Ilmast ja tagailmast

Ah et siinilm ei vasta mu ideele, kategooriale? Häda siinilmale! Idee on tähtsam kui inimene! Tähtsam kui mis tahes olev asi!

MARGUS OTT

Tahan rääkida isiklikkusest ja selle määradest. Peamine viis ilmas tegutseda on ilmsusena. Ilmsuse-inimesena me teeme seda, mis on ilmne: ärkame hommikul, peseme hambaid, sööme, läheme tööle, räägime sõbraga, ostame poest midagi jne. Selle vastu saab aga tõusta tagailmne inimene (või tagailmne hääl meie enda sees), kes ütleb: kõik see elu pole põrmugi isiklik, sa ei tee neid asju ise, vaid umbisikuna. Teed seda, mida kõik teevad, või paljud. Lihtsalt järgid sulle ette ja sisse söödetud tavasid ja harjumusi. Pelgalt kuuletud süsteemile, mis on nõnda korraldatud, et hommikuti pestakse hambaid, minnakse tööle jne. Algoritmid otsustavad sinu eest, mida sa internetis näed. Kõik see, ütleb tagailmlane, on pelgalt selle ilma ajutine, kaduv, sügavama väärtuseta sagimine, ebaisiklik ja ebaehtne elu. Ehtne elu seisneb igaveste ideede ja väärtuste järgimises. Selle maailma taga on teine maailm. Tolle tagailma pinnalt saab kohut mõista selle ilma ja tema ilmsuse üle.

Tagailmlus käib astmetega. Tagailmluse madal määr on igasugune olukord, mil harjumuslikku ilmsusse sekkub katkestus, olgu oodatud nagu rasvumine või ootamatu nagu välk selgest taevast, olgu soovitud nagu õllejoomise mahajätmine või soovimatu nagu masendus. Ilmsuse-maailm ongi nõnda seatud, et see ei olegi läbivalt ilmne, vaid seal tuleb alatasa ette tõrkeid, takistusi. Need on nagu sidurdused, mis lahutavad senise elu-käigu. Kuni jälle mingi käik sisse pannakse. Tagailmliku hinnangu järgi ongi säärane katkestus hea: siis sa hakkad ise mõtlema, väljud pisut oma ilmsetest harjumustest ja automatismidest, oled vähem umbisikuline ja rohkem isikuline, sina ise. Ning tagailma kõrgem määr läheb säärase katkestusega nii kaugele kui annab: ta teostab katkestuse kogu maailma suhtes. On igaveste ideede sõrestik, millel saab ajalikku ilma grillida. On maailmatagune kõrgem positsioon maailma üle kohtumõistmiseks.

Tööpõhimõte on järgnev: ilmaliste korrapärastuste pealt üldistatakse nähtuse „olemus“ või „idee“. Ning sellele laias laastus kirjelduslikule ehk deskriptiivsele faasile järgneb ettekirjutuslik ehk preskriptiivne faas, kus see idee käänatakse selle maailma peale tagasi ja üteldakse, et see nähtus peabki selline olema. Selline hoiak ei saa kunagi maailmaga hästi sobida, sest maailmas leidub alati hämaralasid, üleminekuid, ambivalentsust, hübriide. Tagailmlane sellest ei hooli, ta lihtsalt hülgab „ebatüüpilise“ kui kategooria, olemuse, ideega mittevastava – tagailma seisukohalt ei ole siinilmsed juhtumused nagunii suurt midagi väärt. Epiteedi „igavene“ eesmärk on lihtsalt kõrvaldada kahtlusi ja küsimusi, mis võivad tekkida sellise tagasirakendusega tegelikkusele. Igavene idee ja väärtus pole üldse seotud ajalise määranguga (s.t ajatu, üleajaline, lõputu vms), vaid lihtsalt: see on idee või väärtus, mis on laias laastus siinilmast tuletatud, teatava üldistusena, ning mida nüüd tagailmsena siinilmale tagasi rakendatakse (ohverdades kõike, mis „jääb üle“: neetud osa).

Seesama ebasobivus, ebatäpsus, kohanematus võib just olla vesi tagailmlase veskile – see annab talle jõudu, võitlemaks selle nimel, et siinilm vastaks tagailmale. Oma puudused pöörab ta enda kasuks: epistemoloogilisest ebatäpsusest järeldab ta, et siinilm eksib ning et seda tugevamini on vaja tagailma eest kõneleda. Kui teda kritiseerida, siis see kriitika tõestab tema jaoks, et siinilm ei taha lihtsalt tagailmset hüvet vastu võtta, punnib vastu, ja seda tarmukamalt tuleb temasse tagailma vajutada. Osa tagailmlase positiivsest kuvandist tuleneb sellest, et mõõdukamal määral on tagailmlik katkestus vooruslik ning aitab kaasa sellele, et maailma jõud saaksid paremini liikuma. Häda on aga selles, et suuremal määral ei ole tagailmlus enam ei enda ja teiste tervisele hea ning hakkab õõnestama iseenda aluseid – milleks on ju ikkagi eksistents „siin ilmas“.

Gori. Ristiisa Angelus. Waba Maa, nr 114, 22. V 1936.

Võib tunduda ka, et tagailmlane on rohkem tema ise, sest ta ei lepi ilmsete harjumustega, vaid korraldab neid ümber tagailma ideede, üldistuse teel saadud varikujude järgi. Ta on aktiivsem, algatusvõimelisem, teeb ise. Ometi on hõlpus näha, kuidas tagailmlanegi on umbisikuline. Tagailmsete „igaveste“ ideede varal ei saa ta kunagi päriselt temaks endaks, vaid on määratud nondesamade tagailmsete olemasolevate, valmis vormide poolt, mis on ühised paljudele inimestele. Tagailmlane ei saakski hakkama ilma võitluskaaslasteta, kellelt ta saab kinnitust, et ta pole peast segi läinud, vaid et just kõik ülejäänud on peast segi, uimas, ega mõista tagailma, mis on ainus tõene. Tagailma-ideed loovad omaenda massi – ja see mass on isegi umbisikulisem ja ühetaolisem kui ilmsuse-inimeste hulk, kes ei püüa liiga aredaid jooni siia maailma tõmmata ning kes lihtsalt „järgivad voolu“, mistõttu nad astuvad vahel igasugu kirevaisse seltsinguisse, klapinguisse, ühinguisse, kooslusisse, mis ei ole selgelt olemusi ja ideid pidi määratletavad.

Ilmne inimene on ühinenud umb­isiklikesse voogudesse oma igapäevastes toimingutes, tegevustes, tarbimistes. Aga iga ladusus jääb piiratuks ning alati tekib tõrkeid ja katkestusi, mis ajendavad tagailmlikku järelemõtlemist. Selle käigus võidakse avastada vormid, ideed, väärtused, mis suhestavad mind uute voogudega, sidurdavad mu käigukasti, nii et ma saan käiku vahetada ja olukorraga paremini haakuda. Need on küll ka üldised ja ühised vormid ning mu tegutsemine on ses mõttes umbisiklik, aga on võimalik, et ma seeläbi avastan uusi jõude. Risk on siin selles, et tagailmlus „reifitseerub“, et tema väljapakutud vahenditest saavad eesmärgid iseeneses. Tagailmlik idee võis aidata pilku klaarida, segadust korrastada. Aga nüüd see idee võib mulle nii armsaks saada, et ma hakkan seda kasutama siinilma neimamiseks ja represseerimiseks. Ah et siinilm ei vasta mu ideele, kategooriale? Häda siinilmale! Idee on tähtsam kui inimene! Tähtsam kui mis tahes olev asi!

Aga samas ei minda siin umbisiklikkusega ka piisavalt kaugele. Ma ikkagi allun mingitele teatud vormidele, säilitan oma isikliku vormi klubi, oma univormid. Ja ka isikliku kättemaksu siinilmale. Parem oleks aga saada veelgi umbisiklikumaks, nii et sa ei teosta isiklik-klubilist valikut vormides, vaid sa hülgad nood vormid kui endiselt liiga meelevaldsed ja isiklikud. Sa supled kulgemises nagu ujuja veevoogudes, luues klapinguid ühtede ja teiste kaaslastega, kajades vastu olukorra nüanssidele. Tagailmlasele võib see tunduda jahmatav, põrpiv, šokeeriv: kas pole see eriti ebamoraalne ja häbitu tagasilangus ilmsusse? Kuidas me saame oma elu väärikalt korraldada, kui meil pole tagailma? Kuid tollel nüansikusel on omaenda eetika, mis jääb varjatuks vältimatult jämedakoelisele tagailmlasele. Olukorras tuleb supelda just nimelt nii, et sellest tuleks välja suurim nüansikus, detailsus, et maksimaalselt vabaneks tema potentsiaal. Selleks pole vaja olukorrale midagi peale suruda tagailmast – vastupidi, sellega just olukord tehakse rohmakaks ja solvanguks intellektile. Olukorda tuleb kuulatada kumiseva seest tühja kellana. Ja siis maailm ise mängib sel kellal oma parima muusika. Olles maksimaalselt umbisiklik ollakse niimoodi ühtlasi ka maksimaalselt isiklik ja eripärane. Sest see, kui sa suudad ilmale tuua peeneid nüansse – selline kooslus on ainuline ega kordu kunagi. See on teispool igapäevarutiini vorme ja siinpool tagailmset vormivorpimist. Umbisiku maksimumis lakkab isik olemast umbes (ummistunud; ligikaudne) ning saab täiesti isiklikuks – maailma eripäraseks väljenduseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht