Eesti ravimtaimedest

VII osa. Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

Olgu siiski ära öeldud, et ilu on vaataja silmades ja naistepuna on üks ütlemata ilus lill, mille õite filigraansus on omal ajal olnud inspiratsiooniallikaks nii pitsipunujatele kui ka kullasseppadele. Õite kuld ja viietine kuningakroon vajab vaid palju-palju lähemalt imetlemist.

Pane tunde järgi“

Vanarahva nõiaköögis on ikka olnud tähtis osa tunnetel. Nii toitudesse kui ka rohtudesse lisati üht või teist taime tunde järgi, seepärast ongi raske üht või teist vana retsepti täpselt järele teha. Küll on „tunde“ mõõtühikuks peetud siiski näpuotsatäit, aga seegi on sama umbmäärane mõõt.

Toidule lisati soola kolm näpuotsatäit, kolm näpuotsatäit soola kulus ka piirikivile puistamiseks, et pahad vaimud oma talu piiridest eemale peletada. Kaetiserohtu ehk nõmm-liivateed pandi teevee sisse kolm näpuotsatäit köha­rohuks.

Nimetissõrm ja pöial on olnud läbi aegade kõige tundlikumad kehaosad, nendega saab katsuda riide headust, mulla viljakust, aga ka taimede väärtust.

Kindlasti saab sõrmede vahel kindlaks teha seda, kas taim on piisavalt kuiv ja kas on tegemist ikka õige taimega, sest just taimelehti sõrmede vahel hõõrudes saame teada, kui kare ta on või kuidas mingi taim lõhnab. Kuigi tänapäeva inimesed on lõhnatundlikkuse sageli kaotanud ja neil pole ka varasemat kogemust, mismoodi peaks üks või teine looduses kasvav taim lõhnama, on meil siiski mingid teadmised aiataimede lõhnadest ja oleme võimelised neid kõrvutama.

Sõrmedega muljudes on vanarahvas taimi tundnud ka muudmoodi. Kui vett lisada ja taim veidi vahutab, on see näiteks vahulill või seebilill.

Kuid on üks imeilus kollaste õite ja roheliste lehtedega taim, mille näpuotste vahel hõõrumine annab sõrmedele veripunase värvi. Nii punase, et see isegi veidi hirmutab ja tundub justkui nõidusena. Kas see on ikka taim, ega ometi loom? See pole ju võimalik? Veri. Veri ja tema punane on elu sümbol. Vanim side inimese ja muu maailma vahel on ikka olnud vereside. Pole ime, et meie vanarahvas sellist imet tähtsaks pidas ja andis taimele meie taimeravis erilise koha. See taim on naistepuna (Hypericum).

Veretähendusega taim

Just see, et taime kehast pigistamisel otsekui verd välja immitseb, on andnud sellele ka erilise rolli. Verega on seotud kogu teda puudutav pärimus. Ta on olnud abiks veresideme sõlmimisel, viinalille pandi kosjaviina sisse – siis olevat viin võimsam ja armuasjade ajamine kindlam. Ja isegi suure verejooksu suutvat kinni panna viinapunatee, verd tarretava vahendina kasutati seda isegi noaga haavamiste korral, mida pulmades-pidudes ikka ette tuli.

Räägitakse, et nii võimsat taime, mille sees sulaselge veri, pole vanakurat sugugi tahtnud inimestele abiks jätta ja püüdnud nõelaga lehti ükshaaval torkides taime hävitada. Jumalaveri on püsinud taimes kindlalt ja „nõelaaugud“ on tänini alles. Läbipaistvad näärmetäpid liht-naistepuna lehtedel.

Wikimedia Commons

Viimastel aastatel on hakatud rahvatraditsiooni järgides maarjapäeval, just kevadel, mil noortel veri sees keema läheb, jooma veini või punast mahla maarjapunana. Algselt oli vanarahva maarjapunaviina sisse pandud naistepunaoks. See taimeke värvis viina tõesti veripunaseks ja kui veri näkku tõusis, värvusid punaseks ka maarjapuna joonud naised. Punaste põskedega naised olid vanasti ilu etalon. Maridel ja Maarjatel oli õigus seda nimepäevapuna ka teistele tüdrukutele jagada. Noorte lehtede korjamise järgi ennustati tulevikku: kui taim eritas punast mahla, siis tähendas see head, aga kui mahl oli värvitu, siis muret ja häda.

Kusjuures just naiste kuupuhastuse puhul võis naistepuna vere kinni panna või hoopiski lahti teha, puuduvad „päevad“ esile kutsuda. Aga kui kuuverd ikka enam ei tulnud ja hoopis lapse sünnitamiseks läks, siis ummuksis keedetud „naistepäästja“ aitas sünnitamist kergendada, suurt verd ära hoida.

Küllap oli selles kõiges usku omajagu, aga teist nii võimsat naistetaime meil polegi. Ja kui maailm tunneb selle taime puhul eelkõige ristiusu pärimuslugusid, siis vana põhjamaa saaga räägib ka sellest, et taim on tekkinud hoopiski Odini verest. Ta olevat suvisel pööripäeval loomariigis ülevaatust toimetanud ja väsinud sellest väga ära. Heitnud siis koopapõrandale pikutama, aga üks hirmus metskult tulnud koopasse ja haavanud teda kihvadega. Sellest verest, mis jooksnud, tekkisid jaanililled. Muide, just jaaniööl või pööriajal korjatud lilled olevat kõige väekamad, eriti veel, kui need on pärjaks punutud ja pärjaga on jaaniööl tantsitud.

Räägitakse ka seda, et nii võimsat taime, mille sees sulaselge veri, pole vanakurat sugugi tahtnud inimestele abiks jätta ja siis püüdnud ta nõelaga lehti ükshaaval torkides taime hävitada. Jumalaveri on püsinud taimes kindlalt, nii et taim on meil ikka alles, abiks kõikidele naistele. Need „nõelaaugud“ on tänini alles, liht-naistepuna on nende järgi ka oma liiginime perforatum saanud. Keskaja õpetlane Paracelsus on arvanud, et selline perforeering andis kindla loodusliku või kõrgemalt poolt tuleva signaali sellest, et naistepunaga saab ravida torkehaavu või üleüldse haavu. Sarnast ravitagu sarnasega, nagu ütleb iidne ravitarkus – usk õigemini.

Vahet saab meil tavalisemate liht- ja kandilise naistepuna vahel teha jälle näputunnetust kasutades: kandilise naistepuna vars on näpu vahel keerutades neljakandiline, liht-naistepunal aga ümar, kahe kandiga. Aga tunnetuse teke eeldab, teadagi, vilumust.

Paljastame punastama paneva profiili

See pole veel kõik. Kui heita pilk Eesti etnomeditsiini andmebaasi HERBA1 ja küsida, mida meie rahvameditsiinis naistepuna endast kujutab, siis võtab silmad kirjuks, kuid paneb samal ajal õlgu kehitama. Märksõna „naistepuna“ annab 47 vastet ja siin on selle rahva­pärase taimenimetusega seotud haiguste loetelu täies aus: ehmatus, gripp, haav, põletushaav, haigus määratlemata, haudumine, iluravi, jooksva, kidi, kõhuhaigused, kõhulahtisus, kõhupuhitus, kõhutõbi, kõhuvalu, köha, külmetushaigused, luuvalu, maksahaigused, maohaigus, menstruatsioonihäired, mitme haiguse vastu, naistehaigused, neeru- ja põiehaigused, närvihaigus, palavik, peavalu, põletik, rahutus, rinnahaigus, seedehäired, seest haigus, soolatüükad, sünnitus, uriinipidamatus, valged, venitus, verejooks, verekusemine, verevaesus, vesitõbi, vähk, vere puhastamine, reuma, paistetus, haigus tuvastamata, astma, vererõhuhäired. Siit sünnib küsimusi vaata et rohkem kui selgeid vastuseid.

Esiteks selgub, et nimetuse „naiste­puna“ all on vanarahvas silmas pidanud järgmisi taimi: harilik iisop, harilik metsvits, harilik pune, harilik vereurmarohi, hõbemaran, kandiline naistepuna, liht-naistepuna, mägiarnika, nurmnelk, põldmünt – ehk siis lisaks kahele naiste­puna liigile kaheksa muud liiki. Pole selge, milliseid tervisehädasid just kandi­lise naistepuna või liht-naistepunaga arstida üritati.

Teiseks, nimetuse „naistepune“ alt jookseb meie palge ette 14 vastet ja need on: ehmatus, haigus määratlemata, jooksva, maa-alused, menstruatsioonihäired, naistehaigused, neeru- ja põiehaigused, ohatused, rabandus, seest haigus, sünnitus, venitus, verekusemine, väsimus. Hea uudis on siiski see, et selle nimetuse all olevat rahvameditsiinis tuntud üksnes liht-naistepuna. Raske uskuda, aga see selleks, andmebaas pakub mängulusti veel kauaks. Nii saame uurida sarnaste nimetustega seonduvaid terviseprobleeme ja taimeliikide arvu, näiteks mitmuseline „naistepunad“ toob platsi tosina näidustusi ja lisaks liht-naistepunale hariliku kuldvitsa ja hariliku pune, „naestepuned“ aga kolm näidustust (haav, kärnad, ohatused), kuid ainsa taimena liht-naistepuna. Naistega seoses jagub uurijale lusti veel kauaks: naiseniinepuu, naisteniinepuu, naisnõges, naispujud, naiste sõnajalg, naiste-jooksvarohud, naistemarjad, naistenõges, naistepaju, naistepujud, naistepäästja, naisterohi.

Kolmandaks, see ei ole veel kõik: usin rahvameditsiini süveneja peaks nüüd lähenema ka teisest otsast, nii-öelda punast pidi. Siin saab üht-teist küll välistada (nt punane kärbseseen, punane peet, punane ristikhein jm), aga vaatevälja jääb ikkagi paras rida huvi tekitajaid: puna, punand, punaein, punand, punane härjapea, punane puju, punane vereroht, punarohi, punased, punased pirdid, punased pujud, punatõverohi, pune, puned, punejad, punejas, punerdaja. Taimede rahvapärastes nimedes mitte komistama manitseb paljude teiste näidete seas põldosi, mis oli rahva seas tuntud koguni „kuusena“. Tuleb nõus olla, et põldosi ja harilik kuusk, mis nime poolest justkui üks- ja seesama taim, näevad ikka erinevad välja küll. Et lugu põldosjaga veel segasem oleks, siis mainitagu, et seda tundis rahvas ka põldmänni nimetuse all, mille peale annab ikka tulla küll.

Kui aeglaselt hüperitsiin veega ekstraheerub?
Katsetes on kotikestesse pakendatud naistepuna tööstuslikku droogi mitmel moel veega töödeldud.
Ülemine foto näitab, et vasakpoolse kolvi sisu on märksa tumedam, mis näitab, et droogi kuuma veega seisma jätmisele tuleb eelistada selle keetmist, mis soodustab silmanähtavalt hüperitsiini ekstraktsiooni.
Keskmine foto näitab, et kaks kotikest annavad ootuspäraselt toimeainete poolest rikkama tõmmise kui ühest kotikesest tehtu.
Kolmas, alumine foto näitab, et 1) kui kaks kotikest 15 minutit keeva veega tõmmata lasta; 2) tõmmis pealt ära valada ja samu kahte kotikest 15 minutit keeta; 3) tõmmis pealt ära valada ja neid kaht kotikest 30 minutit keeta, siis saame tulemuseks peaaegu sama kangusega tõmmised.

2 × Ain Raal

Neljas probleem siit tulenebki: taimede rahvapäraste nimetuste näilises selguses varitsevad meid tõsised riukad. Nüüd jõuame põhilise juurde. Milleks siis ikkagi naistepuna rahvameditsiinis kasutati? Eks ole, nõnda lihtsalt põhjapanevat kokkuvõtet ei saagi teha. Kõige kindlam on tõdeda, et naistepuna, temaga segi aetud taimede ja samade nimetustega taimeliikide kasutusalad tervise turgutamisel on paraku arusaamatult laialivalguvad. Nii et naistepuna paneb meesuurijagi punastama. Siiski ei tohi selles saias märkamata jätta ka kaht rosinat: ehmatus ja rahutus.

Maailma taimede esikolmiku hulka

Niisiis, naistepuna kasutati rahvameditsiinis justkui iga haiguse vastu ja seda pandi teesegudesse teistele droogidele seltsiks. Seda seni, kuni jõuti avastuseni, et naistepuna on tõsiseltvõetav looduslik antidepressant. Uuringud hakkasid sellisele toimele viitama aastatel 1980–1990 ning hilisemad katsed on seda kinnitanud.

Juhtus nii, et naistepunast kui tagasihoidlikust pardipojast sai ühtäkki maailma üks esileedisid: igatahes vuhises ta 1990ndate keskel uue tähena maailma ravimtaimede esikolmiku hulka. Edetabeli aluseks oli ravim­taimepreparaatide läbimüügist laekunud rahasumma. Ja depressioon ähvardab ju ometi iga tsiviliseeritud inimest.

Mis need teised kaks esikolmiku hulka kuuluvat ravimtaime siis olid? Üks neist oli harilik ženšenn (Panax ginseng), mille füüsilist ja vaimset töövõimet suurendav toime kulub mingil eluperioodil meist pea kõigile ära. Ja kolmas oli küüslauk (Allium sativum), mille kolesteroolisisaldust reguleerivat mõju on vaja kõikidel nendel, keda kipub kollitama komplekshaigus metaboolne sündroom, ja neid on oh kui palju. Tõele au andes tunnistagem, et eks sedasorti populaarsuses ole märkimisväärne osa ka moel. Seda tõendab hästi asjaolu, et mainitud kolm taime nii kõrgeid kohti enam ei hoia. Praegusel ajal on moes must pässik, mille kasulikkus on rutakalt üle hinnatud või öelgem siis leebemalt: ei ole veel teaduslikku tõestust leidnud.

Kolm komplimenti Euroopa Ravimiametilt

Naistepuna kuulub nende väheste taimede hulka, mille kasutamist loeb Euroopa Ravimiamet tõenduspõhiseks. Olgu võrdluseks mainitud, et meie raamatutes „Eesti ravimtaimed“ I ja II käsitletud 120 taimest on tõenduspõhiseid vaid kuus liiki ehk 5% ja naistepuna on nende seas. Võrdluseks veel: Euroopa Ravimiamet peab piisavalt uurituks 56 nimetatud raamatutes käsitletavat taimeliiki, mis lubab neid soovitada traditsioonilise ravivahendina. Seega siis poolt meie käsitletud ravimtaimedest on piisavalt hästi või esialgselt uuritud, selleks et pidada nende kasutamist põhjendatuks. Naistepunasse puutuvat võib võtta kui ravimiameti komplimenti, õigupoolest on neid komplimente koguni kolm. Euroopa Ravimiamet tunnistab tõenduspõhiseks kolme naistepuna kuivekstrakti kasutamist. Kuivekstrakt saadakse droogi ekstraheerimisel mingi lahustiga, enamasti erineva kontsentratsiooniga etanooliga, kusjuures lahustina kasutatav vedelik eraldatakse ja järele jääb pulber. Sellisest kuivekstraktist valmistatakse omakorda mitmesuguseid tööstuslikke farmatseutilisi preparaate, näiteks tablette. Need kolm naistepuna kuivekstrakti üksteisest suurt ei erinegi, aga pandagu tähele, et saatan on siingi detailides.

A. Kuivekstrakti saamiseks on kasutatud 3–7 osa droogi ja 1 osa 80% etanooli.

B. Kuivekstrakti saamiseks on kasutatud 3–7 osa droogi ja 1 osa 80% etanooli.

C. Kuivekstrakti saamiseks on kasutatud 2,5–8 osa droogi ja 1 osa 50–68% etanooli.

Erinev kogus droogi võetakse põhjusel, et droogipartiid sisaldavad erinevas hulgas naistepuna toimeaineid ja seega tuleb soovitava toimeainete kontsentratsiooni saamiseks võtta droogi kord vähem, kord rohkem. Etanooli kontsentratsiooni vahemik 50–80% viitab sellele, et vajalik kogus toimeaineid ekstraheerub droogist keskmise kanguse kuni kange etanooliga. Nende ridade vahel on kirjas seegi, et veega ei maksa naistepuna toimeaineid ekstraheerida.

A- ja B-ekstrakti kasutatakse nõrkade ja keskmiste depressiivsete juhtumite ravis, C-ekstrakti aga keskmise depressiooni lühiaegseks raviks. A-ekstrakti võetakse ühekordselt 300–600 mg 1–3 korda päevas ehk kuni 1800 mg päevas. B-ekstrakti manustatakse ühekordselt 900 mg üks kord päevas ehk ka ööpäevas 900 mg. C-ekstrakti tuleb aga võtta kas ühekordselt 612 mg päevas või ühekordselt 250–650 mg kaks-kolm korda päevas ehk 500–1200 mg päevas. Jutt käib siis ekstrakti sisaldusest tööstuslikes naistepuna ravimpreparaatides. Tähtis on ka ravikuuri kestus: A- ja B-ekstrakti tooteid võetakse jutti neli nädalat, C-ekstrakti kuni kuus nädalat ja kui depressioon ei möödu selle ajaga, tuleb nõu pidada apteekri või arstiga. Naistepunapreparaate ei anta alla 18aastastele.

Toode tuleb osta apteegist ja nagu ravimiinfolehelt on lugeda, võib see väga paljude ravimitega avaldada koostoimeid. Seega paljud püsivalt ravimeid tarvitavad inimesed endale naistepuna lubada ei saa. Teiseks, naistepuna tarvitamise ajal tuleb hoiduda päevitamisest, sest kujuneda võib eriomane mürgistusseisund, hüperitsism. Ja takkapihta, nii nagu ravimite korral tihti, naistepuna kõikidele depressiooni all kannatajatele ei sobi – vajalik on isiklik seos enda ja naistepuna vahel välja selgitada katse ja eksituse meetodil.

Hoiaks raha kokku? Mida katsed näitasid

Või hoiaks õige depressiooni ajal raha kokku ja teeks tööstuslike preparaatide manustamise asemel naistepunast hoopis koduse keedise? Ei soovita, ja põhjusi on siin kolm.

Esiteks on ülal juba mainitud, et naistepuna toimeained veega piisavas hulgas ei ekstraheeru. Nii see naistepuna depressioonivastase toime eest vastutavate hüperitsiinide (hüperitsiin, pseudohüperitsiin, isohüperitsiin, protopseudohüperitsiin) ja hüperitsiini enda ning hüperforiini puhul paraku on. Kodusel vesitõmmisel puudub seega piisav tõhusus.

Teiseks, eriti halvasti ekstraheerub droogist vesitõmmisesse punast värvi andev hüperitsiin, mida illustreerib foto. Need on ise tehtud katsed, kus püüti pakendatud kotikestes naistepuna tööstuslikku droogi mitmel moel veega töödelda. Foto ülemine osa näitab, et vasakpoolse kolvi sisu on märksa tumedam, mis näitab, et droogi kuuma veega seisma jätmisele tuleb eelistada selle keetmist, mis soodustab silmanähtavalt hüperitsiini ekstraktsiooni. Keskmine foto näitab, et kaks kotikest annavad ootuspäraselt toimeainete poolest rikkama tõmmise kui ühest kotikesest tehtu ehk siit järeldub: üks kotike pole otstarbekas droogi kogus. Kolmas, alumine foto näitab, et 1) kui kaks kotikest 15 minutit keeva veega tõmmata lasta; 2) tõmmis pealt ära valada ja samu kahte kotikest 15 minutit keeta; 3) tõmmis pealt ära valada ja neid kaht kotikest 30 minutit keeta, siis saame tulemuseks peaaegu sama kangusega tõmmised. See näitab kujukalt, kui aeglaselt hüperitsiin veega ekstraheerub. Kes soovib, võib seda rida edasi jätkata: tõmmis kõrvale, samu kotikesi keeta 45 minutit, siis jälle tõmmis kõrvale ja samu kotikesi keeta 60 minutit jne. Seega peaks selge olema, et naistepunast tavalisel moel vesitõmmist tehes viskame peamise osa hüperitsiinist koos droogiga minema. Pole põhjust siis ka toimet väga oodata.

Kolmandaks tuleb vahet teha naistepuna kahel Eestis kasvaval liigil (kandilisel naistepunal ja liht-naistepunal), mis mittebotaanikul nõnda kerge ei olegi. Naistepuna depressiooni vähendavad preparaadid valmistatakse liht-naistepuna ürdist ja sellel on Eestiga seoses kindel seos. Meie uurimus2 näitas, et kui võrrelda Eestis kasvava liht-naistepuna (42 uuritavat näidist) ja kandilise naistepuna (16 näidist) keemilist koostist depressioonivastaste hüperitsiinide ja hüperforiini osas, siis võib järeldada, et kuigi mitmes teiste autorite uurimuses on jõutud järeldusele, et hüperitsiine on kandilises naistepunas rohkem, kui liht-naistepunas, siis meie tööst selgus, et kandiline naistepuna sisaldab vaid 0,04% võrra rohkem hüperitsiine kui liht-naistepuna. Selline erinevus toimet küll ei mõjuta. Veel selgus, et erinevalt liht-naistepunast ei sisaldanud kandiline naistepuna peaaegu üldse hüperforiine. 2011. aastal kogutud kandilise naistepuna proovidest ei leitud hüperforiine üldse arvestataval määral ning 2010. aasta proovide hulgas oli vaid kaks juhtu, kus hüperforiini sisaldus oli üle 2%, mis on mitukümmend korda rohkem kui kandilise naistepuna keskmine hüperforiinide sisaldus, kuid jääb kümneid kordi alla hüperitsiinide hulgale liht-naistepunas. See tõsiasi viitab kandilise naistepuna eri kemotüüpide olemasolule Eestis ja annab selge eelise liht-naistepunale, aga veel kord: tööstuslike preparaatidena.

Niisiis ei ole looduslik alati valikutest parim.

1 http://herba.folklore.ee

2 Linda Rusalepp, Ain Raal, Tõnu Püssa, Uno Mäeorg, Comparison of chemical composition of Hypericum perforatum and H. maculatum in Estonia. – Biochemical Systematics and Ecology, 2017, 73, 41–46.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht