Imelihtne intersektsionaalsus

Kas laiapõhjalise muutuseni jõudmiseks peab veganlus olema intersektsionaalne ja lõimitud teiste sotsiaalse õigluse küsimustega?

KADRI TAPERSON

Möödunud nädalal ilmus Delfis pealtnäha teisejärguline lugu sellest, kuidas Ukraina antiautoritaarne solidaarsusvõrgustik, mis ühendab antifašiste, feministliku liikumise esindajaid ja muid aktiviste, abistab rindel viibivaid sõdureid ja jagab humanitaarabi.¹ Artiklist selgub, et Eestist toetab võrgustikku pikka aega ja märkimisväärselt Vegan Restoran V. Teisejärguliseks nimetan uudist seepärast, et Ukraina sõjaga seotud uudised on meedias tagaplaanile vajunud ja kohalike abiorganisatsioonide sõnul on annetused kokku kuivanud, ehkki täiemahuline sõda ju endiselt kestab. Oma riigi eest võitlemise ja veganluse seos tuleb esile algaval nädalavahetusel toimuval veganmessil², kus Vegan Restorani V omanik Mikk Mägi teemaks Kultuurikatla laval on veganitest sõdurite päevikud.

Intersektsionaalsus?

Süvenemata tunduvad ülalkirjeldatud tegevused üsna juhuslikult seotud, aga korrakski järele mõeldes vägagi intersektsionaalsed – valge mehe reaktsioon rõhumisele on õige: kui saan, tuleb aidata. Feministeeriumi sõnaraamatu³ järgi on intersektsionaalsus lühidalt öeldes feministlik sotsioloogiline teooria, mille abil analüüsitakse eri ebavõrdsuskategooriate ja võimusuhete koosmõju. Intersektsionaalse lähenemise järgi ei toimi klassikalised rõhumise vormid, näiteks seksism, rassism, homofoobia, omaette, vaid omavahel põimunult.

Routledge’i värskes soo- ja looma­uuringute käsiraamatus leiab selle koostaja Chloë Taylor,⁴ et soolisust ja loomi tuleb juba sellepärast koos käsitleda, et Lääne mõttemaailmas on mõlema teema puhul kombeks kasutada võrdlemist ning selliseid aspekte nagu rass, seksuaalsus ja võimelisus uuritakse just kokkupuutepunktide kaudu. Ka bioloogid-zooloogid on loomade käitumist uurides rõhutanud nende sugu – emased käituvad nii, isased naa. Inimese suhtumine loomadesse ongi kogumiku koostaja sõnul tugevasti sooline, naised tunnevad loomadele kaasa, mehed eriti mitte. Samuti on need teemad põimunud kultuuris ja ühiskondlikes liikumistes, pealegi on kliimamuutused tekitanud olukorra, kus naised ja loomad on justkui haavatavamad grupid, ja kuna ohud ähvardavad paljusid liike, siis tuleb tegeleda ka liikideülese õiglusega.

Kõikide rõhutud gruppide käsitlemine ühe teooria abil võib aga ka segadust külvata. Mustanahalistele ei meeldi väga, et loomade vabastamise ideoloogias kasutatakse näitena orjanduse lõpetamist või et loomakaitseorganisatsiooni PETA plakatitel on tsirkuseloomade vabastamise võrdlusena kujutatud mustanahalise mehe ahelas jalga. Ongi ju kohatu.

Netflixi levitatavas dokumentaalfilmis „Feministid: mida nad mõtlesid?“⁵ kirjeldab üks mustanahaliste naiste õiguste eest võitleja, kuidas neil 1970ndatel paluti mustanahaliste sundsteriliseerimisest vaikida, et abordiõigust oleks lihtsam läbi suruda. Seoseid ju on, sest selliseid ebaeetilisi taktikaid kasutatakse otsuste tegemiseks loomade eestkostes ka praegu, kui näiteks kanade puurist päästmise nimel nn vabapidamisel kanade kannatustest vaikitakse.

Üha rohkem tuuakse kriitilistes loomauuringutes naiste ja emaste loomade rõhumise ja nende suhtes toimepandud vägivalla kõrval esile näiteid meestest ja isastest loomadest. Aheldatud mehe jalast oli juba juttu, aga Routledge’i kogumikus on värskemaidki näiteid meeste probleemidest. See, et Rappija Jack oli ilmselt tööl ühes piirkonnas asuvatest tapamajadest, muutub ilmselt klišeenäiteks, aga tõepoolest – tapamajades töötavad ju peamiselt mehed ja vaevalt see töö väga meeldiv on. Näiteid enam-kui-inimloomade kallal toimepandavast vägivallast leiab veel – foie gras’ valmistamiseks sundsöödetavad haned on peamiselt isased, isasloomi kastreeritakse ilma tuimestuseta jne.

Võib-olla ei ole intersektsionaalsus kõige parem teooria? Olen ise koos kolleegidega kirjutanud, et laiapõhjalisema muutuseni jõudmiseks peab veganlus olema intersektsionaalne⁶ ehk teisisõnu lõimitud teiste sotsiaalse õigluse küsimustega. Aga kas peab? Aph Ko ei leia oma raamatus „Rassism kui zooloogiline nõidus“⁷ samuti, et intersektsionaalsus oleks adekvaatne raamistik soolisuse ja liikidevaheliste seoste uurimiseks. Rõhumine on tema sõnul segasem ja komplekssem. Midagi sarnast mainib ka Chloë Taylor – kõige rohkem räägivad intersektsionaalsusest kriitilised loomauurijad, aga teised liikumised ei tule sellega piisavalt kaasa.

1990ndatel ei meeldinud nägemispuudega inimestele, et neid käsitleti koos vaimupuudega inimestega, sest nende lisavajadused on ju erinevad.⁸ Aga võib-olla on asi selles, et loomad lihtsalt ei mahu teiste sotsiaalsete liikumistega kokku. Neid on juba arvuliselt inimloomadest lõpmatult palju rohkem, vägivald nende vastu on varjatum ja tulemuste ootamine tundub võimatum.

Sektsionaalsus?

Mis intersektsionaalsus, meil pole sektsionaalsustki, kostab liikumisest hüüe, milles esineb ilmselt uudissõna. Looma­õigusliikumine on nimelt keeruline kogukond, mille ühisosa tuleb aeg-ajalt üksteisele meelde tuletada. Jõuline muutuste ootus pöördub aeg-ajalt ühiskonna suunast omadele ja fookus läheb paigast. Veganlus peaks ju olema eetiline veendumus, mitte iseenese ja teiste käitumiskontroll, aga ka sellele hoiakule on intersektsionaalsusesse mittemahtumisega sarnane seletus – enam-kui-inimloomade suhtes toimuv katkematu vägivald paneb lahendusi otsima ka sealt, kus neid ei ole.

1 Roman Starapopov, Ukraina anarhist: vabadusvõitleja töö on praegu sõdida Vene fašismiga. – Delfi 30. IX 2024.

2 https://veganmess.ee/

3 https://feministeerium.ee/dictionary/intersektsionaalsus/

4 Chloë Taylor, The Routledge Companion to Gender and Animals. Routledge, 2024.

5 Johanna Demetrakas, Feminists: What Were They Thinking? 2018.

6 Kadri Aavik, Kadri Taperson, Saara Mildeberg, Vegankapitalism ja veganpesu ehk Protesti kaubastamine. – Sirp 22. XII 2023.

7 Aph Ko, Racism as Zoological Witchcraft: A Guide to Getting Out. Lantern Publishing & Media, 2019.

8 Kadri Taperson, Kas tunned suutmissurvet? – Sirp 7. II 2020.