Eluniit

Aleksei Turovski

Meil on avastada hämmastavalt palju ülihuvitavaid uusi ämblikuliike ja nende omadusi.Minu kogemuse põhjal on levinuim küsimus zooloogile: mis oli enne, kas muna või kana? Kummalisel kombel ei ole keegi minu käest küsinud, kumb oli enne, kas ämblik või ämblikuniit. Selge, et ämblik ei teki oma niidist, nii nagu kana koorub munast. Ometi on küsimusele sama raske vastata kui kana ja muna puhul.

Siiski võib kindlalt väita, et ämbliku võime luua „siidi” on tekkinud juba devoni ajastul ja kindlasti ookeanis. Seal arenesid tollastel ämblikel nii siidinäärmed kui ka erilised, ka skorpionitele omased, raamatkopsud. Muidugi on meie ajal edukalt elutsev vesiämblik vaid sekundaarselt veeloom. Tema esivanemad omandasid võime ehitada vee alla siidniitidest n-ö sukeldumiskupleid (vt Arginoreta argentaria), mille täidavad järk-järgult õhuga, transportides õhumulle kehakarvakeste vahel. Nii kopsud kui ka siidinäärmed arenesid ämblike esivanematel tagumistes jäsemetes. Suure, väga tähtsa makroevolutsioonilise, universaal­se protsessi – homoloogse oligomerisatsiooni käigus jõudsid ämblikud hämmastava tulemuseni. Nende keha koosneb ainult kahest (putukatel kolmest) osast: pearindmikust ja tagakehast, mis kombinatsioonis nelja paari jalgadega ning lõugtundlate ja lõugkobijate paaridega annab ämblikule imetlusväärselt suure liikumisvabaduse. Ämblike liikumises on nende esivanemate maa peale, s.t õhukeskkonda, tulekust saati ülitõhusalt rakendatud hüdraulika põhimõtteid. Nende söömise ja seedimise süsteem koos täiuslikult arenenud imimaoga võimaldab neil elada ja toituda kiskjana (seni on teada ainult üks liik, kelle esindajad toituvad aktiivselt taimsetest mahladest). Nende üliarenenud kompimis- ja paljudel liikidel ka nägemismeel osutusid evolutsioonilis-ökoloogiliselt nii tõhusaks, et tegelikult on nad viimase rohkem kui 300 miljoni aasta jooksul olnud suures plaanis suhteliselt muutumatud. Küll aga arenesid, ja ilmselt arenevad, ämblikud nii tohutult mitmekesiselt, et neid tõesti kohtab kõikjal maailmas (ookeanides elavad nende sugulased merivähid).

Ei ole kahtlust, et meil on avastada hämmastavalt palju ülihuvitavaid uusi ämblikuliike ja nende omadusi. XX sajandi keskpaiku oli teada umbes 20 000 liiki. Seitsmekümnendateks oli teada juba 30 000 liiki. Praegu teame 38 000 – 40 0000 liiki (selles osas on ämblikuteadlaste e arahnoloogide seas eriarvamusi).

Arahnofoobia omandatakse varases eas

Siin ja praegu keskendume ämblike minu meelest kõige hämmastavamale omadusele: võimele luua ülipeent, ülitugevat siidniiti, mis on köitnud inimkonna tähelepanu iidsetest aegadest alates. Kuid enne, kui selle ülistuslauluga peale hakkame, paar sõna nende mürgisusest. Peaaegu kõik ämblikud on kiskjad, kellel on võime süstida oma ohvritesse seedimismahla ning seejärel nende koed imemise teel omandada. Juba seetõttu võime põhimõtteliselt väita, et mingis vormis ja mingil määral on kõik ämblikud mürgised.

Eriti huvipakkuvad on nende neurotroopsed mürgid, mida nad kasutavad saagi halvamiseks ja kaitseks vaenlaste vastu. Mõnedel Lõuna-Aasia saarestikes elavatel hüpikämbliklastel (kehapikkus kuni 7 mm) on mürk, mille toime on ülivõimsalt hallutsinogeenne. Samasugune toime on ka suurte Aafrika banaanitarantlite mürgil. Kahtlemata on need kõige ohtlikumad mürgi vormid. On teada ka teisi inimesele isegi surmavalt mürgiseid ämblikuliike, kuid neid ei ole palju.

Kõige suurema kuulsuse on omandanud liigid keraämbliklaste sugukonnast – mustad lesed (perekond Latrodectes), kellest mõned liigid elavad ka Kesk-Aasias ja isegi Euroopas (karakurt e must surm). Ülimürgised on veel mõned Austraalia liigid ja vähesed linnutapikud. Seejuures tekitavad paljude ämblike hammustused, olgugi et muidu väheohtlikud, kõrvetavat valu ja nende puhul vapustab inimest paratamatult kontrast loomakese tühiste mõõtmete ja tema võimete vahel. Siinkohal pean mainima, et minu kogemuste kohaselt võib just hirm ämblike ees – arahnofoobia – küll mitte kaasa sündinuna, olla väga iseseisvalt ja väga varajases eas arenevaks foobiaks, mida aga ei saa öelda madudekartuse e ofiofoobia (serpentofoobia) kohta. Ma ei ole iial kohanud alla kaheaastast last, kes kardaks madusid, aga olen näinud väga palju sellises vanuses lapsi, keda liikuva ämbliku nägemine pelglikuks muudab. Minu meelest on asi inimese kujutlusvõimes, nimelt ekstrapoleerimisvõimes. Ämblikul, kelle keha on väga monoliitne, on liiga palju jäsemeid ja nad on suunatud korraga kõikjale. Kui selline elukas hakkab liikuma, võib vaatajal tekkida ettekujutus, et ta on oma liikumises täiesti vaba ja seega ettearvamatu.

