Internet kujundab tulevikku

Interneti tulevikust on loodud sadu, kui mitte tuhandeid visioone, mille ühiseks jooneks on see, et ükski neist ei kujuta maailma ette internetita.

KURMO KONSA

Internetti võib nimetada viimase poolsajandi mõjukaimaks tehniliseks saavutuseks, mis on seotud pea kõigi ühiskonnaelu valdkondadega, pakkudes lugematuid võimalusi ja seades meie ette ka üha uusi probleeme.

Üks nimi, miljardid kasutajad

Kui räägitakse internetist, on esmapilgul kõik justkui selge, kuigi tegemist on ebamäärase nähtusega. Kas on tegemist pelgalt tehnilise taristuga, sotsiaalse ja kultuurilise nähtusega või hoopistükkis iseseisva mõtlemisvõime omandanud süsteemiga? Enamik peab silmas eraettevõtete grupi pakutavaid teenuseid, mida kasutatakse mitmesuguste tehniliste seadmete vahendusel.

Arvutivõrkude supervõrk on olnud kasutusel pea 60 aastat, kui lugeda algusajaks 1960. aastate algust, mil tekkisid esimesed ideed arvutite ühendamisest. Internet arendati välja ülikoolide vahelise arvutivõrguna. Uuringuid ja väljatöötamist rahastas USA kaitseministeerium, kes soovis sidepidamiseks saada äärmiselt töökindlat võrku, mis töötaks ka siis, kui suur osa sidekaableid on tuumarünnaku käigus hävinud. Selle tagamiseks ehitati internet üles hajusvõrguna, millel ei ole keskset juhtpunkti ja mille sõlmpunktid on võrdväärsed. Info saatmisel ühest sõlmest teise jagatakse see pakettideks, kusjuures igal paketil on allika ja sihtpunkti aadress. Seega võib infopakett sihtpunkti jõuda eri teid mööda, ja kui mõni sõlmpunkti arvuti rivist välja langeb, liigub info edasi mööda teist marsruuti. Kui kõik sõnumit moodustavad paketid on pärale jõudnud, koostatakse neist uuesti esialgne sõnum.

Nelja ülikooli suurarvuteid ühendav võrk ARPANET (nimetus pandi tööd juhtinud organisatsiooni Advanced Research Projects Agency esitähtede järgi) sai töökorda 1. septembril 1969. Võrk hakkas kasvama, mida enam sellega liitus arvuteid. Esialgu oli kasv, tõsi küll, suhteliselt aeglane, näiteks 1972. aastal kuulus sinna 37 arvutit. 1985. aastaks ühendas ARPANET juba 100 alamvõrku ning sellel oli kümneid tuhandeid kasutajaid. Seoses külma sõja lõppemisega avati ARPANET 1987. aastal kõikidele soovijatele ning nimetati ümber Internetiks. Eesti ühendati ülemaailmsesse võrku (sel ajal küll FIDONET) 1990. aastal ning esimene TCP/IP ühendus käivitati Eesti ja muu maailma vahel 26. märtsil 1992.

Internet kujutab seega endast paljudest suhteliselt iseseisvatest omavahel füüsiliselt ühendatud sõlmedest võrku, kus infovahetus on standarditega reguleeritud. Andmevahetusprotokoll on reeglite kogum, mida arvutid kasutavad andmete võrgu kaudu saatmiseks ja vastuvõtmiseks. Tänapäeval on kõige levinum internetiteenus kindlasti veeb (World Wide Web, WWW). Veeb on avatud lähtekoodiga inforuum, kus dokumendid ja muud ressursid on identifitseeritud internetiaadressidega (URL), seotud omavahel hüpertekstilinkidega ning on kättesaadavad interneti kaudu. Veebi lõi inglise teadlane Tim Berners-Lee Euroopa tuumauuringute keskuses (CERN) 1989. aastal, kui ta hakkas ühendama eri arvutites asuvaid teaduslikke dokumente hüpertekstilinkidega. 1990. aastal lõi ta esimese veebilehitseja (browser), millega saab lugeda HTML-dokumente ja veebis ringi liikuda (navigeerida). Esimene veebileht, mille Berners-Lee 1990. aasta detsembris lõi, kirjeldaski kogu veebiloomeprotsessi.

Võrguteenuste arendamisega tegelesid esialgu peamiselt teadlased ja entusiastid n-ö rohujuure tasandil, mõeldes muu hulgas välja ka e-posti, uudisgrupid ning võrku ühendatud andmebaasid. 1990. aastatel tekkisid World Wide Web, veebilehitsejad ja e-äri. Alles seejärel kujunes internet ühtäkki reklaami, majanduse, kommunikatsiooni ja meelelahutuse keskmeks. Internet kasvas eksponentsiaalselt, seda kasutati kõige erinevamatel ja sageli ka illegaalsetel eesmärkidel. Samamoodi nagu iga teine tehnoloogia, avas internet võimalused uuteks majandusvormideks, suhtlusviisideks ja vaba aja veetmiseks. Interneti vahendusel jagatakse muusikat ja filme, avaldatakse mõtteid ja arvamusi blogides ning veebilehtedel, suheldakse kõikvõimalike veebirakenduste vahendusel. Kõik need kasutusvaldkonnad omakorda on kujundanud tehnoloogiat – internetti ennast. Mitte keegi selle leiutajatest ja esialgsetest kasutajatest ei näinud ette interneti sellist arengut.

Jaanuaris 2021 kasutas internetti 4,6 miljardit inimest, mis on ligi 60% kogu maakera elanikkonnast.1 Kõige enam internetikasutajaid on Hiinas, Indias ja USAs. Üha enam kasutatakse internetti mobiilsete seadmete abil. Internet ühendab kasutajaid, kes kujundavad kas otseselt või kaudselt ka selle näo. Kui seni on peamised kasutajad olnud pärit Põhja-Ameerikast ja Euroopast, siis juba on suurem kasutajaskond nihkunud Aasiasse, Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse. Kanada poliitikateaduste professor ja filosoof Ronald Deibert on kirjutanud: „Internet võib küll olla sündinud Silicon Valleys või Cambridgeʼis, Massachusettsis, kuid selle tulevik peitub Shanghais, Delhis ja Rio de Janeiro tänavatel, kohtades, kust tulevad selle järgmised miljardid kasutajad.“2

Andmekeskused kulutavad aastas 200 teravatt-tundi elektrienergiat, mis moodustab 1% kogu maailma energiakulust. Pildil Facebooki andmekeskus Iirimaal.

Facebook

Maailm ilma internetita – seda ei saa olla

Interneti tähtsuse ettekujutamiseks tasub kujutleda olukorda, kui seda enam ei ole. Väga paljudele tähendaks see maailma kokkukukkumist. Interneti tulevikust on loodud sadu, kui mitte tuhandeid visioone, mille ühiseks jooneks on see, et ükski neist ei kujuta ette maailma ilma internetita. Interneti olemasolu võetakse enesestmõistetavana ja isegi need, kes internetti ei kasuta, teavad selle olemasolust.

Enamik kasutab internetti oma elu hõlbustamiseks, vähemus püüab sellest hoiduda ja osa on ka ükskõiksed või ei ole info interneti kohta nendeni veel jõudnud. On selge, et kui me ei kujuta ette elukorraldust ilma internetita, siis ongi internetist kujunemas meie praeguse ja võib-olla ka tulevase tsivilisatsiooni olemus.

Kui kord on selline võrgustik juba rajatud, siis edasine areng toimub sellele tuginedes. Kindlasti mõjutavad interneti arengut ühelt poolt julgeolekuküsimused ja teisalt võrgustiku kasutamine raha teenimiseks. Internetist on kujunenud nii suur tööstusharu, et see mõjutab kogu majandust. Arenenud riikides moodustab internetiga seonduv 5–10% SKTst.3 Majandus- ja julgeolekuküsimused on jällegi tihedalt seotud. Ühelt poolt tuleb tagada interneti töökindlus ja selle kaudu vähendada julgeolekuriski, teiselt poolt kasutatakse internetis leiduvat teavet riigi- ja eraettevõtete ning julgeolekuorganisatsioonide poolt.

Esmapilgul ehk ootamatultki mõjutab internetti ja elektroonikaseadmete turgu ka elektrienergia kallinemine, mis kaasneb võitlusega kliimasoojenemise vastu. Info töötlemine on energeetilises mõttes kulukas. Inimese aju arvele langeb ligikaudu 20–25% inimkeha energiakulust, kuigi aju moodustab kõigest 2% kaalust. See energiakulu on pidev ja ei sõltu peaaegu üldse inimese tegevusest.4 Andmekeskused kulutavad aastas 200 teravatt-tundi (TWh) elektrienergiat, mis moodustab 1% kogu maailma energiakulust. Kogu info- ja kommunikatsioonisektori energiakulu on kümme korda suurem, 2000 teravatt-tundi aastas ning see toodab üle 4% kogu maailma süsinikuheitmest. Võrdluseks võib tuua, et Eesti Energia tootis 2020. aastal 10 teravatt-tundi energiat.5 Internetiettevõtted tegelevad energia- ja materjalisäästuga juba praegu, kuid sellist tegevust kiirendatakse kindlasti veelgi.6 Tarbijale võib see kaasa tuua teenuste kallinemise.

Sinu, minu, meie internet

Ettekujutus internetist on mõjutanud selle kujunemist ja arengut. Tegemist ei ole ju tehnoloogilise determinismi, vaid inimeste otsustest, maitsest ja ettekujutustest sõltuva arenguga. See, kuidas me interneti olemust ette kujutame, määrab suuresti ära selle, milliseks kujuneb interneti tulevik. Praegu jutustatavad lood loovad homse reaalsuse. Internetti on ette kujutatud valitsuskontrollita libertaarse utoopiana, globaalse sõbraliku kogukonnana, suure turuna. Suuresti on need ettekujutused olnud ja on fiktsioon, kuid just sellised lood määravad paljuski tegutsemise tulevikus.

Interneti tulevikku saab käsitleda väga erinevatest lähtekohtadest. Kõige lihtsam on ekstrapoleerida praegust ja vaadata, milliseid arendusi kavandatakse. Tegemist on valdavalt tehniliste küsimustega, mis koonduvad selliste käsitluste nagu lausandmetöötlus (ubiquitous computing), totaalnutikus (pervasive computing) ning arukad keskkonnad (ambient intelligence) ümber. Idee on selles, et kõik meie ümber ja osaliselt ka keha sisemuses omandab andmestatuse ning internet tungib igale poole, haarates kogu ruumi ja aja. Sõltumata sellest, kus me oleme ja mida teeme, on kogu tegevus seotud nähtamatuks jäävate arvutitega. Selline arvutiseeritus on täielikult muutnud inimese ja keskkonna seoseid, lisades andmete ja algoritmide aspekti.

Märksa põnevam, kuid samal ajal keerukam on mõtiskleda interneti tulevaste sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude üle. Interneti senine tähtsam mõju on inimestevahelise suhtluse ümberkujundamine. Kuivõrd interaktiivsus kuulub interneti olemusse, ei ole ühismeedia kaasa toonud midagi väga uut. Küll aga on tõusnud nii keskseks, et varsti ongi interneti peamine funktsioon suhtluse vahendamine. Internet kui mõtlemise osa saab ka suhtluse osaks. Kas see tähendab, et tulevikus ongi suhtlus lahutamatult seotud internetiga? Tehnoloogia poeb üha lähemale, moodustades ühtse terviku inimkeha ja -vaimuga, saades meie eesmärkide ja väärtuste osaks. Füüsilisel kasvul on ilmselged piirid, kuid vaimsel arengul ilmselt mitte. Kuna internet seostub paljuski viimasega, siis võib tekkiv digikeskkond pakkuda lahendusi paljudele probleemidele.

Koostöö on inimliigile põhjapaneva tähtsusega ning iga vahend, mis seda suurendab, levib ühiskonnas pidurdamatult. Selle poolest ongi internet ja ennekõike ühismeedia inimese loomulik keskkond. Siit tuleneb ka selle tehnoloogia ülikiire levik. Tegemist ei ole tehnoloogiafirmade saatanliku plaaniga inimeste tähelepanu ja aja hõivamiseks, vaid tehnoloogia abil saadakse teha seda, mida teha tahetakse. Kollektiivne tegevus saab areneda üksnes pidevas vastastikuses kommunikatsioonis ja inimene ongi kaheldamatult kõige kommunikatiivsem liik. Kui me mõnikord kahtlemegi inimese mõistlikkuses, siis tema võimes pidevalt ja suure isuga suhelda ei ole võimalik kahelda. Ühiskonnad arenevad järjest kiiremas tempos üha keerukamaks. Suur osa meie elust koosnebki pidevast suhtlusest, mis aitab keerukaid sotsiaalseid struktuure ülal hoida. Kommunikatsiooni enneolematu intensiivistumine on digirevolutsiooni üks peamisi järelmeid, mis mõjutab kogu ühiskonda.

Digitehnoloogia on juba praegu sotsiaalse keskkonna lahutamatu osa. Selle mõju ühiskonnale ja kultuurile alles hakkab avalduma. Tegemist ei ole paratamatu arenguga, digitehnoloogiat kasutatakse, kuna see on kasulik, avab uusi võimalusi ja pakub põnevust. Inimene sotsiaalse loomana peab olema pidevas ühenduses teiste omasarnastega, olgu nendeks siis inimesed või inimsarnased arvutiprogrammid. Digitehnoloogiad pakuvadki juba praegu peaaegu pideva koosolemise võimalust. Seega peame paratamatult tulema toime ka nende tekitatavate mõjudega.

Halbade asjade loetelu: lugemine, kino, telefon, televiisor ja internet

Internetiga seostatakse paljusid ohtusid. Loomulikult ähvardavad need ennekõike lapsi ja noorukeid, aga seda on väidetud ka muude kommunikatsiooniviiside kohta ja need mured ei ole kuidagimoodi uued. Nii näiteks peeti XIX sajandi Prantsusmaal noorte meeste suurt lugemishuvi vägagi murettekitavaks, kuna selles nähti ohtu mehelikkusele ning seda käsitleti ohuna riigile. Lugemine võis rikkuda noore inimese elu, jätta töötuks, kujundada anarhistiks, kurjategijaks või seksuaalperverdiks. Kuna raamatute levik ja lugemishuvi tõus langes kokku kaotatud Preisi sõja (1870) ja ühiskonna kriisiga, hakati lugemist süüdistama riigi kadunud uhkuses ja üleüldises allakäigus. Selline seisukoht oli tollal vägagi laialt levinud.7 Nii et tegevus, mida meie peame äärmiselt kiiduväärseks, peeti siis lausa ohtlikuks.

Võib paista kummalisena, aga kunagi peeti ka telefone suureks ohuks, ning jutt ei ole üldse 5G-mobiiltelefonidest. Pärast telefoni leiutamist Alexander Graham Belli poolt 1876. aastal peeti seda esialgu rohkem mänguasjaks. Mida enam telefonside levis, seda rohkem kerkis üles ka kahtlusi. Kardeti, et kõrvalised kuulavad vestlusi pealt. See ei olnud ka üldse võimatu, kui kasutati paralleelliine või kui telefonioperaatorid juhtusid olema uudishimulikud. Samuti pidid telefonist kostvad hääled ajama hulluks või tegema kurdiks.8

Pärast Esimest maailmasõda loodud Rahvasteliidu (1919–1946) juures tegutses laste hoolekande komitee (Child Welfare Committee). See komitee avaldas 1928. aastal aruande, kus on käsitletud kino mõju laste tervisele ja moraalile. Leiti, et filmid on ilmselgelt kahjulikud laste mõtteviisile ja moraalile ning et „need on laste hulgas üheks peamiseks kuritegevuse põhjuseks“.9

Nagu eelnevast selgub, peetakse tehnoloogia kahjulikku mõju eriti ohtlikuks lastele ja noorukitele. Selle põhjuseks on jällegi üks kultuuri ja inimarengu põhiprintsiipe. Kui inimene sünnib, ei ole tal valmis kultuuri, kuid samuti ei võta ta seda täies ulatuses üle keskkonnast, kuhu on sattunud. Kultuuri omandamine tähendab ka selle kujundamist koostoimes inimese arenguga. Seepärast on just lapse- ja noorukiiga etapp, kus kultuur kõige enam muutub. Inimese kasvades ja arenedes luuakse ka kultuur, mis kasvab ja areneb samamoodi kui inimese bioloogiline keha ja närvisüsteem. Ühesõnaga, lapsed valmistuvad elama teistsuguses maailmas kui nende vanemad ja pole ime, et vanemate meelest on see uus maailm imelik, moraalselt laostunum või isegi hukas.

Samuti toimub praegu kohanemine digitaalse ökosüsteemiga, milles internet moodustab keskse osa, peale digimaailma tuleb inimkonnal kohaneda ka kliimamuutuse ja COVIDi epideemiaga. Aga selles kõiges ei ole midagi uut. Nii kaua kui inimene on Maal elanud, on ta pidanud kohanema keskkonnamuutustega, mida on põhjustanud nii looduslikud tegurid kui ka inimene ise. Kõige suuremaid proovilepanekuid põhjustavad inimrühmade vahelised suhted. Uued tehnilised leiutised oma uute võimalustega arendavad märkimisväärselt senist maailma. Elu Maal ei ole lihtne mitte ühelegi liigile, sealhulgas inimesele. Sellisest vaatenurgast paistab internet peaaegu bioloogilise mutatsioonina, mis suurendab inimkonna ellujäämisšansse.

Internetiga tuleme kenasti toime, märksa problemaatilisem on leida seda, millest me veel ei teagi. Üks on selge: internet ei ole igavene, ühel päeval seda enam ei ole. Kaovad firmad, mis arendavad internetti, kaovad teenused ja nende kasutajad. Mis tuleb pärast internetti – selles on küsimus.

1 https://www.statista.com/statistics/617136/digital-population-worldwide

2 Ronald Deibert, Black code: inside the battle for cyberspace. McClelland & Stewart,

Plattsburgh, NY 2014, lk 14.

3 Christopher Hooton, Measuring The U.S. Internet Sector: 2019. https://internetassociation.org

4 Michael W. Richardson, How Much Energy Does the Brain Use?, 2019. https://www.brainfacts.org

Marcus E. Raichle, Debra A. Gusnard, Appraising the brain’s energy budget. – Proceedings of the National Academy of the Sciences of the United States of America 2002, 99, 16, lk 10237–10239.

5 Eesti Energia veab Eesti energiapööret, EE pressiteade 2021.

6 Nicola Jones, How to stop data centres from gobbling up the world’s electricity. – Nature 12. IX 2018. https://www.nature.com/articles/d41586-018-06610-y

7 François Proulx, Reading and Masculinity in Fin-de-Siècle France. University of Toronto Press 2019.

8 Steve Parker, Science Discoveries: Alexander Graham Bell. Philadelphia: Chelsea House Publishers 1995, lk 21.

9 Report of the League of Nations Child Welfare Committee, 1928. https://warwick.ac.uk/services/library/mrc/archives_online/exhibitions/film/child_welfare

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht