Greta naeratus

Uue aja kliimaaktivistid reedestest streikidest tõekuubikuteni

KADRI TAPERSON

Kui kliimakriisi tõsiselt võtta, siis peaksid mõjukate inimeste hulka kuuluma loomaõiguslased, veganid, kliimaaktivistid ja inimõiguslased.

Nii nagu mujalgi, teevad Eestis viimasel ajal kõige kõvemat häält kliimaaktivistid, sealjuures on vanadele teada-tuntud organisatsioonidele lisandunud mitmeid uue aja kliimaaktivistide rühmitusi. Uue aja all pean silmas aega pärast 2010. aastat ja rühmituste all nii mittetulundusühingutena registreeritud ühendusi kui vabaühendusi, mis tegutsevad ilma juriidilise vormita. Mõlemat sorti rühmitused moodustavadki kliimaliikumise.

Organisatsioonide vahel aitab orienteeruda Tiiu Lausmaa, kes on aktivist nagu ma isegi ja kes on kaasa aidanud pea kõikide rühmituste Eestisse tulekule. Temaga kahepeale saame ülevaate tegevusest, mille taga Eestis on käputäis inimesi, täpseid arve ei ole kuskilt võtta.

Kliimapäästjad

Üks neist on Climate Save (CS), mille asutas Anita Krajnc 2011. aastal Kanadas ja selle kohalik haru Climate Save Estonia (CSE). CS kandis alguses nime Animal Save (ka The Save Movement), kuid jaotas oma tegevuse hiljem kahe nimetuse alla, CS ja Health Save. Eestikeelset nime organisatsioonil ei olegi. Tegemist on rohujuure tasandil tegutseva rühmitusega, kes peab oma eesmärgiks kliimakriisi lahendamist intensiivse loomakasvatuse lõpetamise abil; Maa metsastamise ja fossiilsete kütuste käibelt kaotamist. See organisatsioon on käima lükanud vigilʼid, mida eesti keelde võiks tõlkida näiteks öiste valvustena, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi neist niimoodi nimetaks. Aktivismiga on ju see lugu, et tegevus areneb nii kiiresti, et keel ei jõua järele, vähemalt eesti keel mitte. Eestis on tehtud kuus vigilʼit, eelkõige tapamajade ees loomadega hüvasti jättes ja seda ikka selleks, et loomade barbaarsele kohtlemisele ja nende õigustele tähelepanu tõmmata. Eesti haru on osalenud ka globaalsel kliimaprotestil Brasiilia saatkondade ees Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro Amazonase vihmametsi hävitava poliitika vastu. CSE edasiarendamist ei ole praegu plaanis, sest kõikide ülemaailmsete organisatsioonide rakukesi ei peagi edasi arendama, tuleb eksperimenteerida ja leida see, mis Eestisse kõige paremini sobib ja mille arendamiseks jagub ka inimesi. Näiteks veganrestoranid, mida praegu Eestisse järjest juurde tekib, aga ellu jäävad need, millel on õnnestunud kontseptsioon.

Vastuhakk väljasuremisele

Extinction Rebellioni (XR) asutas Inglismaal 2018. aastal Roger Hallam ja sellel üleilmselt tegutseval rühmitusel on ka eestikeelne nimi – Vastuhakk Väljasuremisele. XR leiab, et planeet on kriisis, tegemist on enneolematu globaalse hädaolukorraga, toimub massiline liikide väljasuremine ja seda kliima soojenemise tõttu rohkem kui 1% võrreldes tööstusajastueelse ajaga. XR ei hoia olukorra kirjeldamisel teravaid sõnu kokku ja tegutseb sama otsustavalt, kasutades meeleavaldusi, tänavablokaade, näljastreike ja muud sellist. Vastuhakk Väljasuremisele on Eestis natuke välja surnud, Eestist on käidud osalemas küll nt Berliini tänavablokaadidel.

XR asutaja Roger Hallamit, kes muuhulgas sotsiaalsetest muutustest doktoritööd kirjutab, on tegevuse algusest peale kritiseeritud. XR olevat privilegeeritud, kõrgklassi rühmitus, mis koosneb inimestest, kellel on palju aega ja kes ei pea tööl käima (see on küll väga tavaline kahtlustus kõikide aktivistide puhul) ja pealegi ei levitata vegansõnumit piisavalt. Nii on eraldunud terved grupid aktiviste, nt Heathrow grupp, mis samanimelisel lennuväljal lennukite õhkutõusmise ja maandumise häirimiseks droone lennutas või vegangrupp, mille nimi on Animal Rebellion.

Miks ennastsalgavad aktivistid on valmis näiteks tänavablokaadide ajal vahistatud saama, aga oma steigist loobuda ei suuda – kuigi eesmärgiks on eetiliste paradigmade muutmine? Milleks üldse inimkonda päästa, kui me ei ole head? (Seda siis vastuseks Priit Pulleritsu järjekordsele pahameelehoole seoses taimetoidule üleminekuga, kus ta soovitab „arvestada inimelu hindamatust“).¹

Kuna 2016. aasta andmetel põhjustab loomakasvatus vähemalt 18% kasvuhoonegaasidest, siis tekib alatasa küsimus, miks kõik kliimaaktivistid veganlust oluliseks ei pea. Põhjalikult on seda küsimust lahatud näiteks filmis „Cowspiracy“ (USA, 2014), aga seal keskenduti n-ö vanadele looduskaitseorganisatsioonidele nagu Greenpeace jt.

Kliimamuutusest ja keskkonnakahjustustest on muidugi algusest alates, s.t juba mituteist aastat, rääkinud ka Eesti loomaõiguslus- ja veganliikumine, aga nende põhisõnum on olnud looma kui indiviidi õigused, mitte niivõrd keskkond, kus inimenegi elab. Eks uusi kliimarühmitusi on sellepärast ka tarvis olnud, et vanades etableerunud organisatsioonides midagi uut alustada on keeruline. Kui organisatsiooni paar liidrit ütlevad, et seda me ei tee, siis uute asjadega kaasa ei mindagi.

Tõekuubikud

Anonymous of the Voiceless (AOV), Anonüümselt Hääletute Eest, mille ümber on Eestis kogunenud kümmekond aktivisti, leiab, et kõige olulisem on ikkagi inimestele seletada, et meil ei olegi loomset tarbida vaja. AOV on 2016. aastal asutatud loomaõiguslik rühmitus, mis ei tegele otseselt kliimaaktivismiga ja millel on üsna värske formaat. Peamiseks tegevuseks on nimelt tõekuubikutega aktivism (Cube of Truth), kus väike rühm maskides aktiviste tänaval möödujatele arvutiekraanidel loomatööstuse olemust näitab ja küsimustele vastab. Tallinnaski toimus muide novembri lõpul tõekuubik. Ka AOV algatajate hulgas on probleeme, veganite puristlikkust peetakse liiga oluliseks, on süüdistusi toetuste kasutamise kohta, nii et ilmselt AOV Eesti rakuke tulevikus iseseisvub, et mitte rahvusvahelisest sõltuda.

Eestisse oleks vaja rohkem otsest tegevust (direct action, DA), mõistagi mitte vägivalda. Ainuke meeldejääv DA on viimastel aastatel olnud Haabersti emapaju kaitsmine, mille korraldajaks oli Eesti Metsa Abiks (EMA), mida ei tohiks uute kliimaorganisatsioonide kirjeldusest välja jätta. Tegemist on tõelise rahvaliikumisega, mille Facebooki gruppi kuulub pea 8000 liiget, kus igaüks saab sõna võtta ja peabki saama, sest mets läheb nii paljudele inimestele korda.

Reedesed kliimastreigid

Kõige uuem ja tuntum kliimaaktivismi vorm on Fridays for Future, Greta Thunbergi ellukutsutud tegevus, millega on kaasa läinud ka Eesti kooliõpilased. Kliimaaktivist Kristin Siil vastab intervjuus Müürilehele, et ta ootab põhimõttelisi muutusi. „Tuleb väljuda süsinikupõhisest majandusest, panustada uute tehnoloogiate arendamisse ja teaduslikesse uurimustöödesse, soosida tarbija keskkonnasäästlikke valikuid ja tõsta inimeste teadlikkust olukorra kriitilisusest. Iga arengukava keskne teema peab olema kliima ja keskkond, see tähendab, et ükskõik, mis valdkonnas plaane tehes küsitakse kõigepealt: kuidas mõjutab see emissioonide taset ja meid ümbritsevat loodust?“²

Eestis võib suureks meeleavalduseks nimetada sellist, kus osaleb 1000 inimest, Soomes sellist, kus osaleb 6000 jne. Osalejate arv sõltub riigi rahvaarvust ja korraldajate professionaalsusest. Või siis nahaalsusest, kui meenutada neid demonstratsioone, kuhu pensionäre bussidega veeti ja millel ei ole muidugi kliimaaktivismiga midagi pistmist.

Märtsis toimunud suuremas reedeses kliimastreigis osales üle 1200 inimese, mis Eestis on kindlasti suur meeleavaldus, igal reedel ei saa kindlasti nii palju inimesi oodata. Nii nagu kogu maailmas varieerub reedeste streikide osavõtjate arv, varieerub ka vanus. Palju meediatähelepanu saanud Jane Fonda vahistamisedki on toimunud just reedestel meeleavaldustel, mida Fonda ise nimetab „Fire Drill Fridays“ ja mis on kombinatsioon Greta Thunbergi algatatud protestidest ja XR stiilis kodanikuallumatusest. Fonda ütleb intervjuus Washington Postile: „Greta ütles, et me peame käituma nagu kriisiajal, minu arvates peame käituma nii nagu meie maja põleks.“

Tegelikult on ka nn vanad kliimaorganisatsioonid (Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguste Keskus), mida on targem küll keskkonnakaitseorganisatsioonideks nimetada, tolmu siltidelt pühkinud ja näiteks koos Fridays for Future aktivistidega allkirju korjanud ja riigikogusse kliimaneutraalsuse rahvaalgatuse viinud. Kogemustele toetudes kardan, et see ei ole kõige kiirem tee muutuste saavutamiseks, aga ega võimalust kasutamata jätta ka ei tohi.

Koolilapsed tuletavad Toompeal kliimakriisi väiksema või suurema meeleavaldusega meelde igal reedel ja nendega võib igaüks ühineda. 29. novembril tähistati veel üht olulist päeva. Nimelt on juba 1985. aastast alates novembri viimasel reedel tähistatud karusnahavaba reedet (Fur Free Friday – FFF). Stockhomis toimus sel päeval nii kliimastreik kui karusloomakasvatuse vastane meeleavaldus, Eesti loomaõiguslased sõitsid Riiga, et osa võtta sealsest meeleavaldusest. Riigipiirid ei ole selle teema juures olulised ja nii ongi raske kirja panna, kui suur või millise näoga on üks või teine organisatsioon, kuna nad tegutsevad globaalselt ja on igal pool olemas.

1 Priit Pullerits, Naiivsed Kliimasõdalased. – Postimees 25. XI 2019.

2 Helen Tammemäe, Kiirkohting: Kristin Siil. – Müürileht 21. V 2019.