Ämblikuniit kui hämmastav loodusnähtus

Ämblike liigid suudavad kaevuda küll liiva, küll mulla sisse, nad suudavad sukelduda ja ujuda, joosta ja võimsalt hüpata, kuid lennata suudavad nad ainult ja eranditult, kasutades tehnilise abivahendina oma siidniiti. Benji-hüpe on iga ämbliku jaoks enesekaitse ja põgenemise vahend ning loomulikult ehitustöö võte. Tuhandete liikide noored ämblikud levivad nii, et parajalt tuulise ilmaga ronivad kõrgemate taimede otsa ja lasevad õhku kuiva niidi, mille tuul tõmbab pingule ning ämblik laseb selle nii pikaks kui vaja, et tuul selle lendu tõmbaks. Sügise poole on Euroopa niidud ja võsad kaunistatud miljonite ämblikuniitidega, mis hommikul, kaetuna kastetilgakestega sätendavad tõusva päikese esimestes kiirtes nii kaunilt, et ei jää mingit kahtlust – tegemist on haldjate tööga. Inglastel on kaunis sügisene maastik lahutamatult seotud just nimelt kirjeldatud nähtusega, millel on väga romantiline nimetus: gossamer (ee härmalõng – toim). Ämblikuniidil on tõesti väga palju funktsioone: see on turvaliin, pesaehitusmaterjal, signaalniit, lõimetishoolde üks tähtsamaid vahendeid (kookoni ehitus) ja muidugi on see püügivahend või õigemini püügivahendite ehituselement.

Ämblikud moodustavad kaks erilist alamseltsi: tapikulised (Mygalomorpha), kellel on vähearenenud limanäärmed ja kes ei ehita ega kasuta jahipidamisel püüniseid. Nende lõugtundlad löövad kõige efektiivsemalt ette ja allapoole ja sellise relvastusega kiskjatel on muidugi kasulik olla suur ja raske. Teine alamselts – pärisämblikulised (Araneimorpha) kasutavad väga mitmekesist püünisevormide spektrit, kuid samuti mitte eranditeta. Krabiämbliklased (Thomasidae), hüpikämbliklased (Salticidae), ka huntämbliklased (Lycosidae), kelle hulka kuuluvad päris tarantlid, püüniseid ei tee.

Pühendugem veel ka võrkurlaste (Araneidae) liikidele. Ristiämblikud on ilmselt kõige laialdasemalt tuntud, köidavad kõige ilmekamalt ja ulatuslikumalt inimese tähelepanu ja on Eestis suurepäraselt esindatud. August-september on nende pulmaaeg, just siis näeme neid suuri toimekaid loomi oma imelisi võrke loomas. Siidist võrk iseenesest kedagi ei püüa, vaid peatab liikuva saaklooma (lendava putuka). Kinni jääb too loomulikult liimi tõttu, mille tilgad paiknevad kindlatel võrguniitidel nii, et võrgu omanik ise kinni ei jää. Ta lihtsalt väldib neid, liikudes välkkiirelt oma võrgu ulatuses. Troopikas väga laialt levinud võrkurlaste perekonna (Nephila) ehk kuldse võrgu ristiämblike esindaja paigutab oma kullakarva niitidest võrgu puude vahele, kusjuures selle läbimõõt võib olla suurem kui kaheksa meetrit. Kuldsed niidid on nii tugevad, et inimene peab nende puruks rebimiseks rakendama arvestatavat jõudu. On välja arvutatud, et tema vähem kui sentimeetrise jämedusega niitidest punutud köis oleks piisavalt tugev, et lennukikandja üles riputada.

Samasse võrkurlaste sugukonda kuuluvad ka imekaunid ämblikud Casterachanta perekonnast. Nende kehakatted on väga tugevad ja varustatud ogadega, mõnel liigil lausa sarvedega. Lisaks on mõne liigi mustrisse kaasatud kolm-neli eredat värvust. Ka nende püünised on ristiämbliku omaga ehituse poolest sarnased, kuid on olemas ämblikuliike, kes kasutavad ühtainsat siidniiti ja ühtainsat, aga väga suurt liimitilka selle otsas. Istudes oksal ning hoides ühe jalaga niiti paneb ta raske rippuva liimitilga õhus pendeldama iga kord, kui näeb läheduses lendamas lõunasöögiks paraja suurusega putukat. Liimitilk on ämbliku poolt lõhnastatud spetsiaalse feromooniga ning armuvalus liblikas lendab seda püüdma. Kõige hämmastavam minu meelest on see, et sellised ämblikud vahetavad feromoone vastavalt sellele, millise liigi lennuaeg on parajasti aktuaalne. Võime luua ja kasutada siidniite on osutunud väga tähtsaks, võib-olla määravaks teguriks ämblike sotsiaalsuse arengus.

Me teame ämblikke, peamiselt troopikas, kes mitmekümne või mitmesaja tuhandekesi koovad ühist püünisvõrku, millega on võimalik katta terve puu. Sealjuures on võrk päevasel ajal vaevumärgatav, kuid öösel täiesti märkamatu (Theridium eximium Lõuna-Ameerikas). Omaette püünised paigutavad teineteise kõrvale teise Lõuna-Ameerika liigi (Uloborus republicanus) esindajad. Lõuna-Aafrikas elavad ämblikud, kellel on ühispesad, mis on väga suure välispinnaga püünised, interjöörilt aga lastetoad.

Ämbliku zoomütoloogiast

Inimesele, kes on näinud Nephila ämbliku võrku, ei valmista mingit raskust kujutada endale ette, kuidas on tekkinud troopikarahvaste müüdid, mille järgi maailma ehitajaks ja jumaluseks on ämblik. Sellised on paljude Mikroneesia, näiteks Gilberti saarestiku rahvaste müüdid, kelle demiurg Na-Reau on ämblik. Ta lõi maailma merikarbi kahest poolest, ühest sai taevas ja teisest maa. Maad ja taevast ühendavad tema siidniidid, mida mööda liiguvad kõikide elusolendite hinged. Kõigepealt taevast maa peale ja kui maine elu on läbi, jällegi ülespoole. Lääne-Aafrika rahvastel on ülitähtis ja ülipopulaarne demiurg ämblik Ananse, kelle kultus on levinud peamiselt Angola kaudu ka Kariibi mere saartele, kust võime samuti leida Nephila perekonda kuuluvaid ämblikke. Asanti rahva mütoloogias on Ananse ehk Niame Kokuroko maailma looja ja trikster, kelles on lugematul hulgal lugusid, mis tõesti sarnanevad Skandinaavia mütoloogia Loki lugudega. Kirde-Indias on ahhoma rahva ülim jumal ja demiurg samuti ämblik – Phatuvchung. Müüdi kohaselt tegi ta silmad lahti siis, kui maailmas oli ainult ookean ja valguse kuma. Taeva lõi ta oma võrgust, maa aga ekskrementidest. Ja kui tema loodud maa uppus maailmaookeani, lõi ta ka krabi, kes tõi ämbliku käsul maa merest välja ja hoidis seda seni kuni ta oli ühendanud taeva ja maa oma niitidega.

Ka Uues Maailmas on ämblikjumalusel samalaadsed võimed ja omadused. Dakotadel on ämblik Iktom (Iktomi) inimkonna kangelane, inimkõne leiutaja, kujumuutja ja keeristormi deemoni võitja. Viimane idee pakub mulle eriti huvi. Nimelt olen lugenud tornaadopüüdjate ehitamise ideest, mille kohaselt saaks keeristormi peatada hiiglaslike võrkudega, mis on kenasti maandatud ja mis koosnevad ülimadala potentsiaalse energiaga materjalist. Kongo jõgikonna mongo-n’kundu rahval on demiurg ja õpetaja, jumalus, kes ise vahest ämblik ei ole, kuid kasutab ämblikuvõrku selleks, et päike kinni püüda ja seda varjata kurjade rahvaste eest nii, et see samal ajal paistaks headele.

Lõpetuseks tuletame meelde eurooplastele kõige tuttavamat ämblikuga seotud tegelast – Arachnet, kes oli Ateena kangavärvija tütar ja oli nii hiilgav kangur ja tikkija, et esitas väljakutse tekstiilikunsti alal võistluseks jumalanna Ateenale. Jumalanna lõi „gobelääni”, mille peal olid kujutatud kõik karistused, mida jumalad saadavad kõrkidele ja uljastele inimestele; Arachne aga kujutas oma teoses Olümpose jumalate siivutuid armuseiklusi ja ateenlastest žürii kuulutas tema võitjaks. Selle peale rebis jumalanna tüdruku šedöövri puruks ja muutis ta ämblikuks. Arachne vend Phalanx oli Ateena poolt treenitud suureks sõdalaseks, kuid ka tema muutis jumalanna oma raevus ämblikulaadseks, kuna kahtlustas, et Arachne ja tema venna vahel on aset leidnud keelatud armusuhe.

Seega on ka klassikalises kreeka mütoloogias ämbliku kujund seotud loovuse, metamorfooside ja mässumeelsusega. Muidugi on võimalik leida müüte, mis räägivad puhtalt negatiivsete omadustega ämblikukujulistest tegelastest: mõrtsukämblikud on näiteks asteekide allilma valitseja käsilased. Enamasti on ämblikud aga tublid tegelased ja minu jaoks zoomütoloogias ühed huvitavamad.