgid veel täis, kuid arvatakse, et ehk teeb terveks hoopis taimedega askeldamine, nendega suhtlemine. Nii kirjutatakse: „Taimekapis on 100 erinevat varianti 1000 hädale… kõige tähtsam on pühendumine / armastusega korjamine ning valmistamine.“ Ja: „Mina korjan igal aastal nii palju taimi, et ei jõua ära tarbida ja kinkida. Mul on tunne, et nende korjamine ja kuivatamine on teraapilisem kui tarbimine.“ – „Olen alati tänutundes rääkinud [taim]tervendajatega.“

Teada-tuntud on ka see, et mõni taimeravim on nii hullult mõru ja paha maitsega, et vähemalt lapsed hakkavad oma haigust varjama ja kui ei ole hull häda, siis paranevad „võluväel“: „Meie peres taandub köha juba siis, kui ütlen, et hakkan põdrasambla teed tegema.“

Toime on olnud tuntav!“

Valdav on aga arusaam, et usu osa ravimtaimede kasutamises on olemas, aga toimeained on tähtsamad. Inimesed on erinevad ja kasutama peab erinevaid ravimtaimi: „Kogemusel, mitte usul põhinev. Samas mulle tundub, et inimestel ongi erinevad väetaimed, igaüks peab leidma õiged.“ – „Ma arvan, et natuke usku, aga taimed ise on ka vägevad.“

Levinud on ka ravimtaimeteede joomine lihtsalt joogina, tundmata nende ravitoimet: „Münt, nurmenukk, naistepuna, pärnaõis … niisama igapäevaselt hea juua.“ – „Pärnaõied. Aga ma ei oska öelda, kas neist abi on tegelikult.“

On ka vastupidiseid näiteid, kus toimesse eriti ei usutud, aga „midagi“ ehk siis toimeained ikkagi aitasid: „Lepakäbitee gaaside, kõrvetiste jm sellise puhul. Arvan, et aitas pigem toimeaine ise, sest erilist lootust mul alustades tema abi suhtes polnud.“ – „Lihtsalt häda puhul on hea, kui on mõned, kes tuntavalt toimivad, mitte aimatavalt ja ehkupeale.“ – „Eks usk ka – usun looduse jõudu üldse … aga kindlasti toimeained – toime on olnud tuntav!“ – „Mina olen abi saanud nõgesest. Läbi proovitud ja analüüsiga kinnitatud.“

Imetegijad

Üksjagu lugusid on taimedest-imetegijatest, imesid on juhtunud läbi aegade, sellised pannakse kirja ning jagatakse edasi. Tegemist võib olla juhusliku kokkulangemisega, aga omaenda kogemus on ikkagi kõige vägevam: „ … kogenematusest kõrvetasin pöialt – lõi punaseks ja valutas. Olin veendunud, et tuleb ilmatu vesivill, mis ilmselt katki läheb. Aga võta näpust, valu kadus mõne minutiga ja kümne minuti pärast polnud isegi punetust enam. Muidugi on väga palju platseeboefekti ka, see, kuidas sa mõtled ja mida mõtled, toimib su kehale vastavalt, kui usud, siis parandab paremini. Kuna pässiku kohta kõneldi väga palju kiitvat, olin üsna umbusklik, müügimehed ikka liialdavad. Aga nüüd ma enam ei keela endale uskumast selle mõjusse.“ Mõnikord on sellise kogemuse mõju nii tugev, et ei julgeta enam hea mõju tõttu mõnest ravimtaimest loobuda: „Kasepässi tõmmis aitab elada, võtan juba aastaid, ei julge järgi jätta, kardan, et siis lähevad sooled jälle täitsa käest ära.“

Ravimtaimede puhul kuulatakse sisetunnet

Teate seda sisetunnet: lähete poodi ja näete riiulil hapukapsast või punast peeti, isegi läbi kilepakendi ajab hirmsasti isutama. Ei saa enne kui toit on ostukorvis ja juba autos näpsate kapsapakist peotäie. Vastupandamatusoovi-taimed on ka ravimtaimede hulgas, eriti kui tunda nende lõhna. „Igal õhtul klaas mõnd taimeteed, praegu on aktuaalne mustsõstralehtede ja -vartega tee – ei tea isegi, milleks, aga keha küsib.“ Eriti tore lugu on aga kirja saanud kurguhaiguse taandumisest: „Punane sõstar. Mingit usku ei olnud, lihtsalt isu. Oli vist 1979, oskasin augusti alguspoolel keset suve ainsat kuumalainet angiini jääda. Ühel õhtul tuli isa kusagilt, kaasas suhkrukotitäis punaseid sõstraid. Hakkasin sööma … ja kui kott tühjaks sai, avastasin ootamatult, et kurk enam ei valutanud. Palavik oli ka läinud.“

Veel uskumatum lugu on aga pärit koroonaajast. „Jõhvikad aitasid praegu leviva koroonaviiruse vastu. Organism nõudis jääs jõhvikaid ja sõin pool kilo teleka ees istudes. Õhtul palavik 37,9, hommikuks terve. Kuigi olin 2 nädalat kodus, rohkem sümptomeid ei olnud.“ Ajal, mil ravimeid napib, tasub kindlasti oma kehale see pool kilo jõhvikaid kinkida. Ravimtaimede puhul räägitakse ka lisafaktoritest, tänu ravimtee joomisele manustatakse taimega koos suur kogus organismile vajalikku vett. „Põdrakanepi tee toob hea une, järele proovitud. Muudesse taimedesse mul suurt usku pole. Pigem on näiteks viiruse korral taimetee joomisel abiks see, et tarbid vedelikku.“

Kui ravimtaimede toimest kirjutavate inimeste lugusid lugeda, siis kõige toreda on lugeda lauset: „Mul pole väga häda õnneks olnudki.“

Uskumustest ja uskujatest veel

Üks teadusuuring on kirjagi pandud: Marju Kõivupuu, Ain Raali ja Pärtel Relve „Ravimtaimed eestlaste rahvameditsiinis nüüdisajal: kogumine, kasutamine, uskumused“ (Akadeemia 2019, 31(2), 232–264). Seda uuringut tehes küsitleti 1205 inimest, kellelt saadud vastused on päris põnevad. Tervet rehkendust siin tutvustada ei jõua, aga mõne väljavõtte võiks teha. Täheldasime, et ravimtaimede kasutamine haiguste ravis on osa iseäranis selliste inimeste maailmavaatest, keda iseloomustab püüdlus võimalikult looduslähedase eluviisi poole, seda ka tervisekäitumises ning kellest paljud näevad ravimifirmades vaid kasumit tootvaid ettevõtteid, kes rikastuvad patsientide arvel.

Muu hulgas selgus, et küsitletute hulgas oli kõrgem haridustase seotud ravimtaimede sagedasema kasutamisega. Ühtlasi on ravimtaimede sagedasemate kasutajate seas ülekaalus naised. Arstiõppe üliõpilased kasutavad ravimtaimi keskmisest vähem, proviisoriõppe üliõpilased seevastu keskmisest rohkem. Religioosse taustaga inimesed kasutavad ravimtaimi oma tervise parandamiseks sagedamini kui need, kes enda sõnul ühtegi religiooni ei tunnista. Seega mingi seos ravimtaimede ja usu vahel ikkagi näib olevat.

Mis siis küsitletud usu osast arvasid? Kõigest 1% vastanutest leidis, et ravimtaimede toime sõltub ainult inimese usust sellesse. Üle kolmandiku oli veendunud, et usk on ravimtaimede tervistavas toimes peamine tegur, 58% väitis, et inimese usk mõjutab ravimtaime toimet natuke ja 5% ei pidanud inimese usku sugugi ravimtaimede toimet mõjutavaks teguriks. Ravimtaimedes sisalduvaid keemilisi komponente pidas ainsaks nende toimet mõjutavaks teguriks 7% vastanutest. 43% leidis, et taimes sisalduvad toimeained on peamine ravimtaime toimet mõjutav tegur. 48% uskus, et taime keemilisel koostisel on vaid natuke mõju ravimtaime toimele. Kõige väiksem osa (2%) vastajatest arvas, et taimes sisalduvad keemilised ained toimet ei mõjuta.

Kas ravimtaimed üldse aitavad?

On omajagu nõndagi arvajaid. Äkki on seegi pelgalt maailmavalitsejate pettus ja sulaselge vandenõu kellegi kasuks? Juba apteekri abiline Oskar Luts õpetas ju: „Kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes. [—] Tema nimi on usk rohu võimu sisse. [—] Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage. Siis saate kõigest ja kõige üle võimuse.“ *

Nüüd on meie lugu algusest alates juba jupikese maad veerenud ja aeg on teha siinkohal reklaamipaus. Järgneb kaks soovitust, aga enne meenutatagu asjaolusid, mille käigus Paunvere apteeker need targad sõnad lausus. Sinna käis „kaks troppi“ vana head punsli õli ikka kah juurde. Niisiis midagi hingele ja midagi ihule. Asjast huvitatu leiab punsli õli kohta lugemist taas ajakirjast Akadeemia: Ain Raal „Punsli õli“ (Akadeemia 2012, 24 (10), 1792–1814). Kui kellelgi peaks nüüd kive veeretanud Kiire kombel tulema soov pärast teooria läbivõtmist ka praktikaga rinda pista, siis palun: apteekidesse saabus hiljuti müügile vana hea toode nime all „Punsli palsam“. See on kõige ehtsam punsli õli, mille koostist on vaid natukene ohutumaks timmitud. Võtke mõned korrad seda teelusikatäis ja mõelge veel kord, kas ravimtaimed toimivad või mitte. Vähemalt punsli õlis leiduvate eeterlike õlide keskkonda moodustav põhikomponent teeb kindlasti oma vääramatu töö. Igatahes.

Aga ikkagi, taimed ise? Äkki on see tõesti vaid usk, mis need toimima paneb? Ega ilmaaegu uusi ravimeid nõnda katsetata, et lisaks pärisravimit saajatele on võrdluseks platseeborühm, kes toimeaineta imitatsiooni neelab.

Imeline loodus on nõnda loodud, et tema seest on leida pelgalt ilusaid lilli, aga ka ravimtaimi ja veel mürktaimi. Tõsi, kahe viimase vahel on piir vahel ahtake ja määravaks saab võetav kogus või olukord, mis paigutab vastava taime kord ühele, kord teisele poolele. Säherdusi tugevatoimelisi ja toksilisi bioaktiivseid aineid sisaldavaid taimi tarvitatakse sageli üksnes tööstuslikus tootmises, kus need ained isoleeritakse taimekudedest eesmärgiga neist eriomast ravimit toota. Võib ka nii olla, et mürgine taim ei sobi isegi tööstuslikuks tootmiseks.

Eeldame, et lugeja on meiega nõus: ka meil Eestis kasvab mürktaimi, mis suudavad organismile mitte ainult kahju teha, vaid inimese lausa tappa. Jätame nende nimed ja vajalikud kogused mainimata, piirdudes siinkohal teooriaga.

Kas keegi tõesti tõsimeeli arvab, et kui tapvate mürktaimede toimesse mitte uskuda, siis pole nad ühtäkki milligrammigi võrra mürgised, rääkimata letaalsest lõpust!? Vaevalt. Igatahes pole senimaani sellist entusiasti kohatud. Aga kui keegi tõesti nõnda usub, siis proovida ikkagi ei soovita. Ja nüüd keerame asja teistpidi: kui mürktaimede toksiline ja isegi tappev toime ei sõltu usust sellesse, siis miks peaks usust sõltuma ravimtaime meile kasulik toime? Usk on ju usk ja molekul on molekul, keha ja selle biokeemia samuti ühed ja samad. Lepime kokku parem nõnda, et usk mõneti küll mõjutab, kuid ei ole ravim- ja mürktaimede puhul määrava tähtsusega.

Sama moodi võiks ju uskuda, et meie töötasu tõuseb, kui seda endale päevas näiteks 27 korda sisendada. Paraku on ülimalt tõenäoline, et palgapäeval nutitelefoni saabuv piiks annab nukralt teada juba ammu tuttava summa laekumisest, mis teps mitte uskumise imelisel mõjul suuremaks pole kasvanud – nagu Buratino maha maetud kuld­mündid paljast usust idaneda ei tahtnud. Nii et siin võiks vahest uskumise asemel kaaluda võimalust tööandjale sügavalt silma vaadata ja talle otsesõnu asjakohane ettepanek teha.

On ka väidetud, et ravimtaimedel on päris kindlasti ainult üks toime ja see on diureetiline mõju, mida rahvakeeli võib kogeda pissihäda suurenemise näol. Mõnes osas on see isegi õige, sest paljud taimedes leiduvad bioaktiivsed ained metaboliseeritakse organismist kui vaenulikud võõrained neerude kaudu, kus nad „hüvastijätuks“ vähem või rohkem neerupäsmakesi ärritavad.

Need aga lehvitavad lahkujaile järele ja uhavad võõrained lahkesti suurenenud vedelikuga hulgaga kehast välja. Siin võib tagantjärele meenutada Nõukogude aega, mil õlu oli maitselt kehv ja kraadilt lahja. Iga õllesõber teadis toona, et kui paar pudelit niisugust jooki muud ei tee, siis vetsu poole ajab kindlasti. Mitte ainult seetõttu, et õlles leiduvail vaikainetel ja saponiinidel on diureetiline toime, vaid ka hoopis lihtsamal põhjusel – vee enda koguse tõttu. Eeldusel muidugi, et neerud ja süda on korras ning ilm ei ole väga palav. Niisamuti on ravitaimeteedega: kui need vähegi suuremas koguses jooduna muud ei tee, siis vedelik pannakse ikka väljuma. Ehk nagu rahvas ütleb: kui ei ole sissevedu, siis ei ole ka väljavedu. Kusjuures sama on ka palja ja puhta veega, kui just muist kogusest naha kaudu higina ei eritu. Aga ravimtaimedega on keerulisem, nende toimimiseks on vaja aega anda.

Kähku saab ainult tulist putru

Siinkohal Ain Raali näide tõsielust. Üks kolmekümnendates aastates naisterahvas oli igati ja igal rindel tubli ehk piltlikult öeldes laulis, tantsis ja lõi trummi. Kõik toimis kuni vaevatud organism käed puusa lõi ja teada andis: tema nüüd enam rohkem ei jaksa ja üleüldse – tal on selle kõige peale stress. Aga laulud ja trumm ootasid kannatamatult, nii ta tuligi ravitaimenõu küsima. Soovitasin talle ženšenni koos vitamiinide ja mineraalainetega. Naine käis apteegis ära ja juba mõne päeva pärast helises mu tema nime näitav telefon. Kas seda just sõimamiseks sünnib nimetada, aga etteheidete osaliseks sain nüüd küll. Preparaat olnud päris kallis, ta oli kulutanud seda ostes märkimisväärse summa ja hakkas neelama, aga võta näpust – toimet ei kuskil, raha läinud ja aeg kulub nõndasama vähimagi kasuta. Soovitasin tal kannatlik olla ja kahe-kolme nädala pärast uuesti helistada. Läks aga nõnda, et kõneni me ei jõudnudki, vaid saime juhuse tahtel hoopis linnas kokku. Märkasin teda juba eemalt ja hämmastusin tema otsekui hõljuvast kõnnakust ja säravast olemisest. Siis märkas tema, et ma olin märganud ja meil mõlemal oli tükk aega lõbus.

Kogu loo võikski kokku võtta nõnda: andke ravimtaimedele aega meid aidata.

* Oskar Luts, Suvi I ja II. Tallinn 1954, lk 34.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ t.
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest „Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IX osa Eesti ravimtaimedest  „Piparmünt ehk Kuidas Anija mehed vehvermintsi päästmas käisid“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria X osa Eesti ravimtaimedest „Kask ehk Kui hea on soovitus sõbrale „Näri muru!““
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria XI osa Eesti ravimtaimedest „Milles peitub üheksavägise vägi ehk Kas väetud vägilased või vägevad väekad“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht